EKRE annab riigikogu esimehele Eiki Nestorile üle allkirjad massiimmigratsiooni vastu, 8. juuni 2016. Foto: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Kui EKRE-l saavad teemad otsa ja erakond kaob ära, nagu arvas üks IRL-i poliitik, tähendab see, et elu Eestis on muutunud normaalseks. Õnneks või kahjuks ei ole teemad, mis viimastel Riigikogu valimistel kaks uut erakonda Toompeale tõid, siiski kuhugi kadunud, kirjutab Veiko Vihuri.

“Kui EKRElt teemad ära kaovad, siis teda ei ole enam!” Nii kirjutas sotsiaalmeedias üks IRLi poliitik. Postituse taustaks oli tõenäoliselt hiljutine erakondade reitingute uuring, mis näitas ühelt poolt Keskerakonnale ülivõimast 32-protsendilist ja teisalt EKRE-le kõigest 8-protsendilist toetust. EKRE jagas seda tulemust IRL-iga, kellele on juba pikemat aega kadu ennustatud. Vaid Vabaerakond oli veelgi allpool – kuue protsendi peal.

Selle hüüatuse peale võiks vastata, et siis on ju hästi, kui EKRE-l saavad teemad otsa: see tähendab, et elu Eestis on muutunud normaalseks. Õnneks või kahjuks ei ole teemad, mis viimastel Riigikogu valimistel kaks uut erakonda Toompeale tõid, siiski kuhugi kadunud.

“EKRE teemadeks” peetakse iseäranis kooseluseadust ja massiimmigratsiooni. Tõepoolest, esimene aitas EKRE parlamenti ja teine kasvatas kõvasti nende populaarsust. Nüüd aga tundub, et ühiskonna tähelepanu on mujale nihkumas. Kooseluseadus ei ela ega sure, rakendusaktid on pandud sahtlisse ja kuuldavasti lähiajal neid sealt välja ei võeta. Immigratsiooniga oleks nagu ka kõik korras – pagulasi (korrektsemalt: rahvusvahelise kaitse saanuid) tuuakse küll vähehaaval sisse ja paigutatakse eri kohtadesse laiali, kuid tänu valitsuse asjatundlikule ja targale poliitikale mingit massiimmigratsiooni ei olevat ega tulevat.

Tegelikult ei ole ju lahenenud ükski põhiprobleem, millest on mürgiste viljadena välja kasvanud nii kooseluseadus kui immigratsiooni temaatika. Vastupidi, probleemid näitavad hoopis süvenemise märke.

Eesti poliitiline kultuur ei ole põrmugi muutunud – kuhugi ei ole kadunud demokraatia defitsiit, poliitikute ülbus ja tagatubade sumbunud õhustik, üksteise otsa kuhjuvad korruptsiooniskandaalid, poliitilisest opositsioonist teerulliga ülesõitmine, olulistes küsimustes rahvaga mittearvestamine jne. Seda võib nimetada võimu võõrandumiseks. Sugugi mitte väike osa valijatest soovis seetõttu riigikogus näha uusi erakondi, et murda Toompeal end riigipirukasse mõnusasti sisse söönud erakondade kartelli. Kuid seni jaotatakse võimu ümber ikkagi vanade kartellierakondade vahel. Kõik see on olnud ka üks EKRE püsivatest teemadest ja etteheidetest.

Edasi – Eesti ei ole sisult iseseisev riik, vaid liiduprovints. Meid puudutavad olulised otsused tehakse mujal, valdav osa meie seadusloomest antakse ette EList. Meie poliitilises ladvikus valitseb mõtteviis, mis peab Eesti iseseisvuse järkjärgulist loovutamist endastmõistetavaks, koguni soovitavaks. Meenub, et aasta tagasi korraldas EKRE riigikogus suveräänsuse teemal arutelu, mida tollane koalitsioon kõrgilt ignoreeris või siis naeruvääristas. Kuigi Brexit ja Trump on globalistide-euroföderalistide plaanid segi löönud, ei kavatse nad oma kaotust tunnistada ning nende kohalikud teenrid ootavad isandatelt uusi juhiseid.

Mitte kuhugi ei ole kadunud võõrkultuuridest pärit inimeste massiimmigratsioon ELi liikmesriikidesse – see teema kuulub õieti eelmise punkti alla ja taandub küsimusele, kas me oleme iseseisev riik või mitte. Mida me ka ei teeks, üks on selge: massilise immigratsiooni surve nn kolmanda maailma riikidest jõukal järjel olevale, kuid vanale ja aeglaselt surevale Euroopale jätkub, ja mitte ainult lähiaastatel, vaid aastakümnetel. See teema on alles laiema avalikkuse teadvusse jõudnud.

Jätkub ka rahvusriigi ning meie religioossete ja kultuuriliste traditsioonide suhtes maruvaenuliku multikultuursuse ja vasakliberaalse ideoloogia pealetung poliitikas, ühiskonnaelus, hariduses, kultuuris jne. Kooseluseaduse rakendusaktid on ehk tõesti takerdunud, kuid vaenujõud ei ole põrmugi taltunud ning “marss läbi institutsioonide” jätkub. Eesti haridussüsteem on tugeva ideoloogilise rünnaku all, valitsusasutused – näiteks sotsiaal- või haridusministeerium – lähtuvad oma tegevuses endastmõistetavalt nimetatud ideoloogiast. Meedia on juba üle võetud: Rahvusringhääling on muutunud puhtakujuliseks propagandavahendiks ning maksumaksja rahaga peetakse ülal väljaandeid, mille on okupeerinud vasakliberaalne suund (Sirp, Vikerkaar). EKRE on selle vastu protestinud, ent väikese opositsioonijõuna ei saa ta midagi eriti muuta. Aga need Augeiase tallid tuleb ükskord karmi käega puhtaks rookida.

Kõige peamist probleemi, milleks on meie rahva sügav vaimne ja kultuuriline kriis, on siinkohal võimalik ainult mainida. Aga selle ületamisest sõltub, kui elujõulised me nii rahva kui riigina tulevikus oleme.

Kas EKRE või mõni teine erakond suudab neis asjus mingeid muutusi tuua, ei oska öelda. Igatahes tuleb üritajatele jõudu soovida.

Kõigil end konservatiivseteks pidavatel jõududel tuleks aga jõuda selgusele, mida ikkagi tahetakse – kas revolutsiooniliste protsesside edenemise n-ö mõistlikku piiramist, “progressi” aeglustamist või hoopis teistsuguselt aluselt lähtuva iseseisva riigi ja tugeva ühiskonna ülesehitamist.