Postimehe arvamusliider 2019, Ivan Makarov. Foto: Objektiiv

Pandeemia on toonud palju kannatusi ja oleks mõistlik, kui inimesed mataksid maha sõjakirved ja teeksid rohkem koostööd. Ent maailmas jätkuvad sõjad ja võidurelvastumine, spionaaž ja majanduslik surve ning propaganda on ägenenud, märgib Objektiivi kolumnist Ivan Makarov.

Pandeemia on toonud palju kannatusi ja surmasid, ning sellise tõsise ohu tingimustes oleks äärmiselt loogiline, kui inimesed saaksid mõnekski ajaks matta maha sõjakirved ja teha rohkem koostööd – vähemalt seni, kuni on saavutatud kontroll koroonaviiruse üle.

Kuid me näeme, et maailmas jätkuvad sõjad ja võidurelvastumine, spionaaž ja majanduslik surve. On veelgi ägenenud propaganda: isegi riikide võitlust viiruse sissetungi vastu üritatakse serveerida võõraviha ja sallimatusena. Meil Eestis kõlavad süüdistused eriolukorra kehtestanud ja seega „õigusi ja demokraatiat piiranud“ valitsuse ja selle hädasammude aadressil.

Ilmselt arvavad „võrdsuslased“, et ka viirust tuleks jagada kõigile võrdselt, kuid tegemist pole mitte ainult meie kohaliku opositsiooni kasutu äraolemise tagajärjel põletamata jäänud kalorite väljapursetega, vaid laiema internatsionaaliga, mis tekitab ja suunab inforünnakuid juba tervete riikide vastu.

Ei tasuks siiski unustada, et Ungari on sõltumatu riik ja ükski Euroopa Parlamendi resolutsioon ega Euroopa Kohtu otsus ei suuda seda tõsiasja muuta, nendel pole pädevust piirata rahvusriigi iseseisvust. Riikide liidud on ajutised nähtused, nad tulevad ja lähevad, riigid ise aga jäävad.

Kui Euroopa Liit ei võta õppust Nõukogude Liidu kurvast kogemusest ja üritab samamoodi ahistada rahvaid, piirata nende vabadust keskusest laekuvate absurdsete korralduste ja noomitustega, jagada nende kodusid ja maid sisserändajatele, nagu tehti seda aastakümneid kestnud Eesti okupeerimise ajal, siis varsti tuleb see europood küll kinni panna, sest mida rohkem keskus õõnestab ja alandab liitlasi, seda nõrgem on nende koostöö ja tahe seda teha.

Euroopa Liit oleks ju täiesti mõistlik organisatsioon, sest koostöö ja vastastikune abi on kasulikud kõigile, kui selles ei oleks hakanud nõnda domineerima agressiivne ehk vasakliberaalne ideoloogia. Nõukogude Liidus oli juba olnud punane monoparteiline süsteem ja tulemusena rändas „mõistus, au ja südametunnistus“ kolinal ajaloo prügikasti, nende alade elanikkond aga peab veel kõvasti pingutama, et teha tasa poole sajandi pikkune majanduslik ja vaimne mahajäämus.

Ja paistab, et mõnel endisel „liiduvabariigil“ võtab see protsess veel väga palju aega, „deržaavas“ endas toimub aga lausa taandareng stalinismi ja ülejäänud maailmast taaseraldumise suunas. Vasakliberaalid teadvustavad väga hästi oma ajalooliste gurude tegevuse tagajärgi ja seepärast ajabki neid marru igasugune võrdlus Nõukogude Liiduga, sest tõde on ikka valus kuulata.

Eestis on viiruse ärakasutamisega läinud nii, et alguses ehmusid ja mõneks ajaks vakatusid isegi sotsiaaldemokraadid ja reformierakondlased, kuid siinseid „Vene maailma“ tegelasi ei morjendanud isegi katku must vari.

Baltnews esines veel 13. märtsil selle sajandi ühe rumalaima pealkirjaga: „Head uudised rasketel aegadel: NATO jätab koroonaviiruse tõttu ära sõjaõppused“. Loos väideti rõõmsalt, et „uut tüüpi koroonaviiruse levik mõjutas mitte ainult maailma turgusid, vaid ka Põhja-Atlandi allianssi plaane“. Ja need „head uudised“ lõppesid lausega „Viiruse pärast luhtuvad kõik NATO Venemaa vastased plaanid“.

„Kaasmaalaste“ ajakirjanduse hämmastav intellektuaalne tase lubab kuulutada kõik maailma pahad haigused Putini liitlasteks, kuigi viirus pureb mitte ainult NATO sõdureid, vaid ka vene sõjaväelasi. Isegi Kremli peremehe pressiesindaja Peskov jäi haigeks ja ravitakse, kuid Venemaa jätkab sõjategevust Ukrainas ja Süürias, plaanides laiendada seda ka Liibüale ning viib läbi sõjaväeõppuseid.

