Orwelliliku ühiskonna loomist püüab takistada EKRE, keda on tabanud „kloaagimeedia“ laimulaine

Tiit Madisson. Foto: Objektiiv

Individuaalse mõtlemisvõime säilitanud inimestes on Süsteemi aastate vältel sisendatud hirm kadumas. Seda suudetakse taastada vaid soomukite, kumminuiade, pisargaasi ja vangimajadega, kirjutab vabadusvõitleja Tiit Madisson. 

Püüan alljärgnevalt mitteparteilasena analüüsida põhjuseid, miks meie kartellimeedias puhkes meeletult hüsteeriline laimukampaania. Loomulikult on tegu minu arvamuslooga, mis ei väljenda kuidagi „parteilist tõde“. Samas see karjuvalt ebaõiglane ja laiaulatuslik sopaloopimiskampaania, mis selle loo kirjutamise ajal ei näita veel mingeid vaibumise märke, paljastab piltlikult Süsteemi vallanud hirmu, millest minu arvates individuaalse mõtlemisvõime säilitanud Eesti-meelsed kodanikud ka aru saavad. 

Räige laimulaviin mitte ainult ei lõhesta niigi sotsiaalselt lõhenenud ühiskonda, vaid on juba praegu tekitanud sügava vastasseisu eestlaste endi vahel, mida vaevalt õnnestub enam kokku liimida või tasandada.

Sopameedia tarbimine hävitab närvikava

Tunnistan ausalt, et ma juba tükk aega poliitiliselt kallutatud peavoolu ehk kartellimeediat, mille kohta olen kasutanud sõna „ajupesumeedia“, oma närvikava säilitamise huvides ei jälgi. ERRi telesaadetest olen ebaregulaarselt vaadanud vaid „Maahommikut“, „Osooni“, BBC loodusfilme ja õhtust uudistesaadet, et olla kursis koduvabariigis toimunuga. 

Loodan, et seal nii palju ei valetata ja suudan selle kallutatuse individuaalse mõtlemisvõime säilitanuna ning loogiliselt mõtleva kodanikuna läbi näha. „Äärmuslasena“ olen ma enda arvates säilitanud selles raha jumalaks pidavas ühiskonnas väärikuse ja kodanikujulguse, mille defitsiit siin „edukas“ Eestis troonib. Seetõttu arvangi, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. 

Minusugust peetakse juba aastaid selles orjaühiskonnas mässajaks, kes väärib vaid rahva, võimutsejate ja meediapoolset põlgust, sest haugimälulise, isegi oma lähiajaloo unustanud „uhkete ja hääde“ eestlaste hulgas vaid vähesed mäletavad Hirvepargi meeleavaldust ja Balti Ketti. Needki on vaid kohalviibinud rahvuslased, minu eakaaslased, kes pikkamööda manala teile suunduvad. 

Kes mäletavad, et sain laulva revolutsiooni aastakümnel, 1981. aastal KGB mahitusel ja uurimisel ENSV Ülemkohtus antisovetliku tegevuse eest karistuseks neli aastat poliitvangide laagris, pluss kaks aastat asumist Ida-Jakuutias, Kolõmal? Sovetiaega vaid karikatuurse ERRi saatesarja “ENSV„ tundval nooremal põlvkonnal pole aimugi, mis Eestis ja Baltikumis veel 1970–1980. aastail toimus. Sovetliku Süsteemi meediataolised institutsioonid vaikisid need repressiooniaktid lihtsalt maha. Taas sovetistani kombeid taastav Süsteem püüab kramplikult hävitada eestlaste ajaloolist mälu, mistõttu olen eesti rahva tuleviku suhtes ülimalt skeptiline.

