Karol Kallas tutvustab Ameerika Ühendriikide konservatiivse meediaeksperdi ja mõttekoja Media Research Centeri asutaja Brent Bakeri koostanud nimekirja progressiusulise meedia kallutamise võtetest.
Eesti keele seletav sõnaraamat (EKSS) annab sõna "kallutama" üheks vasteks "esialgsest suunast mujale, kõrvale kalduma panema, teisale suunama, mõjutama". Ingliskeelne sõna "bias" – kallutatus – tõlgitakse sobivas kontekstis samuti "eelarvamuseks". Viimast sõna seletab EKSS: "harjumuspäraseks kujunenud ette valmis arvamus millegi kohta (sageli eitav, tõrjuv, halvakspanev, hukkamõistev)."
Korporatiivne ajakirjandus on ühispartei erapoolik
Meedia erapooletuse tagamise meediatehnoloogilisi lahendusi pakkuv ettevõte AllSides selgitab meedia kallutatust järgnevalt:
"Ajakirjanduse kallutatus tähendab suunitlust edastada uudiseid viisil, mis jõustavad teatud seisukohti, maailmanägemust, eelistusi, poliitilist ideoloogiat, korporatiivseid ja rahaasutuste huvisid, moraalset raamistikku või eelsoodumust teatud poliitiliste strateegiate suhtes. Sellist jõustamist teostatakse viisil, mis ei ole uudise objektiivne edastamine (ei anta edasi lihtsalt/ainult tõiku). Ajakirjandusväljaanne võib paljastada oma kallutatuse kajastades teatud kindlat tüüpi uudiseid, oma uudiste valikuga ehk milliseid uudiseid peetakse teistest olulisemaks elik mida peetakse vajalikuks rõhutada."
Ameerika Ühendriikide ajakirjanik ja teenekas ühiskonnategelane Mark Levin alustab raamatut "Ajakirjanduse mittevabadus" tõdemusega:
""Ajakirjanduse mittevabadus" on raamat neist, kelle kätte on usaldatud tänapäeva uudiste vahendamine, kuid kes hävitavad ajakirjandusvabadust seestpoolt. See ei ole valitsuse poolne rõhumine ja keelud, see ei ole president Donald Trumpi näpuga näitamine [raamat ilmus 2019. aastal ja Trump nimetas korporatiivset ajakirjandust "võltsuudiste meediaks"], vaid need on tänased uudistetoimetused ja ajakirjanikud, kes ise sõdivad ajakirjandusvabaduse vastu. Tõesti: ühiskondlik aktivism, progressistlik grupimõtlemine, Demokraatliku partei erakondlikkus, arvamuste ja propaganda esitamine uudistena ning otsesed valed, mida kasutatakse liiga sageli vanamoelise, objektiivse tõikade kogumise ja uudiste edastamise aseainena. Säherdune iseennast põlistav ja jõustav meelsus on asendanud oma peaga ja erapooletu mõtlemise. Ameeriklased teavad seda. See on põhjus, miks massimeedia usaldusväärsus on täna läbi aegade madalaim."
Nii nagu ülal, nii ka all ja samad etteheited kehtivad üks ühele Eesti korporatiivse ajakirjanduse kohta. Kliimaarengute valedega ja erapoolik katastrofeerimine, Covidi aegne "usk teadusesse" ning "tähestikurahvas on nii nummi" näitavad, et Eesti korporatiivse meedia kolm suurt jutupunktide kogumit on rajatud poliitiliselt väga erapoolikule liivale. Kõigil puhkudel on/oli tegemist ühiskondliku aktivismiga, mille ajendiks on progressiusk.
Pea kõik korporatiivse meedia ajakirjanikud toetavad kohalikku ühisparteid (suuremaid erakondi peale EKRE). Riigikogu valimiste ajal ei olnud suurimateks peletisteks mitte E200 Lehtmed ja Reformierakonna Kallased, vaid konservatiivid, kelle vastu lasti stratkommarite abiga käiku otsesed valed (Wagner). Kui korporatiivne meedia oleks Covidi ajal kutsunud inimesi modRNA geeniteraapia suhtes suuremale ettevaatlikusele, siis ilmselt oleks tänaseks Eestis märksa vähem liigsurmi.
