Tahtsite mängu, kus erakonnad võivad suunata maksumaksja vahendeid enda maailmavaadet edendavatele ühendustele? Nüüd tuleb seda mängu mängida. Liberaalsele tragöödiakoorile lohutuseks tsiteerin ühe armsa ja vaga kirikulaulu sõnu: nuta, inimene, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.

Maksumaksja raha suunamine elupooldavale ja abordivastasele organisatsioonile MTÜ Elu Marss, on tekitanud ühiskonna liberaalsema osa hirmsa pahameele.

Inimesed on jube solvunud, et peale pooltteist miljonit emaüsas tapetud last aastast 1956, mil sündimata elude üsasisesest tapmisest sai Eestis õndsa Nikita Hruštšovi progressiivse valitsuse ajal seadusega lubatud tegevus, ja peale seda, kui üksnes eelmisel aastal tapeti emaüsas enne sündi 3772 last, on keegi võtnud nõuks toetada riigi rahaga elupooldavat ja abordivastast liikumist.

Inimesed on solvunud, et peale seda, kui ajavahemikus 2009–2019 on homoaktivistidele maksumaksjate rahalist toetust jagatud sotsiaalministeeriumi vahendusel üle miljoni euro, ning mida hoolimata riigikontrolli märkustest selle ebaseaduslikkuse kohta, jätkatakse ka tänavu, on EKRE julgenud toetada katuserahadest MTÜ Elu Marssi, mis seisab eluterve ja loomuliku perekonna ja sündimata inimeste põhilise inimõiguse eest – õiguse eest elada.

Kaljulaidist ajakirjanikeni on kõlanud nutulaul, mis meenutab Sophoklese tragöödiakoori etteastet. Kui ajakirjanik Kuusk söötis ETV Esimeses Stuudios Kaljulaidile ette pehme palli tühja värava all, pärides, kas aastal 2020 on ikka abordivastane võitlus see teema, millega peaks aktiivselt tegelema, vastas president järgnevat: “Minu arvates ei ole. Minu arvates ei ole see ka meie ühiskonnas olnud murekoht. See on meile imporditud diskussioon. See on veel üks selline lõhe, mida meil ei olnud.”

Olukord on võrdväärne sellega kui Objektiivi “Välgatuste” saatejuht Indrek Petersoo küsiks meie stuudios Varro Vooglaidilt mureliku näoga: “Varro, kas on ikka vaja sellist asja, et maksumaksjate rahast toetatakse seaduse vastaselt Eesti LGBT Ühingut?”.

Kaljulaidi vastuse juurde: see on murekoht ja imporditud diskussioon. Kujutate ette – 64 aastat on aus Kungla rahvas saanud rahulikult oma lapsi ema üsas tappa, aga nüüd on keegi importinud sisse sellise hirmsa idee, et võib-olla polegi see kõige parem mõte.

Kujutate ette – murekoht on see, et keegi tuleb välja ideega, et kaitsetute sündimata elude hävitamine emaüsas on moraalselt lubamatu, mitte see, et neid lapsi seal emaüsas üleüldse tapetakse. Sellised on armsa laulurahva presidendi murekohad anno Domini 2020 – olukorras, kus armast laulurahvast ennast on järgi jäänud alla miljoni ja terved instituudid ja rahvastiku taastootmise probleemikomisjonid kratsivad pead, milliste meetmete ja meetmekeste, taristuprogrammide ja süsteemiuuendustega armsa laulurahva põlve taas uueks luua, et me maamuna pealt rahvana puhta ära ei kõngeks.

Ma annan teile väikese vihje, austatud eksperdid. Kuidas oleks, kui lõpetaks õige Eesti emade üsas meie laste tapmise? Tänada pole vaja. Konsultatsiooni arve saadan teile privasse.

Erilise pärliga sai maha Postimehe ajakirjanik, vabandust, propagandatöötaja, Ülle Harju, kelle arvates kutsub katuserahade jagamine abordivastastele kooliõpilaste hulgas esile enesetappe! Isegi puhas idee sellest, et lapsi ei tohikski enam ema üsas tappa, on täiesti letaalse iseloomuga.

Üllatavalt soliidse ja meeldivalt progressiivse avaldusega esines ka teine Postimehe ajakirjanik, vabandust propagandatöötaja, Kerttu Kirjanen. Loen ette tema Twitteri postituse verbatim ning vabandan juba ette kõikide nende inimeste ees, kes progressiivse keelekasutuse viimaste trendidega pole veel jõudnud kohaneda: 

Täiesti siiralt, sõitke pe***. Ma ei taha elada siin riigis. Samal ajal kui on organisatsioone, kes tõesti vajavad raha, siis me anname selle FAKING ABORDIVASTASTELE, et nad saaks oma paska KUULUTADA? Peatage maailm, ma tahan maha astuda.”

Foto: Twitteri kuvatõmmis

Organisatsioone, kes tõesti vajavad raha? Väga õige, samal ajal kui laste elustamisaparaatidele korjatakse jõulutunnelis annetusi, on sotsiaalministeerium kühveldanud homoaktivistidele otseselt seadust rikkudes üle miljoni euro. Kus olid siis teie ahastuskarjed, austatud liberaalid? Millisele kivile siis langesid teie kibedad pisarad?

Praegune olukord näitab, mis hakkab juhtuma siis, kui liberaalsele üldsusele sööta sisse täpselt sedasama putru, millega nad on konservatiive kostitanud aastakümneid. Et kõiki liberaalsetele võltskodanikuühendustele aastate jooksul kokku kühveldatud kümneid ja kümneid maksumaksja miljoneid kokku lugeda, millega on sihipäraselt kujundatud Eesti avalikku arvamust, oleks vaja põhjalikku riigikontrolli auditit. Puusalt ei oska seda numbrit ilmselt keegi välja tulistada, ent see pole kindlasti väike.

Kui nüüd toimib täpselt sama skeemi järgides EKRE, eraldades maksumaksja vahendeid enda maailmavaadet edendavatele ühendustele, tehakse lahti Pandora laegas, kust ulgudes vallandub kogu liberaalne pandemoonium kõikides registrites.

Ikka ja jälle saab selgeks, kuidas liberaalne pool on harjunud mängima ühte imelikku mängu. Väljakule lubatakse ainult ühte meeskonda ja mäng käib vaid ühe värava suunas. Teisel meeskonnal lubatakse viibida parimal juhul pealtvaatajate seas. Ent kui juhtub ime ja teine meeskond murrab väljakule, mängides täpselt samade reeglite järgi, millega liberaalne pool, siis on häda taevani. Teise meekonna ilmumine väljakule on solvav ja lõhestav, õudne ja vastik, hoolimata sellest, et reeglid näevad algselt ette kahe meeskonna väljakul viibimist.

Tegelikult on asjalood väga lihtsad: tahtsite sellist mängu, kus erakonnad võivad suunata maksumaksja vahendeid enda maailmavaadet edendavatele ühendustele? Nüüd tuleb seda mängu mängida.

Liberaalsele tragöödiakoorile lohutuseks tsiteerin ühe armsa ja vaga kirikulaulu sõnu: nuta, inimene! 

MTÜ Elu Marsile soovin aga raha eraldamise puhul palju õnne ja Jumala õnnistust, head tööd ja jõulist seismist sündimata elude kaitsel Eestis! Täpselt sellist Eestit me tahtsimegi, kus kõige kaitsetumate inimeste tapmise vastu asuvad ka riiklikul rahastusel olevad organisatsioonid sõna võtma.