Mis seal ikka – Venemaa võime toetava Moskva patriarhaadi pere, emaduse ja laste kaitse sinodaalse komisjoni esimees ülempreester Dimitri Smirnovi, kes nimetas vabaabielus elavaid emasid „palgata töötavateks prostituutideks“, tuumarelva pühitsemist õigeks ja pandeemiat „ülimalt kasulikuks nähtuseks“, jäi nüüd ise koroonaviiruse küüsi ja sellega nagu tõestaks selle nuhtluse kohatist kasulikkust ühiskonnale. Vene kirik ongi paraku kokku kasvanud poliitilise võimuga ja vahel näib, et ta teenib Kremli huve usinamalt, kui Jumalat ennast. Smirnovi mõttekaaslane Tallinnas metropoliit Jevgeni viis eelmisel nädalavahetusel pronksmehele lilli, pidas seal panihidat ja kordas sekka kõige banaalsemaid Putini sõjaka propaganda „tõdesid“, mida kõike ohtralt vahendasid kremlimeelne TVN ja ETV+. 

Hakka või Jevgeni Ossinovskit prohvetiks pidama, sest esinedes mõni aeg enne seda sama ETV+ eetris, nimetas ta teiste valitsuse eksimuste hulgas „sigaduseks“ seda, et riik annab kirikutele sotsiaaltoetustena 2 miljonit eurot.

Siinsete Kremli hõngu suitsutite osas võiks temaga isegi nõustuda, sest rjassas propagandist pole PBK propagandistist sugugi parem. Ossinovski viitas sellele, et EV põhiseaduse kohaselt pole meil riiklikku kirikut. „Ma suhtun äärmiselt negatiivselt kirikute rahastamisse eelarverahast. See on vale, see on ikkagi vabatahtlik tegevus. Ja inimesed võiksid ise rahastada oma vabatahtlikku tegevust,“ ütles Ossinovski.

Ma pole küll kusagil kuulnud, et endine sotside esimees oleks nimetanud sigaduseks sotsiaalministeeriumi poolt raha jagamist seksuaalvähemuste ühendustele – või äkki arvab ta, et nende tegevus polegi vabatahtlik? Tema loogika kohaselt ei tohiks riik aidata ka perekondi, sest meheleminek on EL-i immigratsioonipoliitikale vaatamata seni samuti ikka veel vabatahtlik asi ja lapsi ei sunni keegi väevõimuga sünnitama… Aga kirikud Eestis toetavad usklikke inimesi pandeemia ajal ja teevad sotsiaaltööd. Vaid üks nendest vahendab boonusena ka võõrriigi poliitilist propagandat.

Lausa koomiline on selles loos asjaolu, et kui siinsed stalinistid rõõmustavad selle üle, et COVID-19 segas NATO õppuste läbiviimist, siis meie sotsioravatest opositsioon, kellel on tekkinud stabiilne sotsiopaatiline sündroom ehk käitumishäired ja probleemid teiste inimestega suhtlemisel, pani ennast viiruse kui nähtusega ühte ritta ja segas riigikogu tööd peaaegu sama tõhusalt, kasutades selleks protseduurilisi küsimusi, mis teeb probleemi veelgi meditsiinilisemaks. Ja seda eriolukorra ajal, kui on pehmelt öeldes tähtsamatki teha ja olemasolevad arstlikud protseduurid ei suuda päästa kõiki inimelusid. Kes jääb selles intellektuaalide sotsialistlikus võistluses peale – kas Vene eriteenistuste „ajakirjanikud“ või meie parlamenditeatri tagarida – ei julgegi ennustada, sest nende vaimne tase paistab olema võrdväärne.

Samal ajal kui meil Eestis võetakse sõna kirikute abistamise vastu pandeemia ajal ja väljendatakse rõõmu selle üle, et viirus takistab NATO õppusi, üritavad džihadistid kasutada koroonaviirust bioloogilise relvana. Nagu ka ülempreester Smirnov, peavad nad surmavat viirust „ülimalt kasulikuks“.

Mis siis ühendab mõttekaaslasteks pealtnäha nii erinevate maailmavaadete kandjaid, nagu seda on Eesti sotsid, maardunašistid, Venemaa riigireligiooni preestrid ja islami terroristid? Nad kõik on fanaatikud ja teatud mõttes äärmuslased, kelle jaoks on inimeste saatused ja elud vaid kulumaterjal oma üllaks nimetatud kohtlase eesmärgi saavutamisel. Pandeemia on nende jaoks kuldaeg, et rakendada vastavalt oma sõjakat ateismi, deržaavafašismi, religioosset putinismi ja inimvihkajalikku džihadismi. Neil kõigil paistab olevat peaaju koroona, mis tekkis ammu enne seda, kui Wuhanis rabe hiina plastikämber puruks kukkus.