Kui noorele inimesele öelda, et „Hitlerjugend" on tore koht, lähevad nad „Hitlerjugendisse." Kui neile öelda, et olla pioneer või komnoor on kasulik, hea ja tore, siis hakkab noor inimene pioneeriks ja komsomoliks. Kui noorele inimesele öelda, et on väga popp ja noortepärane olla gay, lesbiline, muuta oma sugu ja irvitada „tavalise ning igava" peremudeli üle, siis nõnda ta käitubki, kirjutab Roland Tõnisson.
Ühendriikide psühholoog, Stanfordi ülikooli professor David Rosenhan on enim tuntud omanimelise eksperimendi tõttu. 1973. aastal vapustas ta kogu meditsiinimaailma oma „salaoperatsiooniga." Kaheksa inimest, nende hulgas Rosenhan ise, pöördusid erinevatesse psühhiaatriahaiglatesse, kaevates kuulmishallutsinatsioonide üle. Mõistagi neid tegelikult ei olnud, ent nad tunnistati kõik psüühiliselt haigeteks, hospitaliseeriti ja arstid võtsid pseudopatsiendid oma hoole alla.
Pärast haiglas arvele võtmist hakkasid eksperimendis osalejad käituma adekvaatselt ja tavapäraselt. Nad üritasid ka arste veenda, et nendega on kõik korras, ega kuule enam mingeid hääli. Psühhiaatrid aga neid ei uskunud ja sundisid võtma medikamente. Selle eksperimendi „katsejänesed" veetsid haiglates keskmiselt 19 päeva.
Pärast selle etapi lõppemist suunati eksperimendi raames haiglatesse veel 12 inimest, kellest kõik tunnistati vaimuhaigeteks ja hospitaliseeriti erinevate diagnoosidega – psühhoosist skisofreeniani. Ka nemad väitsid pärast haiglatesse paigutamist, et on tegelikult terved, ent see oli jutt kurtidele kõrvadele ja nad said oma andmetesse valediagnoosid.
Eksperimendi tulemused tekitasid ühiskonnas tõelise šoki. Psühhiaatria kui meditsiiniteaduse haru reputatsioon sai tõelise löögi. Vaimuhaiglate hea nime taastamiseks kinnitas üks tuntud, mainekas haigla, et on suuteline valepatsiente välja sõeluma, ning Rosenhaniga lepiti kokku, et lähema kolme kuu jooksul üritab ta saata sellesse meditsiiniasutusse ühe või enama „diversandi." Tähendab, iga saabuva patsiendi puhul oli võimalus, et tegemist on simulandiga.
Tähelepaneliku personali töö tulemusena sõeluti 193 uue haigestunu seast välja 41 simulanti. Nendest 19 puhul kinnitasid psühhiaatriliste sümptomite teesklemist enam kui üks arst. Veel 42 kaebustega saabunut said ekslikult endale selle sildi külge ja tunnistati peagi päriselt haigeteks. Tegelikkuses ei saatnud Rosenhan kokkulepitud perioodil haiglasse mitte ühtegi inimest ja simuleerimises kahtlustati tegelikke abivajajaid. Selle eksperimendi tulemusena räägiti veel kaua, et „tõenäoliselt ei suuda meie psühhiaatrid eristada haigeid tervetest." Kõige huvitavam on see, et tõeliselt haiged raviasutuste asukad ei tunnistanud „diversante" „omadeks", süüdistades neid valehaigetena esinemises.
Miks sellest eksperimendist rääkida? Kindlasti tasub seda meeles pidada kui kuuleme räägitavat meie uuest ajastust ja selle teaduspõhistest väärtustest. Need väärtused on tõstetud ebajumala staatusesse, ent kui palju on neis tegelikult seda, mille järgi joonduda? Ideoloogilist inim- ja maailmakäsitust on minu sugupõlv ja vanemad näinud nõukogude ajal küllaga ja meid ei saa süüdistada tontide nägemises, sest paralleelid mõlema Liidu ideoloogilise keskkonna vahel on ilmselged. Kui Soome tudeng visatakse Tampere ülikoolis välja kursuselt, kuna kahtleb lektori väites, nagu võiksid mehed menstrueerida, ei ole meil tegemist teaduse ja rumaluse vastasseisuga, vaid ideoloogiliselt kallutatud pseudoteadusega ja selle ideoloogilises pealesurumises. Sarnaselt sattusid paaria seisusesse nõukogude ajal need, kes kahtlesid Lõssenko bioloogiaalastes katsetes – piltlikult, ürituses ristata maasikas kõrvitsaga ja luua looduse kiuste uus liik.