Mida ma Hirvepargi meeleavalduse (1987), Lihula sõjameeste mälestussamba püstitamise eest (2004) ja Tõnismäel Eesti lipu mõnitamisele 9. mail 2006 järgnenud (ligi 1000 osalejaga) rahvuslaste meeleavalduse organiseerimise eest kartellimeedias kogema pidin?! Aga see, mis ei murra, teeb vaid tugevamaks, arvan ma pikaajalise vastupanuvõitlejana.

Nüüd tundub mulle, et kahjuks pean loobuma ka õhtuste uudistesaadete jälgimisest, sest juba nädalaid kestnud EKRE vastane hüsteeriline laimukampaania kandus üle ka ERRi, mis kirjade järgi peaks säilitama erapooletuse. 

Ülaltoodust järeldub, et mul tuleb eestikeelseid uudiseid tarbida vaid internetiportaale Objektiiv ja Uued Uudised vaadates-lugedes. Pealegi saan neis ilmuvates ühiskonna valukohti kommenteerivatest saadetest ammendava info sellest, mis Eestis toimumas on ja ei pea nt Postimehes avaldatud soppa lugema, teadmaks, millist EKRE vastast tigedust väljapressiv Kiisler-„ajakirjanik“ lugejatele pritsib.

Negatiivseid üllatusi ikka veel juhtub! 

Siiski suutis laimumeedia TV3 sotsist ajakirjaniku Mihkel Raua saatega „Kolmeraudne“ negatiivselt üllatada isegi mind. Sinna oli kutsutud esinema end vene ortodoksi kiriku mõnitamisega kuulsust kogunud pundi Pussy Riot Eesti analoog, ansambel Hekdïk, mis otseselt mõnitas SAPTK juhti Varro Vooglaidu ja tema paljulapselist peret ning keeldus kategoorilises vormis Varro Vooglaiult vabandust palumast. 

See demonstreerib kujukalt pahemliberaalide olematut moraali niigi amoraalses Eesti ühiskonnas. 

Tõsi, kodukootud, end parukate ja päikeseprillidega maskeerinud naiste räppansamblil on veel arenguruumi, sest nende arvatav eeskuju Pussy Riot ajas ühel oma avalikul perfomance´il jalge vahele selleks mitteotstarbelisi esemeid. Ilmselt loodeti nii Vene ortodokslikku ühiskonda üllatada oma läänelikult progressiivse suhtumisega. 

Paraku tuli kiriku mõnitajatest seksuaalpervertidel mõneks ajaks vanglasse kolida, sest sügavalt usklikus Vene ühiskonnas (kus peaaegu igas külas ilutseb vastehitatud pühakoda, mis Euroopa kõige usuleigemas Eesti ühiskonnas imestust tekitab!) puhkes pahameeletorm, millele diktaatorlik Vene president Vladimir Putin oli sunnitud reageerima. 

Kuigi isegi paljukirutud Venemaal mõistavad kohut rahva valitud vandekohtunikega kohtud, mitte Putin, nagu kodanik Ilves näib arvavat, oli vandekohtunike otsus ettearvatult süüdimõistev. 

Sellest hoolimata, et Eesti endisest sotsist president Toomas Hendrik Ilves seksuaalpervertide läänelikke ja demokraatlikke väärtusi kaitstes jõuliselt rahvusvahelises meedias välja astus, ei suutnud ta mitte kuidagi venelasi (oh õnnetust küll!) mõjutada! 

Arvasin naiivselt, ikka veel inimeste õiglustunnet ja korralikkuse olemasolu uskudes, et „Kolmeraudse“ saatejuht Mihkel Raud Varro Vooglaiu ja tema abikaasa ees avalikult järgmises saates vabandab, kuid eksisin. Sotsist saatejuht, tundes igasuguste seksuaalpervertide, sallijate ning multikultitajate ühiskonnagrupi toetust, pani hoopis laimulõkkesse hagu juurde, kui kujundlikult väljendada.

