Hunter Bideni arvutist leitud materjal osutab, et Barack Obama asepresident Joe Biden kasutas oma ametipositsiooni korruptiivselt oma poja Hunter Bideni kaudu ära. Foto: Scanpix

Ameerika Ühendriikide demokraatide presidendikandidaati Joe Bidenit puudutavale uudistepommile on demokraatide ja neid mahitava peavoolumeedia seni niivõrd-kuivõrd kõige asjalikumaks vastuseks olnud naeruväärne “Putin tegi”, kirjutab Karol Kallas.

Keegi viis 2019. aasta aprillis demokraatide presidendikandidaadi poja Hunter Bideni arvuti parandusse ja unustas selle sinna. Mille andmesisu erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu on nüüd avalikkuse käes lahata. Millest on läinud lahti suurem kära ja keerutamine. Kui möödunud kolmapäeval hegemooni presidendivalimiste seni kõige suurem uudistepomm plahvatas, siis esimeseks reaktsiooniks oli Bideni kampaania poolt eiramine ja peavoolumeedia “tuima panemine”. 

Kaks suurimat sotsiaalvõrgustikku, vasakule kaldu Facebook ja Twitter, astusid Bidenite klanni kuritegusid puudutava info lämmatamiseks radikaalseid samme. Facebook keelas oma võrgus uudise levitamise lihtsalt ära ja Twitter sulges USA ühe vanima ja suurima levikuga ajalehe New York Posti, mis uudise avalikkuse ette tõi, konto. 

Kontod suleti samuti Bidenite uudiste infoväljas hullama kukkunud USA Vabriiklikul parteil, Donald Trumpi presidendikampaanial, Valge maja pressisekretäril ja suurel hulgal konservatiivsetel ajakirjanikel ning uudistekanalitel. Twitter tegi seda kusjuures nii rumalasti, et ajas pöördesse Ameerika Ühendriikide Senatis enamuses olevad vabariiklased, kes otsustasid kiirkorras Twitteri ninamehe Jack Dorsey ja Facebooki ülemuse Mark Zuckerbergi Õiguskomitee ette aru andma kutsuda. “Varsti näeme, Jack,” säutsusid Senati vabariiklased. 

Vaatamata sellele, et Twitter ja Facebook on omale juba pikka aega “süsa pea peale kogunud”, võib antud juhul olla tegemist vähemalt Twitteri “kirstunaelaga”, sest presidendikandidaadi sotsiaalmeediakanalil kolm nädalat enne valimisi “juhtme seinast välja tõmbamine” on ränk sekkumine riigi demokraatlikku protsessi. Kui keegi midagi ette ei võta, näitaks see, et USA-st on saanud tehnooligarhia, kus üksikud miljardärid ja hiiglaslikud tehnoloogiaettevõtted otsustavad, kes keda tohib valida ning mida rääkida.

Nagu mainitud, sotsiaalmeedia ektsessid välja arvata, pani peavoolumeedia alguses lihtsalt tuima. “Suurepärase” ajuakrobaatikaga esines Bideni presidendikampaania pressiesindaja Jamal Brown, kelle argumendi võib kokku võtta: “see, et Twitter selle uudise levitamise ära keelas näitab, et see uudis pole tõsi”. Teises Bideni kampaania kommentaaris väideti, et 2015. aasta asepresident Bideni ametlikus päevakavas kohtumist Burisma ühe juhi Vadõm Požarskõiga ei ole. Hiljem siiski ettevaatlikult nenditi poliitikauudiste kanalile Politico, et selline kohtumine võis aset leida mitteametlikult.

Kolmapäeva õhtuks-neljapäevaks kogus ennast ka demidesõbralik peavoolumeedia ja otsa tegi lahti Washington Post (WP), mis kirjutas: “Valget Maja hoiatati, et Giuliani on Venemaa luureoperatsiooni, millega tahetakse Trumpile valeinfot ette sööta, sihtmärk.” Sama rida jätkasid ka teised peavoolukanalid, nagu näiteks Business Insider.

Viidatud süüdistuste taga on 2019. aastast pärit juhtum, kus Giuliani käis Ukrainas lähemalt uurimas Barack Obama asepresident Joe Bideni USA julgeolekut ohustavat korruptsiooni ja mille peale tema vastased kukkusid lõugama, et teda “töötlesid” seal Venemaa luurajad.

