Kui meie ideaaliks on vaba ühiskond ja mitte mingite pseudovabaduste edendamine, siis peaksime praegu kartma ennekõike neid muutusi, mis vähendavad inimese õiguspärast autonoomiat ning suurendavad tema sõltuvust riigivõimust, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Mõne päeva eest jäi mulle ühes võitlevalt vasakliberaalses meediaväljaandes silma pealkiri: „Karl Kivil: kriisis tuleb suurendada vabadusi. See stabiliseerib ühiskonda". Jäin mõtlema, mida sellega on öelda tahetud. Kas seda, et praeguse üleilmse koroonaviiruse pandeemia vastu tuleks piirangute kehtestamise asemel võidelda hoopis inimõiguste ja kodanikuvabaduste laiendamise abil?
Võimalik, et sellisel kujul pärineb pealkiri toimetajalt, kes on tõesti tahtnud panna kõlama sõnumi, et inimestele tuleks vabadusi juurde anda. Artikli autor, ajaloolane Karl Kivil kirjutab ajaloolises tagasivaates sellest, et pöördelised momendid „on pikemas perspektiivis Euroopas suurendanud kodanike vabadusi ja nende kaasatust valitsemisse".
Tore, aga siiski – millistest vabadustest on jutt, mida tuleks suurendada praegu, selle kriisi ajal, ja mida lääne ühiskondades juba ei eksisteeri?
Viimastel aastatel on vasakliberaalsed ringkonnad seisnud põhiliselt immigrantide ja nn seksuaal- ja soovähemuste väidetavate õiguste eest. Nendes kahes valdkonnas käib kõige ägedam võitlus. Lääne ühiskondi tahetakse panna nõustuma mõttega, et siia võivad „põgenikuna" vabalt tulla inimesed ükskõik millisest maailma nurgast ja et „multikultuuriline", immigratsioonil põhinev ühiskonnamudel ei ole mitte üksnes paratamatu, vaid ka moraalsem kui iganenud rahvusriik. Teiseks kinnisideeks on traditsiooniliste soorollide ja peremudeli lammutamine.
Kas meie vastus koroonaviiruse pandeemiale peaks tõesti olema senisest veelgi enam avatud piirid ja senisest palju suuremad seksuaalsuse ja „sooidentiteediga" seotud vabadused? Kuidas aitaks see meil viirusest lahti ja ühiskonnaga kriisist üle saada? Või on üleskutse vabaduste suurendamisele tingitud kartusest, et globalism ja seda toetav väärtussüsteem saab praeguses kriisis tugeva tagasilöögi?
On selge, et immigratsiooni soodustamine ja seksuaalvähemuste nõudmiste toetamine on revolutsiooniliselt meelestatud jõudude jaoks poliitiliseks vahendiks olemasolevate ühiskondlike struktuuride lammutamisel. Rahvusriigid, perekond, religioon ja muud „rõhumise struktuurid" – progressistide meelest on need määratud minema ajaloo prügikasti, et teha teed uuele, õiglasemale maailmale.
Näiteks USA feminist Sophie Lewis rõhutab, et „pandeemia pole aeg, kus unustada perekonna ajaloo prügikasti saatmine. Väärime paremat, kui [seda on] perekond." Neid inimesi ja seltskondi, kes ei tahaks oma „püha ürituse" nimel lasta heal kriisi raisku minna, on kahtlemata rohkem.
Paljudes maailma riikides viiruse vastu võitlemiseks kehtestatud meetmed on ühelt poolt paratamatud, sest nakkuse levikule tuleb kuidagi piir panna. Teisalt on inimesed võinud veenduda, kui kerge vaevaga saavad valitsused nende üle ulatusliku kontrolli kehtestada. Ühe hetkega on kadunud nii mitmedki vabadused, mida oleme harjunud endastmõistetavaks pidama. Jah, kõik see on vajalik nakkusohu tõrjumiseks (vähemalt nii me üldiselt arvame), ent vahest tuleks meil ka teadvustada, kui suurt meelevalda riigivõim tegelikult meie ja meie elu üle omab ning kui oluline on, et see võim oleks omakorda ühiskonna kontrollile allutatud.
Kui meie ideaaliks on vaba ühiskond ja mitte mingite pseudovabaduste edendamine, siis peaksime kartma ennekõike neid muutusi, mis vähendavad inimese õiguspärast autonoomiat ning suurendavad tema sõltuvust riigivõimust.
Riigiaparaadile on mugav, kui ta omab kodanike kohta üha suuremat hulka informatsiooni ning suudab erinevate tehnoloogiliste vahendite abil inimesi kontrollida ja jälgida, vajadusel nende liikumist piirata ja tegevust tõkestada. Seda mõistagi ühise turvalisuse huvides. Inimestele kinnitatakse, et seaduskuulekal kodanikul ei ole midagi karta ja tegelikult oleks talle endale kõige parem, kui ta nõustuks (kujundlikult väljendudes) laskma paigaldada kiipi, mille olemasolu tagaks talle ligipääsu kõigile valitsuse pakutavatele hüvedele.
Vahel võib konservatiivse hoiakuga inimeste juurest leida arusaama, et riigivõim peabki olema tugev ja karm, et vajadusel n-ö kord majja lüüa.
Tõsi, ühiskond peab põhinema seadusel ja korral, ent tegelikult on tugev ja jõuliselt inimeste ellu sekkuv riik pigem vasakpoolsete ideaal. Mitte inimene, mitte perekond, mitte kogukond, vaid riik on see instants, mis vasakpoolsete meelest teab paremini, kuhu kulutada inimeste raha, kuidas inimesed tohivad erinevatest asjadest mõelda ja rääkida või mismoodi tuleb lapsi kasvatada ja millist haridust neile anda. Või vähemalt arvavad nad seda juhul, kui riiki juhib „õige" poliitiline jõud, mitte mingi „natsivalitsus".
On tähtis, et konservatiivne või lihtsalt vaba ühiskonna ideaali armastav inimene säilitaks tervemõistusliku umbusu riigivõimu suhtes ning hoiaks selle tegemistel hoolikalt silma peal, isegi kui valitsuses on „omad". Mida tugevamal positsioonil on kodanik, seda tugevam on tegelikult ka riik.