Mina radikaalina ja pikaaegse vastupanuvõitlejana ei saa aru, miks EKRE juhid „sitaloopimise meediaga“ üldse suhtlevad ja oma närvikava seeläbi kahjustavad – ja seda ajal, kui kainet mõtlemisvõimet vajavad hoopis koalitsiooniläbirääkimised? Mart Helme eakaaslasena imetlen tema vastupidavust stressile, sest olukord, kus EKREt pidevalt laimatakse ja alatult meedia poolt sildistatakse, ei ole kadestamisväärne.

Süsteemi vägivald siinkirjutaja represseerimisel

Paljukogenud inimesena omandasin Eesti Vabariigi poliitilise ladviku hulgas dissidendi kuulsuse, kui Eesti ühiskond jäeti Mart Laari esimese nn põhiseadusliku võimukoalitsiooni poolt desovetiseerimata. Seega pääses punasekaanelisest parteipiletist loobunud seltskond juba 1995. aastal taas naiivsete eestlaste toel võimule ja moodustas ebardliku ja moraalivaba prosovetliku Süsteemi. Sinna kuulusid algselt ringkaitsesse asunud endised kommarid, kellega liitusid aastate vältel karjäärist ja rikkalikust toidulauast huvitatud noored, kes õiglusest või rahvustundest „muffigi ei hoolinud“.

Kuna mina põhimõttelise antikommunistina prokommunistliku Süsteemi olemasoluga ei leppinud, jäingi Süsteemi hammasrataste vahele, mille ponnistusel mind karjuvalt ebaõiglaselt ekskommunistidest kohtunike poolt 1996. aastal kahe-aastase vangistusega karistati. Riiki juhtis sel ajal ekskommunistist peaminister Tiit Vähi, kes hiljem suurettevõtte Silmet erastas ja terve Sillamäe rahva endast sõltuvaks tegi. Selle represseerimise organiseeris endine kommunist ja Viru hotellis välismaalaste jälgimist kamandanud miilitsast kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, sest siinkirjutaja mõistis Päevalehes hukka Pihli katusetegemise korrumpeerunud Ida-Viru prefektile Helmut „Papa“ Paabole maffiasõja ajal.

Kõike eelnevat kirjeldasin ma oma 1999. aastal ilmunud raamatus „Riigipööraja märkmik“ ning ilmselgelt ei meeldinud see kõikvõimsa, postkommunistlikku Süsteemi võtmeisikuks saanud Jüri Pihlile. Seetõttu jalutas meelsuspolitsei juht Jüri Pihl Mart Laari jutule, et mind taas „rootsi kardinate“ taha peidetaks, nagu jutustas mulle üks Isamaa poliitik. Õnneks oli Laar targem. Ilmselt leidis ta, et iseseisvusliikumises suurt rolli mänginud tegelast (vt Hirvepark 1987: 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu) on teist korda Eesti Vabariigi vanglasse heita liig mis liig.

Minu üle peetavas protsessis mõistis õigust Eesti Vabariigi esimese astme kohtunik ja endine kommunist Eda Murak (kes poliitvang Kalju Mätiku andmeil tegutses 1975. aastal KGB käekirja eksperdina nn demokraatide protsessile eelnenud uurimises). Ekskommunistist ringkonnakohtunik oli Jüri Paap, kes 1980. aastal KGB ülesandel represseeris teenekaimat poliitvangi Mart Niklust. Riigikohtu (kuhu mind ei peetud vajalikuks viiagi, kuna tapirong sel päeval ei sõitnud, nagu mulle põhjendati) koosseis koosnes endistest kommunistidest, v.a Jüri Rätsep. 

Väärib lisamist, et riigi poolt määratud advokaat (keda oma ihusilmaga kunagi ei kohanud!) seal tagaselja mind mõnitas, millest lugesin Patareis ajalehest. Kapo uurija Arnold Sinisalu koostas süüdistuskokkuvõtte, mille järgi mind süüdistati „kõigi tingimuste loomises relvastatud riigipöörde katseks“. See kõlas vägagi ajuvabalt – mida suudaks üks inimene, kes oli kaitseliitlasena relvastatud vaid Soome Talvesõja-aegse vintpüssiga ega kamandanud ainsatki üksust. Kuna mind „unustati“ uurimise käigus kordagi üle kuulata, siis võib seda kohtulikku arveteõiendust nimetada justiitsmõrvaks.

