Kummaline paradoks: kogu tehnika ja teaduse kõrge arengu eesmärgiks on olnud inimese vabastamine mitmest tülikast koormast, et inimesel oleks rohkem vaba aega – aga mingil veidral kombel ei ole tulemuseks mitte vabanemine, vaid veel suurem sõltuvus, märgib Malle Pärn kolumnis.
Inimene on siin maailmas kõige mõõt. Me suhtume kõigesse vastavalt sellele, mida me oskame pidada kasulikuks või kahjulikuks, meeldivaks või ebameeldivaks – inimesele.
Me suhtume kõigesse ka vastavalt sellele, missuguse hariduse me oleme endale valinud. Jah, just valinud. Sest iga inimene, kas teadlikult või ebateadlikult, valib endale hariduse. Valib endale selle, millesse ta usub, mida vastu võtab kõigest talle pakutavast. Selle hariduse järgi kujundab ta oma maailmavaate, oma eetika, oma suhtumised, oma elu ja tegevuse.
Inimese usk määrab tema hariduse valiku. See haridus omakorda mõjutab tema usku. Usk ja haridus, usk ja teadmine ei ole omavahel vastuolus, vaid kooskõlas. Me saame ju teada vaid seda, mida me usume. Me saame uskuda vaid seda, mis on meie hingele ja vaimule vastuvõetav.
Meie igapäevane elu on pidev valikute tegemine. Meie valikud olenevad meie usust, meie maailmanägemisest. Sellest, mida me kõigist meile pakutavatest õpetustest vastu võtame, keda või mida usume, usaldame, tõeks tunnistame. Vastavalt sellele me valime vaidlustes pooled.
Inimene ise on oma maailma mõõt.
Inimene vaatab maailma teisiti kui kass või puu või sipelgas.
Inimese pilk maailmale on inimese pilk maailmale. Minu pilk maailmale on minu pilk maailmale. See on näitleja, luuletaja, laulja, muinasjutuvestja, kaastundliku keskealise inimese pilk. Emotsionaalse intellektuaali, vahetpidamatu mõtleja pilk. Ja teoloogi pilk.
Ma olen inimene selles maailmas ja ma tahan, et maailm hindaks neidsamu väärtusi, mida mina olen õppinud tähtsaks pidama. Ma tahan maailmast lugu pidada, ja ma tahan, et maailm peaks minust lugu.
Need soovid ei lähtu minu isekusest. Ma ei ole neid väärtusi ise välja mõelnud. Ma olen need omandanud meie rahvuslikust ja kristlikust kultuurist, need väärtused on ju osa meie esivanemate tarkuse pärandist meie põlvkonnale. Ja nad on vastu pidanud sajandite tuleproovile. Nad on andnud meile rikka kultuuri.
Mingil määral vaba ja suveräänne saan ma olla vaid siis, kui keegi mind minu vabaduse kasutamise eest vangi ei pane ega minu kallal vägivalda tarvita. Vägivalla ohver ei ole vaba inimene, ta on ahistatud, ta on valu ja hirmu vang.
Ka vaikima sundimine ja tõrjumine on vägivald. Vägivald on see, kui raadiojaam kõrgete ülemuste survel keelab mu raadiosaate. Vägivald on see, kui lehetoimetaja jätab mu artikli avaldamata, sest talle ei meeldi minu kirjutatud mõtted.
Kummaline paradoks: kogu tehnika ja teaduse kõrge arengu eesmärgiks on olnud inimese vabastamine mitmest tülikast koormast, et inimesel oleks rohkem vaba aega – aga mingil veidral kombel ei ole tulemuseks mitte vabanemine, vaid veel suurem sõltuvus. Ja selle vaba ajaga ei oska ta midagi mõistlikku ette võtta.
Me oleme ju hoopis sõltuvad kõigest sellest teadusest ja tehnikast, mis meid vabastama pidi. Me oleme sõltuvad kõigest sellest, mis meile igapäevaseid mugavusi võimaldab. Me ei suuda ilma nende mugavusteta elada, ja nende eest tuleb järjest rohkem maksta. Me oleme valusalt sõltuvad oma töökohast, pangalaenudest, ideoloogiatest, me oleme sõltuvad üksteisest.
