Juhtkiri: presidendimääramine peegeldas poliitilise kultuuri moraalset pankrotti

President Toomas Hendrik Ilves 2014. aastal Laulupidu nautimas. Foto: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Presidendivalimiste protsess, mida oleks täpsem ja ausam nimetada parteide kokkuleppel presidendi määramiseks, on paljastanud senisest veelgi selgemalt Eesti poliitilise kultuuri moraalse pankroti ning demokraatia illusoorsuse meie riigis.

Küsimus ei ole niivõrd selles, kas Eesti sai endale parima võimaliku presidendi – meie hinnangul ei saanud –, vaid pigem selles, kas parteide tagatubade poolt määratud presidenti võib üldse põhjendatult pidada eesti rahva presidendiks.

Kujunenud olukorra võttis tabavalt kokku president Ilvese endine nõunik Iivi Anna Masso:

“Eestis äsja toimunud farss on kahtlemata suurendanud rahva võõrandumist võimueliidist. Alguses pakuti kodanikele vähemalt vaatleja osa näitemängus, kus konkurendid üksteiselt mõõtu võtsid. Siis aga pandi nad ühtäkki lihtsalt fakti ette, et neile on toodud president Euroopast. Meedia mõnepäevane ülistuslaul, millega riigikogu vanematekogu valikut üldsusele kiiruga söödavaks püüti teha, meenutas juba piinlikult 1991. aasta eelseid aegu. Rahvas ei ole rumal. Paljud mäletavad neid ülistuslaule liiga hästi. Selle kiire “presidenditegemisega” saatis eliit rahvale sõnumi, et enam ei viitsita isegi teeselda avatud konkurentsi, näidelda demokraatiat. Teeme, mida tahame, sest see on võimalik. Ehkki see pole ilus.”

Vaevalt leidub väljaspool parteilist võimustruktuuri ja kuulekaks tehtud ametnikkonda kuigi palju inimesi, kes ei nõustu juba president Lennart Meri poolt väljendatud tõdemusega, et viimane aeg oleks seadustada presidendi otsevalimised. Olukord, kus rahvale määratakse president, on rahva suhtes alandav ega austa tema põhiseaduslikku staatust kõrgeima riigivõimu kandjana.

Olukord, kus need, kes peaks käituma rahvaesindajatena, keelduvad andmast rahvale võimalust endale ise riigipead valida ja nimetavad vastavasisulisi ettepanekuid üleolevalt populismiks, on lihtsalt groteskne.

Seejuures saab olema huvitav jälgida, kuidas hääletavad riigikogu liikmed seonduvalt äsja EKRE ja Keskerakonna poolt esitatud eelnõuga, mille sisuks on presidendi otsevalimiste sisseseadmine. Nimetatud eelnõu üle hääletamine saab olema testiks selle kohta, millised parlamendiliikmed on demokraadid vaid sõnades ning millised neist on ka reaalselt valmis astuma samme, et rahvas saaks veidigi rohkem riigielu kujundamise seisukohast oluliste otsuste langetamises kaasa rääkida.

Olukord, kus need, kes peaks käituma rahvaesindajatena, keelduvad toetamast rahvale õiguse andmist valida endale ise riigipead ja nimetavad vastavasisulisi ettepanekuid üleolevalt populismiks, on lihtsalt groteskne.

Mis puutub aga hinnangut ametist lahkuvale presidendile, siis paraku ei ole midagi head öelda inimese kohta, kes oma ametiaja vältel tõestas end läbivalt mitte rahvuslike huvide kandja ja esindajana, vaid globalistide eestkõnelejana, väljendades samal ajal suure osa oma rahva suhtes põlglikku suhtumist. Olles nn kartelliparteide poolt oma kohale määratud, tegutses ametist lahkuv president ootuspäraselt kartelliparteide käepikendusena, astumata kunagi samme, milles võiks näha vastukaalu loomist võimuparteidele.

Oma ebaväärika käitumisega alates nn ärmatamisest kuni mitmenaisepidamiseni seadis Ilves presidendi institutsiooni lati nii madalale, et tema ametijärglane peaks selle mahaajamiseks tõsiselt pingutama.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!