Vabadusse pääsenuna püüdsin küll taotleda, et „kööbakas“ kohtuasi uuesti läbi vaadataks. Kuid mõni advokaat läks lausa näost valgeks, kui kuulis, et mu kohtute taga on Kaitsepolitsei Ameti uurimine. Nimetatud püüdlikust kapo ametnikust on saanud Kaitsepolitsei peadirektor! Sel moel toimus Eesti Vabariigis, mis põhiseaduse järgi „on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele“, õigusemõistmine. Millegipärast kohtumõistja Jüri Paap imestas, miks ma kohtupidamise lõpus hüüdsin: „Elagu ENSV kohus kui kõige humaansem maailmas!“ Kuigi mind represseerivast protsessist on möödunud 22 aastat, ei unune see surmani! Mistõttu ma aktiivselt toetangi EKRE püüdlusi õigussüsteemi reformimiseks.

Mind isiklikult riivab vaesusriskis eksisteeriva „penskarina“ fakt, et esimese parlamendi ehk Ülemnõukogu ca 1400 euro suurust pensionit naudib „Eesti taasiseseisvuse kehtestaja“, interrindelane Vladimir Lebedev, kes teadupoolest hääletas Ülemnõukogus 1991. aastal Eesti iseseisvuse vastu.

Tugevnenud Süsteem 

Väidan paljude mulle teadaolevate näidete varal, et Eestis valitseb karjuv ebaõiglus ja õigusetus, mida jõuliselt nõukaaegseid kombeid ja mentaliteeti taastava Süsteemi poolt produtseeritakse ja kaitstakse. EKRE lubab seda oma reformidega parandada. Sest, kui EKRE peaks tõesti valitsusse saama, on korrumpeerunud Süsteemi tiivad kärbitud ning võib ebaõnnestuda hiiglasliku ca 250 miljardi suuruse rahapesuafääri kinnimätsimine. 

Rahapesu toimus Süsteemis otsustavat osa mängiva Reformierakonna võimu ajal ja selle varjamine toimus reformierakondlasest rahandusministri Jürgen Ligi valitsemise ajal. Kontrollorganid (ka Süsteemi kuuluv kaitsepolitsei!) ei teinud seda märkamagi. Teadjate arvates kuulus 1% „kontrollijate“ – seega 2,5 miljardit eurot – suu (kinni)pidamise ja silmade sulgemise tasuks. Seega on igati arusaadav, miks reformarite eestvõttel see jälk käimasolev laimukampaania käivitati. 

Reformierakonna, mida selle asutamise järel rahva hulgas ka Pankurite erakonnaks kutsuti, ekskommunistidest liikmed ehitasid 17 võimuaasta jooksul üles Süsteemi, mille kaitse all võib karistamatult varastada ning kohtute, prokuratuuri ja kaitsepolitsei abil tülikaks muutunud ausaid kodanikke (põhiseaduslikke õigusi järgivaid inimesi) terroriseerida ja pätikommetega tüüpe katta – „väikesed sulid ripuvad võllas, aga suured sõidavad tõllas“! 

Näitena tooksin Siim Kallase 10 miljoni dollari riigiraha „kaotamise“, VEB-fondi 32 miljoni dollari suuruse rahavarguse (mille Süsteemi kuuluv kapo riigisaladuseks kuulutas!), juhtivate reformikate Autorollo afääri, Tallinna sadama ning Eesti Energia Jordaania ja Utahi rahavarguse projektid jne, jne. 

