Kristlik mõttekoda Euroopa Seaduse ja Õiguse Keskus korraldas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunike taustauuringu. Vaadati viimase kümne aasta jooksul ametis olnud saja kohtuniku tausta ja selgus, et 22 neist on tihedalt seotud "heategija" George Sorose rahastatud vabaühendustega, vahendab Karol Kallas.
Uuringus "NGOs and the Judges of the ECHR 2009 – 2019" (MTÜ-d ja EIK-i kohtunikud 2009–2019) osutatakse, et sellised "heategija" vabaühendused on näiteks Avatud Ühiskonna Sihtasutus(ed) (Open Society Foundation; OSF), Amnesty International ja Human Rights Watch. Mõne vabaühenduse eelarvest moodustab Sorose raha nii suure osa, et need on praktiliselt tema OSF-i täisomanduses allasutused.
Nimetatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtunike ja "heategija" vabaühenduse sidemed on märkimisväärsed. Kohtunikud on varem kas istunud nende ühenduste nõukogudes või neid juhtinud. Nad on õpetanud viidatud ühenduste rahastatud koolides. Nad on olnud OSF-i ja sellega seotud mittetulundusühenduste programmide juhid või teinud nende jaoks mingit muud laadi tasustatud tööd. Sorosega seotud kohtunike ja nende täpsemate sidemete nimekirja leiab uuringu seitsmendalt ja kaheksandalt leheküljelt.
Heaks näiteks on bulgaarlane Yonko Grozev, kes Avatud Ühiskonna Justiitsinitsiatiivi (Open Society Justice Initiative) juhina kaitses EIK-us 2018. aastal Pussy Riotit ja tegi seda vahetult enne kui ta sinna kohtunikuks valiti.
Uuringus ei ole tähelepanu pööratud lõdvemale koostööle "heategija" MTÜ-dega, nagu näiteks juhuprojektid, mis tähendab, et seotud kohtunike on veelgi enam kui uuringus mainitud 22.
Uuringus on vaadeldud ka teisi olulisi inimeste õiguste vallas tegutsevaid Euroliidu kõrgeid ametnikke ja nende seoseid "heategijaga". Siinkohal võib näiteks tuua aastatel 2012–2018 Euroopa Nõukogu inimõiguste ülemkomissarina töötanud lätlase Nils Muižnieksi. Enne ametisse saamist töötas ta Lätis palgalise OSF-i aktivistina ja komissarina võitles aktiivselt Ungari vastu kui see hakkas seadustega "heategija" ühenduste tegevust piirama.
Sorose rahastatud vabaühendused on EIK-us äärmiselt aktiivsed. Näiteks Poolas tegutsev Helsingi Inimõiguste Sihtasutus (Helsinki Foundation for Human Rights) algatas ainuüksi 2017. aastal kuusteist- ja esines kaitsjana kolmekümne kahes kohtuasjas.
Selles ei ole midagi valet, kui kohtunikud on varem töötanud või olnud seotud inimõiguste valdkonna vabaühendustega, ka "heategija" omadega. Kuid hoopis teine asi on see, kui nad hakkavad otsustama "heategija" rahastatud ühenduste kohtusse toodud kaasuste üle. Ilmselt uuringu kõige vastikum avastus on selles, et kaheksakümne kaheksal juhul osalesid sellised kohtunikud asjade otsustamises, mille olid kohtusse toonud neile varem tööd andnud vabaühendused. Sealjuures ei andnud nad teada oma võimalikust huvide konfliktist või enamgi, ei taandanud ennast. (Uuringus lk 15 ja lisad 1 ning 2.)
Ühes 2018. aastal arutatud kohtuasjas olid kümme neljateistkümnest asja kohtusse toonud vabaühendusest OSF-i rahastatud, samas kui 17-st kohtuasja arutanud kohtunikust kuus olid seotud Sorose sihtasutusega.
Selline EIK-i kohtunike silmipimestav kohtupidamise reeglite eiramine näitab, et Euroopa Liidu kõige kõrgem inimõiguste üle otsustaja pole mitte sõltumatu kohtuorgan, vaid suure "inimõiguste tööstuse" haru. Mis paraku väga suures osas ripub "heategija" raha otsas.
Märkimisväärne on tõsiasi, et kui "heategija" kulutab aastas Euroopa Liidus oma vabaühendustele 90 miljonit eurot, siis EIK-i eelarve on 70 miljonit eurot. Tänu nii suurele rahale on Balkanimaade ja Balti riikide inimõiguste tööstus praktiliselt tervenisti Sorose oma.
Kuid asjad on veelgi "põnevamad": 2012. aastal viidi EIK-i kohtunike valimisse sisse protseduurireeglid, mis kaasas inimõiguste vabaühendused kohtunike valimise protsessi. Sellised ühendused saavad esitada kandidaate ja lobistada konkreetse kandidaadi kasuks. uuringust selgub, et seda on ka ohtralt tehtud. Näiteks 2018. aastal Albaania poolt esitatud kaks kolmest kohtunikukandidaadist olid OSF-i juhtfiguurid ja üks neist sai ka kohtunikuks.
Tähelepanuväärne on seegi, et EIK-i kohtunikel ei pea olema varasemat kogemust kohtunikuna. Mis viib selleni, et alates 2009. aastast pole 51 kohtunikul sajast olnud varasemat kohtutöö kogemust ja tihti on olnud tegemist "heategija" organisatsioonidest pärit aktivistidega.
Millest on välja tulnud paras painaja, sest EIK kohtunikud käituvadki tihti aktivistidena edasi ja asjad, mille üle peaksid otsustama poliitikud või rahvahääletus, paneb paika jõuk virgunud ning mitte kellegi ees vastutavaid kohtunik-aktiviste.
Aktivistidest kohtunikud langetavad otsuseid valdkondades nagu näiteks sõnavabadus (vihakõneseadused ja nende rakendamine), soosantide teemad (samasooliste abielud ja soovahetus), igasuguste "vähemuste" ja sisserändajate õigused ning nii edasi.
Euroopa Seaduse ja Õiguse Keskuse (European Centre for Law and Justice) uuring on üks vähestest, mis paljastab kui korrumpeerivat mõju avaldab "heategija" suur raha poliitikale ja inimeste igapäevaelu puudutavatele seadustele, ning seda eriti Euroopa Liidu kommunismi üle elanud vaesemates riikides. Euroopa Inimõiguste Kohus pole omaks võtnud ühtegi uuringus esitatud süüdistustest või teinud midagi kohtunike valimise protsessiga, kuid uuringu andmed on pärit suures osas EIK-i enda dokumentidest ja nii saab ilmselt järeldada, et EIK on ebausaldusväärne ning korrumpeerunud organisatsioon. Kohtumõistjaks kellegi üle selline asutus normaalsete kohtupidamise reeglite järele ei sobi.