Ohtratele uuringutele ja vaatlustele toetudes näitab Levin, et Ameerika Ühendriikide korporatiivne meedia on valdavalt progressistliku maailmavaate poole tublisti kaldu. Väidetavalt vaba ajakirjanduse eest seisva sihtasutuse Knight Foundationi tellimusel 2018. aastal valminud uuring (mida toetavad mitmed teised uuringud), mille viis läbi uuringufirma Gallup, tuvastas, et "reaalsus on paraku selline ja tõestusmaterjal kõikehõlmav, et ajakirjanikud grupina põlgavad ühel või teisel viisil ära pressivabaduse komisjoni manitsused, mille kohaselt ajakirjanikud peaksid üritama eraldada tõigad arvamustest. Selle asemel suurem osa ajakirjanikest, seda erinevatel viisidel ja määral, on omaks võtnud seisukoha, et uudiseid valides, kogudes ja kajastades peab neid "tõlgendama" ning "analüüsima", mida omakorda mõjutab ning filtreerib progressiusu meelsus."
Asjaolu, et suurem osa ajakirjanikke on progressiusklikud, tunnistab isegi üks ingliskeelse maailma progressismi kaalukamaid häälekandjaid New York Times.
Mõttekoda American Press Institute (Ameerika Ühendriikide Ajakirjandusinstituut) hoiatab, et meediamaastikul levib kallutatus, mida tavaliselt nimetatakse "karjaajakirjanduseks" (herd journalism). Samuti võib seda nimetada "grupimõtlemiseks". Selline ajakirjandus kujutab endast süžeed, mida ajakirjanikkond massiliselt kajastab ja kordab. Pisut kaasaegsem oskusväljend selle kohta on "isandnarratiiv" (master narrative)…. Sellistest isandnarratiividest – kõiki ülejäänud jutupunkte valitsevast jutupunktist/jutupunktide kogumist – võib saada lõks elik sissetallatud rada. Ajakirjanikud valivad kajastamiseks tõigad, mis toetavad isandnarratiivi või hetkel kehtivat stereotüüpi ja on selle nimel valmis eirama sõna otseses mõttes käega katsutavaid tõdesid (nn "soomuutmine"). Üheks suurepärasemaks isandnarratiivi ja karjaajakirjanduse näiteks on "inimtekkelised kliimamuutused".
"Liberaalne" vs konservatiivne
"Liberaalset"/progressistlikku maailmavaadet iseloomustab usk, et riik peab inimeste eest hoolt kandma, neid alati aitama, olema "hea". Riik on kõigi probleemide lahendus. Usutakse lisaks, et siiani on inimühiskonnad ja tsivilisatsioonid kõik valesti teinud ja uus progressistlik maailm on tekitanud uue inimese, kelle sugu saab "muuta" ja kellele kehtib uus eetika/moraal ja keda hea riik peab ohjama.
Konservatiivide maailmanägemus kaldub rohkem "ela ise ja lase teistel elada" suunda. Konservatiivid armastavad vabadust ja on selle eest valmis vastutama. Samuti saavad konservatiivid enamuses aru, et inimloomus pole alates ajast kui koopas tule peal liha küpsetati, suurt muutunud. Selle heaks näiteks on kasvõi Ukraina sõda, mis on läbi ajaloo esinenud tüüpiline impeeriumite kokkupõrge.
Meedia kallutatuse tüübid
Erinevat liiki progressiuskliku elik "liberaalse" ajakirjanduse kallutamise (bias) liigid luges Baker üles 1994. aastal üllitatud raamatus "Kuidas tuvastada, paljastada ja parandada progressistliku meedia kallutatust" (How to Identify, Expose & Correct Liberal Media Bias). Katkendit raamatust saab lugeda Media Research Centeri kodulehel, kust on pärit ka käesolev tõlge. Kallete selgitused on tõlgitud lühendatult.
Baker kirjeldab progressistliku kallutatuse põhjuseid järgnevalt:
"Mõnikord tähendab liberaalne kallutatus teadlikku ajakirjaniku või toimetaja valikut. Mõnikord on tegu laiskusega: tasakaalustatud lugude kirjutamiseks tuleb näha hulga rohkem vaeva. Samuti ei pruugi ajakirjanik, keda sunnivad tagant tähtajad, mõista konservatiivide vaatenurki piisavalt, et neid oma loos edasi anda."
Eesti puhul võib tuua välja, et kui üks väljaanne on läbivalt Martin Helmet ja Varro Vooglaidu sõimanud ning alandanud, siis pole põhjust ka imeks panna, et nad ei soovi sellise väljaande ajakirjanikega tegemist teha.
Alljärgnevad meedia ja uudiste kallutatuse näited on läbivalt "liberaalse" korporatiivse meedia probleem, kuid sama hästi võivad osutatud rappa eksida konservatiivsed väljaanded.