17 aastaga suutis Reformierakond mitte ainult riigi võtmepositsioonidele määrata oma liikmed ja pooldajad (Riigikohtu esimees, riigikontrolli juht, õiguskantsler jne), vaid ka Euroopa Komisjoni liikmeteks said kommunistliku minevikuga „omad poisid“. Nagu Siim Kallas, kes „õõnestas“ nõukogude korda ENSV Hoiukassade Peavalitsuse juhina surnud hoiustajate raha omastamisega ja EKP häälekandja Rahva Hääl peatoimetaja asetäitjana tugevdas „nõukogulikku moraali“ ning „internatsionalistlikku“ kasvatust. Teine valitsuse määratud eurokomissar on siiani Andrus Ansip, kes Tartu Rajooni EKP noore ja püüdliku karjeristliku asjapulgana püüab internetitsensuuri kehtestada terves ELis. Tema ässitas 1988. aastal Tartu rahu aastapäeval rahvusmeelsete demonstrantide kallale miilitsakoeri, nagu on tunnistanud tollane kommunistist „nomenklaturtšik“ Robert Närska. 

Mis puudutab praegu tuliselt EKREt laimavat ja sõimavat ERRi meediat, siis ruulib seal propagandistina nõukogude ajakirjanik Toomas Sildam. Tema külastas 1980. aasta paiku KGB usaldusalusena sovettide poolt okupeeritud Afganistani ja avaldas Noorte Hääles artiklite seeria, kus igati õigustati agressiooni. Toomas „Kristjan“ Sildami eakaaslasena mäletan seda hästi. Mäletan sedagi, kui nimetatud persoon oma 1990. aastate kirjutistes laimas Kaitseliitu (lootuses, et see laiali saadetakse) ja ründas meedias kindral Aleksander Einselni, kes Vene-vastase idealistina tuli president Arnold Rüütli kutsel juhtima taasloodud kaitseväge. Tema läks tülli nüüdseks reformierakondlaseks saanud Ants Laaneotsa taoliste punapolkovnikutega, keda Eesti laarilik võimuladvik toetas. Kaitsepolitsei abil sai ta valeliku süüdistuse ja vaatamata Süsteemi vastuseisule alles kaheksa aastat hiljem saavutas kohtuliku õigusemõistmise. Sellest ei ole kartellimeedia sõnagi

Süsteem tunneb hirmu EKRE jätkuva toetuse ees

Olen „eliidi hästi elamise projektil“ nimega Eesti Vabariik aastate vältel silma peal hoidnuna veendunud, et esimese tõsisema katsumuse korral kaardimajakesena kukub see kokku. Võimulolijatel on puudunud igasugune (idealistlik) tahe muretseda peale isikliku pangaarve suurendamise ka rahva heaolu ja eesti rahvuse edasikestmise eest. 

Selle asemel lausa piiritult ja väärikuseraasuta poetakse Brüsseli „peremeeste“ ees, kes otseselt tegutsevad Euroopasse Aafrikast ja Lähis idast sissetoodavate neegrite ja moslemitest araablaste „uue kodu“ kindlustamisega. Analoogset eesmärki teenib ka Euroopa ühiskondadele „euroopalike väärtuste“ abil igasuguste seksuaalpervertlike kommete pealesurumise ja rahvusriiklike ühiskondade Soodomaks ja Komorraks muutmisega. 

Et maailma uue korra eest orwellilikku ebademokraatlikku riigikorraldust kehtestav ülirikastest sorostest ja rothschildidest koosnev rahaeliit ei peaks muretsema oma tuleviku pärast. 

Pihustunud ja passionaarsuse kaotanud perverteerunud ühiskonnad ei suudagi neile mingit vastupanu avaldada. Eestlastele peaks hoiatuseks olema nt Suurbritannias, Saksamaal, Rootsis, Kanadas ning teistes lääneriikides toimuv. Seepärast olen veendunud, et „läänelikud demokraatlikud väärtused“ omaksvõtnud Lääne-Euroopa on hukule määratud, kuna ei ole suuteline igasuguste seksuaakperverssuste pealesurumise ning neegrite ja moslemite massilise sisserände soodustamise tõttu ülitugevale islamile vastupanu avaldama. 