Me ei valitse ega suuna enam oma elu. Meie riigiusuks on turumajandus ja meie jumalaks on raha. Meid juhib sügavalt ortodoksne, isegi fundamentalistlikult fanaatiline valitsus ning südametunnistuseta ärimeestest ja pankuritest preesterkond.
Meil pole aega – hingata, rõõmustada, naeratada. Me oleme ebaolulised asjad oma isandateks valinud, need röövivad meie päevad, nõnda ei jää meil enam hetkegi oluliste asjade jaoks.
Ka haridus ja kultuur on allutatud riigiusule. Hinnatud on üksnes see, mis võimalikult rohkem raha sisse toob. Me oleme tootjad ja tarbijad, müüjad ja ostjad, valijad ja valitavad. Ja loomulikult maksumaksjad. Ja kujundame oma lapsigi elama sellesama süsteemi kitsastes piirides.
Aktiivne ja edukas inimene on enesekindel ja enesekeskne. Tema oskab kõike rahaks ümber arvestada. Tema elab omaenese tarkusest ja väest. Ta ei vaja Jumala seadusi. Ta mõtleb ise välja omad seadused, mis talle kasulikud on. Ta on hüljanud rikkaliku veesoone, ja raiub endile kaevusid, mis jäävad igavesti kuivaks. Küsimus ei ole ju eetika kriisis, vaid väärtuste nihutamises. Kui raha on jumalaks, siis on eetiline kõik, mis raha teenib ja kummardab, mis raha esiplaanile seab.
Rahajumalat ei saa teenida kristliku eetikaga. Sellepärast on vaja teadmatute inimeste jaoks välja töötada uued seadused, kus on ära määratud kõik, mida inimene tohib ja mida ei tohi teha.
Kristlik eetika ei vaja sellist üksikasjalist seadustikku. Armastus ei vaja koodeksit. Meie tänaste seadustetegijate eelkäijaks on loomisloo Madu, kes meie käest kavalalt küsib: "Kas Jumal on tõesti ütelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?"
Meie ise, omal jõul, ei suuda sellest ummikust välja tulla. Meil on soomused silmadel ja halvatus veres. Jumal võib meid nägijaks teha, surmaunest üles äratada. Ma usun, et ta seda teeb. Ma usun evangeeliumi.
Ma usun ka, et inimene soovib sellest surmaunest välja pääseda. Ma usun, et inimene leiab uuesti üles oma väärtuse ja väärikuse, – või leiavad vähemalt need, kes ei ole oma südant ja mõistust raha ja võimu vastu välja vahetanud.
Inimene vaatab maailma, sest ta tahab teada, kus ta elab. Ta tahab teada, kes ta on, ja kes on need teised, kellega ta seda maailma jagab. Ta tahab teada, mis on õige ja mis on vale, et enda jaoks valikuid teha.
Ta tahab olla inimene.
Ja inimese pilgu läbi paistab see maailm praegu tõelise põrgu eesõuena, kus üleüldise vägivalla ja hulluse keskel on ometi võimalik leida imeilusaid hetki, võrratut loodust, kohata imelisi inimesi. Olla õnnelik, olles sündinud siia maailma inimesena.
Kus on ometi võimalik tunda elust ja maailmast ülimat rõõmu, armastada, olla õnnelik, nautida ilu, vaimustuda oma eelkäijate loomingust, tunda uhkust inimese vaimu kõrguste üle, imetleda oaase keset lõpmatut kõrbe, joobuda looduse ja loomade täiuslikkusest, või lihtsalt olla ja hingata. Kuni meile antakse valgust ja soojust.
Aga selleks on vaja siiralt soovida olla osa Jumala loodud maailmast.
Selleks on vaja alles hoida oma hing ja vaim, igatseda täiuslikkust, olla inimene inimeste maailmas.