Kallutatus käsu/tellimise peale (Bias by Commission): muster, millest tingituna edastatakse teatud, tihti põhjendamata ja vigaseid eelduseid, mis toetavad pigem pahempoolset/progressistlikku maailmavaadet. Tegemist on kõige levinuma kallutatuse vormiga. Näide: "Vaktsiinid on tõhusad, aitavad ära hoida haigestumise, nakkuse leviku ja surma." "Maailma kliima keeb." "Sotsiaaldemokraatia/kommunism (progressiusu sektid) riigiideoloogiana toimivad, aga neid pole mitte kunagi õigesti rakendatud." Käsu peale kallutatus, mis teenis progressiusklike parteide huve ja töötas konservatiivide vastu, oli näha viimaste Eesti riigikogu valimiste ajal. Kaja Kallas ja Johanna-Maria Lehtme on sõjaprintsessid ning EKRE teeb koostööd Jevgeni Prigožiniga.
Käsu peale kallutatuse dokumenteerimine nõuab tihti põhjalikku uurimistegevust. Kui tõsiseltvõetavatest raamatutest ja uuringutest leiab tsitaadid ning osutused allikatele, siis ajakirjanikud (seda eriti televisioonis) tihti nõuavad, et neid lihtsalt usutaks. Kui ajakirjanik räägib mingist konkreetsest grupist inimestest või uuringust, siis tuleb üritada leida üles allikmaterjal. Suuremal osal juhtudest kallutatus tellimise peale paljastub, sest ajakirjanik esitab loost, mille kohta on teada, et sellel on ka teine pool, ainult ühisparteile sobiva poole.
Kallutatus väljajätmise kaudu (Bias by Omission): eiratakse tõikasid, mis käivad kuidagi progressistliku maailmavaate ja progressiusuliste väidete vastu elik toetavad konservatiivset maailmanägemust.
"Meile on vaja massisisserännet" ja väidet, et Prantsusmaa on massisisserände tõttu kodusõja veerel, nimetatakse vandenõuteooriaks. "Me kaitseme Afganistanis oma demokraatiat." "Maailma kliima käest päästmise pärast on Liivi lahte vaja ehitada tohutud meretuulepargid."
Väljajätmise kaudu kallutatuse tuvastamiseks on vaja teada, mida neist teemadest arvavad konservatiivid. Tuleb vaadata, kas kajastatu juures on antud edasi ka konservatiivide seisukohad. Kui "rohepööret" kajastatakse uudistes ainult positiivses võtmes, on tegemist kallutatusega väljajätmise kaudu.
Kallutatus lugude valimise kaudu (Bias by Story Selection): tegemist on lugude tähtsuse järele järjekorda seadmise või valiku mustriga, mis toetab pahempoolset progressiusuliste tegevuskava. Selle kõrval eiratakse lugusid ja teemasid, mis toetavad paremat ilmavaadet.
Korporatiivne ajakirjandus kajastab pea igat kallutatud uuringut, mille sõnumiks on, et kõige kurja juureks on inimtekkelised kliimamuutused. Samal ajal jäetakse tähelepanuta kaalukate teadlaste ühispöördumine, et "inimtekkelised" kliimamuutused maailma ei ähvarda. Või seisukohad, et kliima tänu geoloogilistele protsessidele praegu vähehaaval soojeneb, soojus tähendab rohkem elu, sellega saab kohaneda ja CO2 on elugaas.
Lugude valimise kallutatuse kaudu tuvastamiseks peab inimesel olema laiaulatuslikum maailmapilt ja ta peab olema tuttav progressistliku agenda kõrval konservatiivsemate seisukohtadega. Tuleb jälgida ja kaaluda kui palju kajastatakse progressistide seisukohti ning kui palju konservatiivide omi.
Kallutatus lugude asetamisega (Bias by Placement): lugude esitamise muster, mis eelistab progressistlikku ilmavaadet ja seab märkamatumale kohale konservatiivset lähenemist toetavad lood.
Paberlehtede juures tähendab see lugusid, mis on esilehe ülemises otsas. Ilmavõrgukanalites lugusid, mis tõstetakse esile või pääsevad üldse esilehele. Teleuudistes lugusid, mille kohta loetakse ette paar lauset elik mida käsitletakse koos intervjuudega minutite kaupa.
Lugude asetuse kallutatuse mõistmiseks tuleb vaadata, kus ajalehes-veebilehel asuvad poliitikaga seotud teemasid kajastavad lood; kus ja kui olulisel kohal on progressistlikku ilmavaate lood ja millises positsioonis konservatiivse maailmanägemuse uudised.
