Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Koroonaviiruse levikust tingitud kriisi tasub kindlasti tõsiselt võtta, sest ühel või teisel moel saavad sel olema tõsised tagajärjed, ent samas tuleks jätkuvalt esitada kriitilisi küsimusi selle lähenemise eelduste kohta, millest kantuna on paljudes riikides käiku lastud drastilised meetmed, kirjutab Varro Vooglaid, osutades briti patoloogia professori, doktor John Lee poolt tõstatatud kahtlustele.

Väljaandes The Spectator on avaldatud patoloogia professori, doktor John Lee artikkel pealkirjaga „Kui surmav on koroonaviirus? Selget vastust selle küsimusele siiani ei ole“. Artiklis toonitab dr Lee, et olemasolevad andmeid saab tõlgendada üldiselt levinud käsitlusega võrreldes väga erinevalt. Ta osutab, et lähimad nädalad annavad toimuva hindamiseks oluliselt parema positsiooni, sest koguneb rohkem andmeid, millest joonistuvad välja selgemad mustrid. Praegu langetavad aga valitsused otsuseid hinnangute pinnalt, mida ei saa teaduslikult tõsikindlaks ehk ainuõigeks pidada. See tähendab aga, et nende hinnangute suhtes on mõistlik esitada kriitilisi küsimusi.

Kriisi algusest saati on tundunud kummaline, kui vabalt statistiliste andmetega ümber käiakse ja kui kaugeleulatuvaid järeldusi neist lähtudes tehakse. Varem olen sellega seonduvalt osutanud, et mõistusevastane on võrrelda erinevates riikides tuvastatud nakatumiste arvu, kui on teada, et neis riikides viiakse testimist läbi väga erinevas mahus, väga erinevate mustrite alusel ja erinevaid teste kasutades ning et võrreldavad riigid on väga erineva populatsiooniga. Adekvaatse viiruse leviku ja suremuse näitaja saamiseks oleks vaja testida representatiivset valimit, mis modelleeriks rahvastiku keskmist läbilõiget, ja siis jälgida suremust nakatunute hulgas, selle asemel et keskenduda vaid (või ennekõike) tõsiste sümptomitega inimeste testimisele, millisel juhul on positiivsete testide osakaal ootuspäraselt palju kõrgem, just nagu ka suremus.

Ent nagu dr Lee osutab, on eriti kummaline see, et kuigi Covid-19-ga seotud suremust arvutatakse nakatumiste ja surmade võrdluse kaudu, kätkevad mõlemad selle võrdluse elemendid – nii nakatumised kui ka surmad – tõsiseid, ent väga vähe tähelepanu saavaid küsimusi. Esiteks on selge, et nakatunute hulk on palju suurem – väidetavalt vähemalt kümme, aga pigem 20 või rohkem korda suurem – kui ametlikult kinnitust leidnud nakatumiste hulk. See tähendab, et tegelik suremuse protsent on palju, võimalik et 10–20 või rohkem korda väiksem kui kinnitust leidnud nakatumiste pinnalt arvutatud protsent. Seejuures on tohutu erinevus, kas suremus nakatumiste ja surmade suhtena on nt 5 protsenti või hoopis 0,5, 0,25 või veel vähem protsenti.

Surmadest rääkides on aga olulised kaks asjaolu. Esiteks see, et Covid-19 testile positiivse vastuse andnud surijate keskmine vanus on ligi 80 eluaastat (nt Itaalias 78,5), mis tähendab, et surnud inimesed on nii ehk naa oma elutee lõpust mitte kuigi kaugel (keskmine oodatav eluiga Itaalias on 82,5 aastat) ja sellest tulenevalt ka hapra tervisega. Teiseks see, et kui kõnealuse viirusega nakatunu sureb, siis märgitakse surma põhjuseks Covid-19, olgugi et pole kinnitust leidnud, et surm oli põhjustatud Covid-19-st ega oleks ilma viirusesse nakatumiseta lähiajal mõne muu tervisehäda (nt vähi või südamepuudulikkuse) tagajärjel saabunud.