Milleeniumilapsed alles avastavad maailma ja nad on veel eas, kus emotsioonid valitsevad mõistuse üle. Seda ei saa neile pahaks panna, sest nii on looduse poolt seatud. Selleks, et maailmast ja elust midagi mõista, peab olema elu kogenud. Vanas Kreekas ei võinud saada linnriigi juhtorganitesse inimene, kes oli noorem kui 60 aastat. On mõistetav, et milleeniumilapsed Eestis ja mujal nõuavad samasoolistele abieluõigusi, arvuneutraalseid abieluõigusi ja inimõigustena ka võimalust harrastada nii pedofiiliat kui nekrofiiliat. Et nende maailm ei ulatu palju kaugemale inimese „hargivahest", on täiesti loomulik, sest selles eas suudavad vaid vähesed noored inimesed mõelda muule. Hoopis teine asi on nende „suurte inimestega", kes sellist pinnast kasutavad oma poliitilise agenda elluviimiseks ja oma isiklike positsioonide tugevdamiseks ja edendamiseks.
Nende käest kuuleme uuest Euroopast ja selle nõudmistest. Just – nõudmistest. Sest „uueneval ja areneval Euroopal" ei ole ulatada sõbrakätt, vaid ta viskab näkku nõudmised, ähvardades karistusega allumatuid. Kusjuures nõudmisi esitavad ja edastavad meile, nagu nõukogude võimugi ajal, komissarid. Neil ei ole selleks eurooplastest valijate mandaati, vaid nad on paika pandud mujal, võimukoridorides kokkulepitu alusel. Nende jooksupoisteks on hakanud mitmed Maarjamaa pojad. Et olla poliitiliselt korrektne, siis ütelgem, et ka mitmed Maarjamaa tütred on ära näinud, et komissaride jooksutüdruk olla on väga hea, armas ja kasulik. Isiklikult neile kasulik, mitte eesti rahvale, kes on neid ühel või teisel põhjusel usaldanud.
Minule isiklikult jäävad kõik need põhjused, miks inimesed on valinud suure enamuse meie eurosaadikutest, suureks mõistatuseks. Tundub, et meie valijad paraku ei erine eriti nendest Ameerika psühhiaatritest, kelle ebapädevuse psühholoog Rosenhan päevavalgele tõi. Sest kui tõsiselt võib võtta põhjendusi suurema enamuse esindajate läkitamisest Brüsselisse?
„Ta näeb nii armas välja", ütleb üks, kes hääletas kena soengu poolt. „Millist olulist teemat ta viimati sinu arvates käsitles?", küsin. Vastuseks on vaid sädemeid pilduv pilk. „Miks valisin? Ma ei tea … Aga keda siis veel?" Toon esile mõnedki nimed, kes kandideerisid viimati europarlamenti. „Aa … Aga ta oli rongis ja pakkus kommi." Katan masenduses oma palge kätega.
„No igatahes mitte „ekrekaid", kes vihkavad kõike ja tahavad meid kõiki koonduslaagritesse saata!" „Mida nad konkreetselt vihkavad ja kuhu on plaanis rajada koonduslaagrid?" küsin. „No maitjaa, noh …. No vaata neid! Ega see ei tähenda, et nad vahel ka mõistlikku juttu räägivad. Nad noh …" „Millest nad mõistlikult või mõistmatult rääkisid?" „Maitjaa, noh! Aga vaata, mida nad teevad!" „Mida siis?" See inimene mulle enam „tere" ei ütle.
„Aga teda on ju teised ka alati valinud!" „Kas oli mingi põhjus, miks just sina teda valisid?" Vastuseks on vaid õlakehitus. „Ta oskab nii hästi rääkida." „Millest ta viimati hästi rääkis?" Vastust ei tule.
Noored inimesed on mõjutatavad. Kui neile öeldakse, et „Hitlerjugend" on tore koht, lähevad nad „Hitlerjugendisse." Kui neile öelda, et olla pioneer või komnoor on kasulik, hea ja tore, siis hakkab noor inimene pioneeriks ja komsomoliks. Kui noorele inimesele öelda, et iga endast lugupidav noor juhib traktorit, ei karda hüpata langevarjuga ja kannab rinnas täpsuslaskuri märki, siis seda kõike ta üritab ka teha, aimamata, et tegelikkuses näeb soovitaja temas tulevast tankisti, dessantväelast või snaiprit, keda saata sinna, kuhu soovitajal on just vaja.
Kui noorele inimesele öelda, et on väga popp ja noortepärane olla gay, lesbiline, muuta oma sugu ja irvitada „tavalise ning igava" peremudeli üle, siis nõnda ta käitubki.
Ja neid onusid-tädisid, kes noorele inimesele spetsialistidena ja professionaalidena euroväärtuste alal nõu ja abi annavad, on meie väikesel maal, väikese rahva seas proportsionaalselt juba vägagi palju.
Pean tunnistama, et olen täna neid ridu kirjutades kurb ja peaaegu nõus Winston Churchilliga, kelle arvates parimaks argumendiks demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga. „Saad seda, mida tellid," oli põlissoomlaste üks eelmisi valimisloosungeid. Eesti rahvas on nüüd saanud endale suured juhid ja õpetajad, kellel on mandaat rahvalt, ent kes kasutavad seda eurodirektiivide pealesurumiseks. Churchilliga ei või ma õnneks täielikult nõus olla. Meie keskel on veel inimesi, kes suudaksid ka vana Winstoniga kõnelda kauem kui viis minutit.