Kallutatus allikate valimise kaudu (Bias by the Selection of Sources): loo toetuseks küsitakse kommentaare ühte ja sama maailmavaadet või seisukohta esindavate inimeste käest. Kasutatakse väljendeid nagu: "eksperdid usuvad", "vaatlejad ütlevad", "suurem osa inimesi arvab" jne.
Covidi ajal ei julgenud ükski oma karjäärist huvitatud rahvatervisetööstuse töötaja ega teadlane öelda midagi inimsusevastase kuriteo mõõtu režiimi ja süstisunni vastu. Kõik "eksperdid" olid türanniaga nõus. Margit Sutrop rääkis "uuest eetikast". Nagu kõik ametlikult tunnustatud "eksperdid" on nõus ka "inimtekkeliste kliimamuutustega" ja laste "soovahetusega". Eesti korporatiivse ajakirjanduse Ameerika Ühendriikide uudiste allikateks on kas ainult või enamjaolt äärmuspahempoolsed CNN ja New York Times. Fox Newsi kasutatakse allikana haruharva ja Newsmaxi ning Breitbarti kasutavad allikana ainult Uued Uudised, Objektiiv ja veel mõned "karvasemad" portaalid. (Newsmax on kohati populaarsem kui CNN.)
Ekspertide ja allikate kallutatuse tuvastamiseks tuleb endale selgeks teha poliitiline ideoloogia, millesse need inimesed usuvad. Kui politoloog on pärit Tallinna Ülikoolist, siis võib 98-protsendilise kindlusega väita, et ta ei ole konservatiiv.
Kallutatus ajuväänamisega (Bias by Spin): rõhutatakse nähtuseid ja uudise külgi, mis toetavad progressistide poliitikat ja jäetakse kõrvale asjaolude kajastamine, mis toetavad konservatiivset maailmavaadet. Olukordi tõlgendatakse progressiusule soodsalt ja unustatakse ära konservatiivide käsitlused. Tegemist on poliitilise manipuleerimisega.
Ajuväänamise kallutatuse üheks parimaks näiteks on massisisseränne. "Meile on suurt asendamist vaja", "massisisseränne on kasulik" ja seda hoolimata tõikadest, et Prantsusmaa on massisisserände tõttu sisuliselt kodusõja äärel ning Rootsi on Euroopa mõrvade ja plahvatuste "pealinn".
Ajuväänamine on võimalik tuvastada, kui jälgida, milliseid eksperte ja poliitikuid ning sündmuste tõlgendusi allikana kasutatakse. Kui mingit sisepoliitilist sündmust kommenteerib ainult Tõnis Saarts või välispoliitikat ainult Marko Mihkelson, siis on suure tõenäosusega tegemist ajuväänamisega.
Kallutatus sildistamisega (Bias by Labeling): konservatiividele pannakse alati külge silt (nt paremäärmuslased) ja otseselt äärmusvasakpoolseid parteisid, nagu Sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200, kujutatakse "liberaalsetena".
ÜRO, mis on suurimaid "üleilmse keemise" ideoloogia mahitajaid, juht Antonio Guterres on endine Sotsialistliku Internatsionaali juht, ometigi on ÜRO allasutus IPCC ametliku "kliimateaduse" autoriteet number üks. Maailma kliimadeklaratsioonile alla kirjutanud teadlaseid ja eksperte, nagu ka Covidi režiimi vastaseid, peetakse "teaduse eitajateks", vandenõuteoreetikuteks ja "Covidi-/kliimaidiootideks", "putinistideks" vms.
Sildistamise kallutatuse juures tuleb meeles pidada, et kõik sildid ei ole valed ega kallutatud. Martin Helme nimetamine kuskil avalikkus väitlussaates konservatiiviks on õige, kuid samal ajal, kui sellised sildid on kasutusele juba võetud, peaks alati ära märkima, et tema vastased on ühisparteilased, millest ainult Isamaa pole võib-olla paduliberaalne. Kui üles loetakse ainult konservatiivid, on see kallutatus sildistamise kaudu.
Kallutatus poliitikate soovitamise või hukka mõistmise kaudu (Bias by Policy Recommendation or Condemnation): kui ajakirjanik hakkab uudiste kajastamise asemel toetama ja soovitama progressistlikke poliitikaid, selgitama milliseid poliitikaid peaks rakendama või kritiseerib konservatiivide ettevõtmisi progressistlikust ideoloogiast lähtudes.
"8. juunil kiitis valitsus heaks eelnõu, mis on tuntud ka vaenukõne seadusena. Seadus muudab karistatavaks kõige raskemad vaenu õhutamise ja vaenukuritegude vormid. Muudatus arvestab sõnavabaduse ja kõigi teiste pöhiõiguste kaitsega."