Seevastu kommunistide ikke all aastakümneid viibinud Ida-Euroopa võib Ungari ja Poola eeskujul säilitada oma rahvusliku identiteedi. Just praegu käibki sisuliselt sõda Eesti rahvuse säilimise eest seisva EKRE ja iga hinna eest perverssete „euroopalike väärtuste“ eest seisvate liberaalide ning nendega liitunud marksistide vahel. Sellepärast püütaksegi ajupesumeedia laimu ja ärapeedistatud elukogemusteta noorte „sallivuslaste“, seksuaalpervertide, feministide ja vasakpoolse haritlaskonna toel, kes ei olegi suutelised Süsteemi poolt ülesköetavatena märkama, et tegelikult võitlevad nad eesti rahvuse edasikestmise vastu.

Muidugi tuleb rõhutada, et kuna „keskmine eestlane“ Objektiivi ega Uusi Uudiseid ei loe, siis ta Läänt tabanud eetilis-moraalsest kriisist, mida silmakirjaliku „poliitilise korrektsuse“ abil vaos hoitakse, midagi ei tea. Seetõttu tuleb veelkord üle korrata Muinas-Kreeka filosoofi Sokratese tõetera: „Rumaluse vastu on ka jumalad võimetud!“

Europarlamendi liberaalse ALDE fraktsiooni liikmeteks on teadupoolest ka Reformi- ja Keskerakond. ALDE juht Guy Verhofstadt on vihaseima rahvusriigi vastasena Eesti eurosaadiku Igor Gräzini sõnul „oma haukuva kõneviisiga poliitik kes vihkab rahvusriiklust ja demokraatiat“. Tema koostas oma „väljavalitud rahvusest“ kamraadi Daniel Cohn-Benditiga rahvuslusjärgse „Euroopa Manifesti“, mille tõlkisid eesi keede Indrek ja Andres Tarand. Manifest kutsub üles hävitama rahvuslust ja Euroopa rahvusriiklust. Nagu alternatiivmeediast lugeda oli, püüdis Verhofstadt pealegi nurja ajada oma fraktsiooni kuuluval Eesti peaministril Jüri Ratasel koalitsiooni sõlmimise „fašistidega“.

Selle kurjakuulutava dokumendi järgi (nõrgavõitu rahvustundega) eesti rahvas lihtsalt pikkamisi lahustub ja teistesse ühiskondadesse vaesuse eest väljarändajaina paratamatult assimileerub. Muidugi ei kirjuta nendest hirmudest kallutatud kartellimeedia, mistõttu ongi vaid Postimehest ja ERRi kanaleist oma informatsiooni ammutavate eestlaste hulgas Euroliidu maine ebaloomulikult kõrge. Kuigi maaelu edendamise eest võitlev EKRE eesti rahvast ohtude eest meeleheitlikult hoiatab, ei soovi surnaunne uinunud eestlased neid hoiatusi tõsiselt võtta. Kuna kartellimeedia neist ohtudest midagi ei kirjuta, siis „kobatakse pimeduses“, kui kasutada Rootsis elava „vandenõuteoreetikust“ mõtleja Jüri Lina väljendit.

Kuna eelkirjeldatud ohu vastu võitleb EKRE, ongi selle erakonna vastu suunatud laimukampaania peamiseks põhjuseks valitseva Süsteemi hirm, sest Brüsseli „peremeeste“ eesmärgid võidakse „fašistide“ poolt nurja ajada. Siinkirjutaja püüab küll oma vähest lugejaskonda pälvivate raamatutega (mis raamatukaupluste tagumistesse nurkadesse peidetakse), ohtrate alternatiivmeedias ilmuvate kirjutiste ja Nõmme Raadio minevikku jäävates kommentaarides surmaunne suikunud rahvuskaaslasi äratada. Teisalt ajal on rahvuslikel üritustel toimunud käsimüügil suur edu! 

