Liberalismi õnnistused meil ja Venemaal

Venemaa liberaaldomokraatliku erakonna esimees Vladimir Žirinovski jälgimas duumafraktsioonide vahelist meelelahutuslikku jalgpallivõitlust. Foto: Scanpix

Helsinki Ülikooli emeriitprofessor Timo Vihavainen mõtiskleb läänelike väärtuste üle, mida mõõdetakse rahavoogudega ja viiakse ellu liberaalse diktaatorisauaga. Majanduskasv on lääne liberalismi apologeetide eesmärk iseeneses ja õigustus kõigele, mida selle nimel ette võetakse.

Väikesest raamatukesest „Araabia tarkus“ (Arabskaja mudrost) panin tähele vanasõna, mille kohaselt raha on hea sulane, aga halb peremees.

Noh, ega idee ei ole eriti värske, ent sellevõrra olulisem.

Kui raha saab peremeheks, algab tema teenijal kõva kool, kus ei ole rahu ega puhkust, nagu tõdes juba Koguja Vanas Testamendis. Ei ole haruldane, et pururikkast võib saada psühhootiline ihnuskoi, kes ei julge isegi mitte puudutada varandust, mis on tema jaoks saanud ebajumalaks. Raha peab tõesti olema vaid sulaseks, nagu koer peab olema perekonnas ja sõdur ühiskonnas. Kui väärtushinnangud kukuvad kokku, on tulemusi väga nukker vaadata.

See tuli meelde kui lugesin Helsingin Sanomate juhtkirja ja Sixten Korkmani kolumni (ilmus 20. augustil ja kritiseerib Trumpi poliitikat, pidades Ühendriikide presidenti Euroopale ohtlikumaks kui Vladimir Putinit). Selles nähakse raha peremeheks tõstmist suurima tarkusena. Liberalismgi on artiklis hea selle tõttu, et teenib seda isandat.

Kahtlemata Venemaa eksib, kui lubab riigile suuremat kaalu majanduses, nagu IMF kurdab. Venemaa majanduse kasv oleks võinud viimastel aastatel ulatuda igal aastal koguni (ühe) protsendini vaatamata suuremate probleemide – naftahinna alanemine ja majandussanktsioonid – mõjudele.

Mäletan paari aastakümne tagust IMF-i pahameelt selle üle, et Venemaa vana, roostes tööstust ei tapetud, ega investeeritud kapitali uude ja kasumlikku. Pole vaja öeldagi, mida see oleks tähendanud neile „ühe-tehase-linnadele“, mida Venemaa on täis.

Korkman iseloomustas Venemaa viimaste aastate majandusarengut sõnaga „haletsusväärne“, ent kõik on suhteline. See on kogu aeg edasi komberdanud ka pärast suuri kasvuaastaid, kuigi üldine tarkus kuulutas kogu aeg, et kokkuvarisemine tuleb kahe aasta jooksul pärast seda, kui sanktsioonid hammustavad.

Aga ega nad hammustanud.

Sellest hoolimata on õige murettekitav, et Venemaa ja Lääne-Euroopa vahele on tekkinud vastasseis, milles päris meeletult ähvardatakse tuumahävinguga, kuigi keegi ei ole veel öelnud, milline oleks see suur põhimõtteline lõhe, mis õigustaks kas või ühe väikelinna elanike surnuks praadimist.

Kui nüüd aga räägime rahast ja selle kasutamisega saadavast kasust, näib tõesti nii, et “liberalismile on vähe alternatiive”, nagu Korkman nimetab oma kolumni pealkirjas.

Tegelikult laseb ta vee peale kogu liberalismile, haarates sellesse põhjamaise sotsialismi ja samal ajal jättes välja ameerikaliku demokraatia, kuna see toodab Trumpi-suguseid poliitikuid. Nüüd on siis ometigi nii, et liberaalne poliitiline süsteem on liberaalne vaid selles ulatuses, kui võimaldab selle areaalis elavatel inimestel täiesti vabalt valida liberaalsusele meelepäraseid inimesi. Selline liberalism, milles vaid teatud arvamused on lubatud, meenutab totalitarismi ja teatud hetkest alates muutub ka selliseks.