Kui uudisloos soovitatakse ainult ühte lähenemist või ollakse mõne konkreetse poliitilise lähenemise vastu, siis on tegemist poliitkate soovitamise või hukka mõistmise kallutatusega. Kui näiteks külgveerul kajastatakse erinevaid poliitilisi lähenemisi, siis ei ole tegemist kallutatusega.
Ühes uudises võib esineda mitut liiki kallutatust: Uudis "inimtekkelistest" kliimamuutustest on üldjuhul tellimuse peale kirjutatud ja "kliimakriisi" kuulutamine tähendab pea alati pahempoolset poliitikat. Enamasti valitakse seda kommenteerima kuulekad teadlased ja eksperdid, kes "inimtekkelisusele" takka kiidavad. Sellega kaasneb tavaliselt kallutatus väljajätmise kaudu ehk teadlaste, kes "katastrofeerimisega" kaasa ei lähe, uuringuid ei kajastata. Reeglina teenivad sellised uudised konkreetsete kliimaõudusest ajendatud poliitikate soovitamise eesmärke (kõik peavad ostma endale elektriautod, maksma süsihappegaasi- ja "roheelektri" maksu jne).
Meediateooria areneb…
Tänapäeval väidavad paljud meediateoreetikud, et erapooletus kui selline on uudiste/ajakirjanike puhul sisuliselt võimatu ja "head" progressistlikud ajakirjanikud peavad "tumedad" massid nende endi väärarvamuste käest ära päästma. Sellise väärastunud "ajakirjanduse", mis on saanud nimeks "aktivismi kallutatus" (activist bias), üheks kõige jubedamaks, kõiki normaalse ajakirjanduse eetikanorme ja reegleid eiravaks näiteks on "faktikontroll", mida Eestis panevad toime Ekspress grupi "ajakirjanikud". "Tõigakontroll" on samuti eriliselt suurepärane viis, kuidas "neljandat seisust" lõhestada.
Lühema ülevaate teistsugustest meedia kallutatustest võib leida Wikipedia asjakohasest artiklist.
AllSides loeb üles 16 meedia kallutatuse liiki, mille seast võib välja tuua "kallutatuse sõnade valiku kaudu" (n "abieluvõrdsus") ja "kallutatuse fotovaliku kaudu" (poliitikauudiste juurde leitakse poliitiku kummaline foto).
Mõned ülikoolid peavad kallutatuseks, kui ajakirjanik kasutab sõnu õigesti sõnaraamatu range tähenduse järgi ehk tegemist on "tähenduse kallutatusega".
Omaette vindi keeravad meedia kallutatusele peale stratkommarid, kes peavad teabesõda oma rahva vastu, mitte ei kaitse riiki välismaiste teaberünnakute eest. Ameerika Ühendriikide korporatiivses ajakirjanduses käsitleti Steele'i toimikut, üdini pettust, aastaid puhta kullana ja Hunter Bideni rüperaali paljastusi Venemaa teabeoperatsioonina. Esimene oli progressiusuliste punnitatud vandenõu president Donald Trumpi vastu ja teine Joe Bideni ning tema klanni kuritegude varjamine süvariigi poolt.
Eestis käib sinna valda eelnevalt mainitud EKRE "koostöö" Wagneri palgaarmeega, mille üheks eestkõnelejaks on stratkommar ja tänane riigikogu liige Peeter Tali. Samamoodi on kallutatud pea kogu läänemaailma Ukraina sõja kajastus – Venemaal pidid sõdurid ja raketid otsa lõppema juba 2022. aasta kevadel. Loomulikult võiks Ukraina selle sõja võita, kuid valetamine, ükskõik kui üllal eesmärgil, jääb alati valetamiseks.
Nii Ameerika Ühendriikide kui Eesti korporatiivse meedia probleemid saavad alguse ülikoolide ajakirjanduskateedritest, mis on paraku suuremas osas progressiusu kantsid. Korporatiivse meedia erapooletumaks muutumisele aitaks kindlasti kaasa omanike ja peatoimetajate rangemad suunised, kuid kui palju neilgi lõpuks progressistlike ajakirjanike vastu jõudu jagub?
Seega tuleb paraku tõdeda, selleks, et korporatiivses meedias midagi paremaks läheks, peavad seal esmalt asjad minema palju hullemaks ja suuremast kriisist väljutakse ehk natuke mõistlikemana. Võib-olla korporatiivne ajakirjandus muutub kunagi selliseks, et seda lugedes ei peaks kogu aeg progressiusku tasakaalustavat tõlgendamisrežiimi sisse lülitama.