„Rahvusäärmuslasena“, nagu mind peale 1994. aastal asutatud Eesti Rahvuslaste Keskliidu (ERKL) juhina lausa president Lennart „Nikolajev“ Meri poolt sildistati, olen pidanud sisuliselt donkihotlikku võitlust valitseva rumaluse ja ükskõiksusega ning sel moel oma elu ära raisanunud. Vaese pensionärina pean tunnistama, et idealisti ja põhimõtetega võitleja saatus ei ole orjamentaliteediga rahvuse hulgas just kiiduväärne. Mingil põhjusel, ei ole mu „äratuslik tegevus“ suuri vilju „end vabaks laulnute“ ja nende järeltulijata hulgas pälvinud. Ükski prohvet pole kuulus omal maal!

Tuleb kahjuks tunnistada, et enamikule eestlastest omast orjamentaliteeti on peaaegu võimatu murda. Ja ori ei taha kunagi vabaks ja väärikaks kodanikuks saada. Pigem soovib ta orjapidajaks saada, nagu tõestavad establishmenti hulka jõudnud „poliitlimukaist“ poliitikud, kui kasutada poliitilisalt ebakorrektset kõneviisi. Seetõttu ei saa kuidagi tunnustada oma kauaaegse kamraadi Jaak Valge väidet, et „eesti rahvas on vingem, kui selle poliitikud“. Sest iga rahvas väärib oma valitsejaid, kui välja arvata EKRE valijaskond.

Süsteem takistab demokraatia taaskehtestamist Eestis vägagi edukalt.

Tahaks oma lugu jätkata pisut optimistlikumas toonis. Seetõttu tunnistagem, et pigem iseloomustab Reformierakonna poliitikat rikkurite (kes valmis üleaedselt rahvuskaaslaselt viimased püksid koorima!) hüvangu nimel tegutseva Süsteemi pürgimused eesti rahvast demokraatlikest otsustusprotsessidest iga hinna eest eemal hoida. See suhtumine väljendub lausa paanilistes püüdlustes takistada 1920. ja 1933. aasta põhiseadustes sätestatud presidendi otsevalimise ja rahvaalgatuse õiguse taaskehtestamist. Selle algatas Sihtasutuse Terve Rahvas eestvõitleja ajaloodoktor Jaak Valge, kes valiti EKRE nimekirjas Tartu rahva poolt Riigikogusse. Veendunud demokraatia eest seisjana teevad talle suurt muret Eurokomisjoni katsed igati sõnavabadust ja teisi demokraatlikke õigusi maha suruda, nagu ta paljudes vestlustes ja kirjutistes on ajaloolasena muret tundnud. 

On lausa naljakas, et teda ajaloolise uurimisvabaduse eest seisjana on käesoleva laimuprotsessi raames ühe (ajalooliset võltsimiselt tabatud) kolleegi poolt sildistatud „holokaustieitajana“. Loomulikult leidis see kartelli laimumeistrite poolt lahke avaldamisvõimaluse.

Kuigi ma ei ole veel EKRE liige, seisan tuliselt selle erakonna sisepoliitiliste pürgimuste eest ja Süsteemi poolt tagakiusatuna annan rahvuse huvide eest seisjana kogu oma veel säilinud energia. Et ei kaoks viimane lootusesäde jõhkrate kallaletungide tõrjumisel kõikide põhiseaduses sätestatud vahenditega.

Soovin EKRE toetajaskonnale rahulikku meelt! 