Vaadates lähemalt, kuidas Hunteri rüperaali paljastuste lugu on arenenud, siis “Putin tegi” väidete tõe pähe võtmiseks peab kas sügavalt Joe Bidenisse ja tema üritusse uskuma või oma mõtlemise välja lülitama.

Alljärgnevalt mõned küsimused-osutused “Putin tegi” väidete kohta:

  • Arvutiparandustöökoja omanik andis arvuti Föderaalsele juurdlusbüroole (FBI) üle juba 2019. aasta 17. detsembril. 
  • Kas arvutitöökoja omanik, kelle kätte Hunter Bideni arvuti “sattus”, on Venemaa agent? Venemaa luurajate kaasosaline?
  • Kui nii, siis miks FBI teda üle ei kuulanud või kinni ei võtnud?
  • Kui USA luureagentuurid hoiatasid Trumpi Giuliani putinismi eest, siis miks nad ei teavitanud riigikaitse kõrgemat juhti – kes on Trump – ohust, mida kõnealuses arvutis olev materjal kujutab riigi julgeolekule ja tulevastele presidendivalimistele?
  • Miks nad ei hoiatanud Demokraatlikku parteid, et nende käes on selline materjal ja see on veel vähemalt Venemaa käsutuses ning kuna sellega saab Joe Bidenit eest ning tagant žantažeerida, siis on temast presidendikandidaadi tegemine püsti hullus?
  • Selleks ajaks oli lõppenud nn “Obamagate’i” vandenõust alguse saanud Robert Muelleri “Venemaa kokumängu” uurimine ja Kongressi demokraadid olid Senatisse kinnitamiseks viimas Trumpi tagandamisotsust. Miks FBI kätt vahele ei pannud, kuigi Hunteri arvutis olev materjal andis selleks põhjust rohkem kui küll ja vaatas kogu riigi poliitilist süsteemi õõnestavat tagandamistsirkust pealt?
  • Sel hetkel ei teadnud Giuliani sellest arvutist ja seal olevast materjalist midagi. Küll aga oli avalikult, ilma Putini luurajate abitagi teada, et nafta- ja gaasitööstuse ning Ukraina võhikust Hunter Biden töötas 2016.–2019. aastani väga kõrge palga eest Burisma nõukogus. Ukraina oligarhid võivad segased olla, aga keegi ei maksa kellelegi viiskümmend kuni kaheksakümmend tuhat dollarit kuus lihtsalt ilusate silmade eest. Seda raha maksti Hunterile ainult tema perenime ning isa mõjuvõimu ära kasutamise eest.
  • Joe Biden on ise avalikult kiidelnud, et tema käsul lasti lahti “litapojast” Ukraina peaprokurör, kes “juhuslikult” uuris Burisma korruptsiooni. 

Progressiusk on ajuhaigus, mis võtab inimestelt mõtlemisvõime ja viidatud “Putin tegi” argument on üks sellise hälbe näidetest.

Millest pole paraku vaba isegi üks meie suurimaid peavoolu ajakirjandusväljaandeid, mis kiitis USA progressistlikule meediale takka uudislooga “Trumpi leer püüab Bidenit kõigutada küsitava ehtsusega kirju levitades”.

New York Post on nii staažikas ajaleht, mille asutas 1801. aastal üks USA “asutajaisadest” Alexander Hamilton, et kui selles materjalis oleks midagigi küsitavat olnud, siis oleks jutud avaldamata jäetud. Paljastuste iga viimasegi täpi vaatas üle vähemalt mitukümmend juristi ja staažikat toimetajat ning valetamise peale kaela sadavates kohtuasjades ei soovi ennast keegi segaseks maksta. Mis kindlasti oleks juhtunud/juhtuks, kui kõnealune informatsioon tõele ei vastaks.

[Igaks-juhuks: järgnev on kirjutatud sarkastilises võtmes ja allakirjutanu palub seda võtta ainult kas nalja või mõtteharjutusena.]