Kui seda asja ei adu, tasub tutvuda totalitaarse demokraatia ajalooga, mida J.L. Talmon (Jacob Leib Talmon, 1916-1980, kaasajaloo professor Jeruusalemma Heebrea Ülikoolis, antimarksist, mõiste „totalitaarne demokraatia“ kasutuselevõtja) on tulemuslikult uurinu

Korkman meenutab, et end liberaalseteks tunnistanud maad on majanduslikult hästi hakkama saanud, ent putinlik mitteliberaalne demokraatia on viimase viie aasta jooksul edenenud kehvasti. Sellele oleks võinud lisada sellegi, et enne praegust edenes Venemaa kümne aasta jooksul mitte ainult hästi, vaid suurepäraselt.

Edu jätkumine seisab nüüd ilmselt kõrge künnise taga, nagu juba kaua on räägitud. On üsna võimalik, et Putin on lühinägeliku poliitikaga teinud Venemaast kahtluste käes vaevleva kõrvaltvaataja ja maailma rahvaste ühenduses nurgast hõikuja, kuigi oleks olnud võimalik saada ka esiritta.

Venemaast ei ole kellelegi eeskuju, kinnitab Korkman ja seda võib uskuda. Teist seesugust maad ei leidugi. Imeline küll, aga maa patriootlikud jõud rõhutavad altruismi, ehk üksteise abistamise olulisust, samal ajal vaeseid solgutatakse ja rikkaid vargaid soositakse lausa häbitul moel. Selline lugu on meile tuttav juba nõukogude võimu ajast. Propaganda väitis siis, et riik on tagakiusatute paradiis, samas pidas see „valitsevat“ töölisklassi kõvade pihtide vahel.

Autoritaarse Venemaa eeskuju ei meelita paljusid. Põhjuseks ei ole üksnes see, et majanduskasv ei ole praegusel ajal läänega võrreldav. Ja vähemalt praegu ei lähe lääneski teab mis hästi.

Poliitiline vabadus on väärtus omaette ja selle juurde kulub ka õigus hääletada võimule kas või konservatiivsed jõud. Kui keegi veel ei tea, siis teatan vahemärkusena, et konservatism on liberaalse elu ilming, mis erineb põhimõtteliselt radikalismist.

Venemaal ei ole liberalismi kunagi saatnud edu. Keegi Viktor Leontowitsch avaldas omal ajal põhjaliku teose „Liberalismi ajalugu Venemaal“ ehk „Geschichte des Liberalismus in Russland.“

Selle pealkirja tasub tähele panna, sest siin öeldakse, et ei vaadelda nähtust nimega Russischer Liberalismus ehk vene liberalism, sest sellist ei olnud, vaid lääne ideoloogiat, millele sai Venemaal osaks omamoodi saatus.

Tänagi tegutseb Venemaal niinimetatud Liberaaldemokraatlik partei. Kahtlemata on tegemist omamoodi koomikparteiga, millised on ka mujal praegu moes, see nähtus vajab aga minu meelest veidi lähemat tähelepanu.

Ükskord kinnitas erakonna esimees Žirinovski oma kõnes, et Venemaal on alati läinud halvasti, kui võimul on olnud liberaalid ja demokraadid. Kui keegi teise erakonna esindajatest küsis, mis nime kannab Vladimir Volfovitši oma partei, vastas ta kõhklematult: „Žirinovski partei.“ Ega ta asjata ole juristi poeg.

Üks selle partei mõttevälgatusi veerandi sajandi tagant esitles võimalust liita Türgi Venemaaga. Ja seda võinuks teha täiesti demokraatlikult, selgitas Žirinovski: korraldatagu rahvahääletus, millest võtavad osa nii türklased kui venelased. Venelased, keda toona oli rohkem, loomulikult võidaksid ja enamuse võimuni ju demokraatia ja liberalism ju pürgivadki. Selle juhtumi üle võib muiata, ent samas on põhjust ka mõtiskleda, kas ei leidu siin ka sügavamat tõde. Siis kui rahvusvahelistes ühendustes enamus otsustab, ollakse kahtlemata demokraatia eest väljas. Soome-sugustele väikestele riikidele tähendab see ometigi suuremate rahvaste armust elamist.

Autori blogikirjutisest tõlkinud Roland Tõnisson

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!