Eelnimetatud Sihtasutuse Terve Rahvas programmilised seisukohad on läbirääkimislaua taga EKRE „punase joonena“ sätestatud, kust taganeda väidetavalt ei kavatseta. Seega leian analüüsivõimelise rahvuslasena, et laimumeedia katsed süüdistada konservatiive selles, et kõik nende „punased jooned“ on juba ületatud, on laimajate ajuvaba katse EKRE toetajaskonda (mis seni Süsteemi soovitule vastupidiselt suureneb) segadusse ajada. 

Olen kindel, et enne koalitsioonileppe  avaldamist ei ole mõtet närveldada. Mõne nädala tagusel kohtumisel Jaak Valgega sai ta meie vestluse ajal neli telefonikõnet, kus EKRE liikmed ja toetajad uurisid, mis toimub? Laimumeedia valetamisest ollakse häiritud ja kardetakse, et EKRE võib „soinistuda“ ning Keskerakonna ja Isamaaga „haugi, luige ja vähina“ ühistes valitsemise huvides kokku leppida, mis ei tarvitse aga olla EKRE lihtliikmete ja toetajaskonna ühisteks huvideks.

Mis juhtub siis, kui loodava koalitsiooni moodustamine ebaõnnestub? 

Saan aru EKRE ees seisvatest võimalikest hirmudest. Iga hinna eest võimulepürgiva Reformierakonna korduvatelt valedelt tabatud Kaja Kallas andis intervjuus (Õhtuleht, 21.03.2019) „läbi lillede“ mõista, et püüab uue valitsuskoalitsiooni kinnitamist Riigikogus äraostmise või ärameelitamise abil nurja ajada. „Papa“ Kallasel ilmselt raha jätkub ja arvan, et tema telefon on viimastel aegadel lausa punane, sest just temal on põhjust EKRE võimulesaamist kõige enam karta! Samast intervjuust selgus, et Kaja Kallas suhtleb iga päev sotside esimehe Jevgeni Ossinovskiga, keda ilmselt Reformierakonna pürgimuste edu korral tõenäoliselt „hammustava puudlina“ planeeritakse kampa võtta. Tema abiga saab vastu võtta nt „vihakõneseaduse“ vastuvõtmisel. (Mis te meid süüdistate, selle seaduse projekti esitas SDE, meie vaid vajutasime nupule!) 

Teadupoolest tuli sellise seaduse vastuvõtmise „soovitus“ Brüsselist juba mitu aastat tagasi. Justiitsministeeriumis väljatöötatud seaduseprojekti ei julgetud rahva vastuseisu tundes enne valimisi käiku lasta. Nüüd, kus valimised läbi, võib tublisti rappida saanud SDE selle soodsal võimalusel käiku lasta. Kaotada ju midagi ei ole, kuid võib ära teenida Brüsseli „peremeeste“ õlalepatsutamise. 

Eesti perverteerimise ja rahvusriikluse vastu sõdivast marksistlikust kambast, kellest EKRE aseesimees Henn Põlluaas kirjutas minu arvates parima Eesti poliitikateemalise raamatu: „Sotsid: Interrinde teine tulemine“, võib igasugu sigadusi oodata. Kui meenutada kasvõi Toompea EKRE meeleavaldusel sotside nimekirjas kandideerinud eurosaadiku Indrek Tarandi provokatsiooni, mida terve sotside juhtkond imetlema kogunes.

Palju aastaid kestnud hirm Süsteemi ees hakkab kaduma

Individuaalse mõtlemisvõime säilitanud inimestes on Süsteemi aastate vältel sisendatud hirm kadumas. Seda suudetakse taastada vaid soomukite, kumminuiade, pisargaasi ja vangimajadega. EKRE toetajaskonna hulgas on novembrikuiste meeleavalduste ja Eesti Vabariigi aastapäeval toimunud 10 tuhande osavõtjaga tõrvikurongkäigu tõttu juba veendumus, et „uus ärkamisaeg“, mis võib ajaloo prügikasti saata Süsteemi poolt levitatud karjuva vale, ei ole enam mägede taga!

Aga ootame koalitsiooni läbirääkimiste tulemuse ära!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!