Millest johtub, et üks lätlasemees, keda siinkandis mingitel põhjustel – või siis juhuse tõttu, et sellel õnnestus kunagi ühes raadiojaamas tööd teha ja mõnda aega Kadrioru lossi administratiivhoones elada –  välispoliitika eksperdiks peetakse, on kas väga rumal või vastutustundetu ning kuritahtlik.

Kinnitust leiab ka tõsiasi, et Trumpimarutõbi (Trump Derangement Syndrome; TDS) on kas väga nakkav ajuhaigus või on Eestiski teatud miksermihkelsonide seltskond, kelle jaoks on mingil hulgal põhjustel väga oluline, et Trumpi teist korda presidendiks ei valitaks.

Osutada võib siinkohal igasugustele nomenklatuursetele mõttekodalastele, “arvamuse juhtidele” ja miksermihkelsoni-tüüpi poliitikutele, kuid konkreetsemalt võiks tähelepanu pöörata siiski Suurele Lätlasemehele. 

(Kui pilt ja hääl küljest ära võtta, kas keegi teeks vahet Marko Mihkelsoni või Sven Mikseri teksti autoril!?)

Loomulikult: kes on allakirjutanu suure Lätlasemehe kõrval – ainult nõder reakodanik, kelle säutsula ei saa kiidelda 100+ tuhande jälgijaga, kuid lubaks omale eelpoolnäidatud väga looglise arutluskäigu alusel – ja lätlasemehe 100 kilo järgija põhjusel – siiski mõned küsimused. 

Innukus, millega see Trumpi-Bideni konkurentsi südamesse võtab, kuidas selle säutsuslas leiab äramärkimist viimanegi Trumpi väidetavale tõbrastumisele osutav infokilluke ja kuidas sihikindlalt eiratakse pesidendikandidaat Bideni seniilsust ning korruptsiooni, on lihtsalt tähelepanuväärne. Mille esmaseks seletuseks saab olla ainult kas raskekujuline TDS või eriline küünilisus ja kurjus.

Kahele viimasele võib olla lihtne seletus. Rahvusvaheliseks nomenklatuuriks on saanud progressiusklike sekti “sisalike” – poliitikud, kes on oma võimujanus minetanud kõik inimliku – jõuk, kelle ülimaks eesmärgiks on Hea Uue Ilma (HUI) ja “uue inimese” ehitamine ning kelle sekka tahab ka lätlasemees pääseda.

“Sisalikud” on mingi progressistliku salaõpetuse logelejate – sisalike gruppi nimetatakse teaduslikus keeles, vähemalt inglise keeleruumis, logelejateks (lounge) – kari, kelle eesmärgiks on kaotada ära rahvusriigid ja riikide piirid, kelle jaoks kogu inimkonna mõtte- ning tsivilisatsioonide ajalugu on ainult üks suur “patriarhaalne rõhumine”. Kes toituvad inimeste negatiivsest energiast.

Lätlasemees ajab muidu kohati niivõrd-kuivõrd päris inimese juttu, seega ei saa eeldada, et see Trumpi kohal oma mõtlemisvõime minetab. TDS-i puhangud ja avalikkusele valetamine on selle puhul teadlik valik. 

Miks?

Selle kohta võib olla seletus teisel konspiratsiooniteoreetikul David Ickel. Inimkonda valitsevad sisalikud – Anunnakid ja selle ning inimeste hübriididest Babüloonia vennaskond, kelle eesmärgiks on HUI ehitamine. Sisalikulise HUI vandenõu kõige inimliku ja üleva vastu oli/on nii kommunistide maailmarevolutsiooni eesmärk kui kallis samast progressiusust sündinud ÜRO-le ja Euroopa Liidule. 

Midagi on archonitel ja vennaskonnal ning nende kordajatel siiski viltu läinud, et maailma hegemooni presidendiks sai Donald Trump. Ebaratsionaalne TDS on sellise sisalike viha väljendus. Lätlasemees ei ole (ilmselt) loll ja teeb TDS-i meelega. 

Järelikult on lätlasemees kabali agent ja kui veel ei ole, tahab saada Vennaskonna liikmeks.

[Korrates: viimane arvamusavalduse ots on iroonia ja sarkasm, kuid sellest hoolimata jääb küsimus, miks lätlasemehed ja miksermihkelsonid TDS-i nii rängal kujul põevad?]