Surma tegeliku põhjuse kinnitamiseks oleks vaja tuvastada ka kõik teised viirused ja muud eluohtlikud haigused ning infektsioonid, mis surmahetkel samal ajal patsiendil esinesid ning välistada nende osa patsiendi surmas või vähemalt kaaluda nende osakaalu surma põhjustamises. (Tõsi, probleem on siiski, kui Covid-19 küll iseenesest ei ole surma ainuke põhjus, aga koostoimes muude tervisehädadega kiirendab surma saabumist.)

Artiklis on teisigi olulisi, eelnevaga seonduvaid tähelepanekuid. Nt see, et kui grippi nakatunud inimeste surma puhul märgitaks samuti iga kord surma põhjuseks gripiviirus – mida hingamisteede infektsiooni juhtumite puhul enamasti ei tehta, kuna viiruse esinemist eraldi ei testita, just nagu ka nt vähihaigete surmade puhul –, siis oleks ka gripi suremuse protsent sootuks teistsugune, sest gripisurmadeks arvatud surmade hulk oleks sellisel juhul oluliselt suurem. Ehk teisisõnu rakendatakse gripisurmade ja Covid-19 surmade arvutamiseks põhimõtteliselt erinevat lähenemist, mis tulemuseks saadud arve võrreldes alahindab gripi või siis ülehindab Covid-19 ohtlikkust. Tsiteerin siin kõnealust artiklit kohas, kus autor räägib probleemist seonduvalt surmade põhjuse kajastamisega statistikas:

„On veel teinegi, potentsiaalselt veelgi tõsisem probleem: nimelt see, kuidas surmad kirja pannakse. Kui keegi Ühendkuningriigis hingamisteede nakkuse tagajärjel sureb, siis tavapäraselt ei kirjutata surma spetsiifilist põhjust üles, välja arvatud juhul, kui tegu on „harvaesineva raporteeritava haigusega“. Seega valdav enamus hingamisteede probleemidega seotud surmadest kirjutatakse Ühendkuningriigis üles koldelise kopsupõletikuna (bronhopneumooniana), kopsupõletikuna, vanadussurmana või muu sellisena.

Me ei vii sellisel juhul läbi eraldi testimist, et tuvastada, kas surnul oli ka gripp või muu hooajaline viirus. Kui patsiendil oli näiteks vähk, neuromotoorne haigus või muu tõsine haigus, siis märgitakse see surma põhjuseks, isegi kui viimane haigus oli hingamisteede nakkus. Kokkuvõttes tähendab see, et Ühendkuningriigi surmade statistikas on hingamisteede nakkused alahinnatud.

Vaadakem nüüd aga, mis on alates Covid-19 esile kerkimisest toimunud. Raporteeritavate haiguste nimekirja on uuendatud ning nüüd kuulub sellesse – sarnaselt praktiliselt täielikult pildilt kadunud rõugetele ja niisugustele haigustele, nagu Siberi katk (antraks), brutselloos, katk ja marutõbi, mida enamik briti arste ei kohta kogu oma tööalase karjääri jooksul – ka Covid-19. Ent mitte gripp. See tähendab, et iga Covid-19 positiivne test tuleb üles kirjutada, sellisel moel, mida gripi või enamiku teiste nakkuste puhul lihtsalt ei tehtaks.

Praeguses olukorras on aga nii, et kui mõnel patsiendil on Covid-19, siis on tema eest hoolitsev meditsiinipersonal sellest kindlasti teadlik. Ja kui mõni selline patsient peaks surema, siis märgitakse tema surma põhjuseks Covid-19 – vastupidiselt sellele, kuidas sarnaste infektsioonidega seonduvalt tavapäraselt toimitakse. On suur erinevus kahe olukorra vahel, millest esimese puhul keegi sureb Covid-19 tõttu, teise puhul aga sureb muudel põhjustel, olgugi et tal oli ka Covid-19. Kui Covid-19 märgitakse surma saabumisel surma põhjuseks, Sõltumata teistest surma võimalikest põhjustest, siis tekib paratamatult mulje, et see põhjustab palju rohkem surmasid, olgugi et see ei pruugi tegelikult nii olla. Sellisel juhul võib Covid-19 näida palju surmavam kui gripp üksnes selle tõttu, et seda registreeritakse gripiga võrreldes täiesti erineval alusel.

Kui võtame Covid-19 juhtumite arvu vähendamiseks kasutusele drastilised meetmed, siis järgneb ka surmade vähenemine. Nii võib aga juhtuda, et me usume end olevat pööranud ümber protsessi, mis poleks tegelikult kunagi nii tõsiseks osutunud, nagu me kartsime. Kirjeldatud ebaharilik Covid-19 surmade registreerimise viis selgitab selgelt teada olevat tõsiasja, et enamikul selle ohvritest on ka teised terviseprobleemid ning et nad oleks normaalsel juhul vastuvõtlikud ka muudele hooajalistele viirustele, mida pea kunagi spetsiifiliselt surma põhjusena üles ei märgita.“

Niisugune arutluskäik kätkeb tõsiseid küsimusi, ent siiski tõusetub nende taustal ka küsimus, kuidas selgitada ennekõike Itaalias toimuvat, kus meditsiinisüsteem on olukorraga hakkama saamisel ennekuulmatutes raskustes. Tõsiasi on ju see, et gripiviirusega hakkamasaamisel pole võrreldavaid probleeme kunagi tekkinud.

Minul siin selget vastust ei ole, aga ilmselt on ka siin erinvateks tõlgendusteks ruumi. Ju ei ole välistatud seegi, et halbade asjaolude kokkulangemise tõttu võib toimuda Sars-Cov-2 eriti massiline ja kiire viiruse levik. Massiüritused, nagu nt mõni hiiglaslik jalgpallimäng, kus viirus jõuab mõne tunniga tuhandete ja nende kaudu juba kümnete tuhandete inimesteni, võib ju põhimõtteliselt selleks väga soodsa pinnase luua. Aga loomulikult vajaks see probleemi aspekt palju tõsisemat tähelepanu.

Nagu alguses öeldud, annab aeg neis asjus arutust. Sarnaselt paljudele teistele, lähtun ka mina koos oma perekonnaga üldistest ettekirjutustest, mis meile on eriolukorras esitatud, juhindudes usaldusest avaliku võimu vastu ja püüdes piiratud informeerituse pinnalt anda nii oma panuse kriisi ületamiseks. Ma kindlasti ei käsitle Covid-19 levikut tühise probleemina ega soovi mingeid vandenõuteooriaid levitada.

Samas oleks vale lõpetada oluliste küsimuste esitamine ja neile vastuse otsimine. Sest nii palju on igal juhul selge, et asjakohase statistikga on ebakorrektselt ümber käidud ning kõiges toimuvas on väga palju selgusetut – ka neist eeldustest rääkides, millest lähtudes on viirusepuhangu allasurumiseks väga drastilised meetmed kasutusele võetud. Mõistlik on rakendada ettevaatlikkuse põhimõtet, ent pidades samal ajal silmas, et ka sellega on võimalik vint üle keerata ning et ka sellel oleks väga tõsised tagajärjed.

Dr John Lee on kirjutanud ka teise samateemalise artikli pealkirjaga “Kuidas mõista ja raporteerida “Covid-surmade” statistikat”, milles on arutluskäik esitatud veelgi selgemalt, koos argumente ilmestavate näidetega. Kindlasti soovitan ka seda lugeda, et arutluskäigust terviklik ülevaade saada.