Keiser Wilhelm ja tsaar Nikolai SMS Deutschlandi pardal 5. augustil 1907. Foto: Wikimedia commons

21. sajandi Euroopa on teelahkmel – vaikselt alistuda välisele survele ja end veel enam sisemiselt mädandada sotsialismisolgiga, või asuda end kehtestama. Ajalooline taak ei tohi olla järeltulevate põlvede orjastaja, kirjutab Roland Tõnisson.

Meie ei mäleta enam, mida tähendab elada koos sakslastega. Meie ajalooline mälu, kroonikaraamatud ja arhiivid on küll säilitanud mälestuse elust sakslaste seas ja sakslaste all. Ajalooskaalal on sakslaste lahkumine Baltikumist Führeri kutsel ajaloolisele kodumaale 1939. aastal üsna värske sündmus. Seda tunti nimetuse all „Umsiedlung." ehk „ümberasustamine." Sakste ajalugu Eestis sai otsa. Selleks, et aastal 1941 paariks-kolmeks aastaks tagasi tulla ja lahkuda, et siis ühineda uue ajajärguga – „kahetsus ja enesesüüdistus."

Saksamaa, nagu iga teise suurrahva lugu, on vallutuste ja sõdade lugu. Nende esivanemad on kunagi teinud tuule alla roomlastele Teutoburgi metsalahingus aastal 9 pKr. Püha Rooma keisririik kujundas keskaegset Euroopat ja ordud allutasid endale kunagi balti hõimud, muuhulgas assimileerides täielikult preisi rahva, kelle keeles jõuti isegi kirjandust välja anda.

Saksa keisririigi kujunemist esitletakse ajalookursustes agressiivse rahva ekspansionismina, samas ei mõista keegi hukka Briti impeeriumi või Prantsuse ja Hispaania, Portugali või Hollandi sarnaseid ettevõtmisi. Sakslaste „viga" on see, et nad kahes viimases suures sõjas olid kaotajateks.

Kaheksasada aastat sakslaste lugu Eestis on ka meie rahva ellu jätnud oma jälje. Üks tuttav Soome vanahärra rääkis vanemate pulmareisist Euroopasse – Eestisse. Siin olid tuulikud nagu Hollandis ja räägiti saksa keelt, mida tema vanemad valdasid. Nõukogude ajal naerdi eestlase üle, sest me täitsime nõukogude võimu idiootlikke korraldusi saksa täpsusega. Nüüd täidame Brüsseli keskvõimu idiootlikke korraldusi saksa täpsusega. Oleme üks „Jawohl"-natsioon. Danke schön, Herrenfolk!

Ajalugu on võitjate propaganda. „Vae victis" ehk „häda võidetuile" on meile samuti väga tuttav ja kanname suuresti nüüd koos sakslastega sama süüd. Sakslased kui võidetud rahvas allutati denatsifitseerimisele. Venelastel, näiteks, on destaliniseerimine jäänud olemata. Sakslased aga on raputanud tuhka pähe neile omase põhjalikkuse ja kuulekusega.

Sakslased on üldse lisaks agressiivsuse sümbolile ka korra võrdkujud. Mitte üksnes Immanuel Kant, kelle patseerimiste järgi võisid königsberglased kelli õigeks seada. Heaks näiteks on ka Hitleri-Saksamaa, kus jätkus Põhja-Aafrika tingimustesse sobiva kõrbevarustuse ja kaartide tootmine kuni sõja lõpuni, sest keegi ei olnud andnud käsku selle lõpetamiseks.

Sakslasi on pärast Teist Maailmasõda tehtud naerualuseks kõikidel võimalikel moodustel. Kui minu lapsed olid väikesed, siis võisid nad telekast näha multifilmi jalgpallivõistlusest, kus olid vastakuti kaks võistkonda – ühes kõikvõimalikud õilsateks ja nunnudeks peetavad loomad, eesotsas loomade kuninga lõviga. Nende vastaseks olid metssead, kes rääkisid, õigemini röhkisid, isekeskis saksa aktsendiga, ning olid oma loomult alatud ja äärmiselt agressiivsed, mängides pealegi alatute võtetega. Siiski said nad kõikide suureks rõõmuks kaotuse osaliseks.

Briti komöödiatööstus ja Hollywoodi filmimaailm on andnud oma osa kujundamaks saksa rahvast negatiivset ja naeruväärset kuvandit. Saksa sise- ja rahvastikupoliitika on kujundanud sakslastest rahva, kellel on häbi omaenda olemasolu pärast. Lõpuks on saavutatud „pehmete moodustega" see, millega ei saanud päriselt hakkama relvad.

Briti Impeeriumi suurimateks vastasteks 19. ja 20. sajandi vahetusel olid Saksamaa ja Venemaa, kes pürgisid omavahelisele koostööle. Keisrid Wilhelm ja Nikolai üritasid luua britivastast allianssi. Juulis 1905 kohtusid nad tsaari jahi Štandart pardal Viipuri lähedal Björkö (Koivisto) saare rannal. Wilhelm saabus oma jahil Hohenzoller.

Väidetavalt olevat tarbitud päeva jooksul ka diplomaatilise suhtluse juurde kuulunud jooke. Kui keiser tsaari juurest oma aluse pardale läks, võis ta ju veidi kas lainetuse või tuule tõttu ettevaatlikult oma samme seada, ent taskus oli tal kahe riigipea vahel sõlmitud isiklik liiduleping, mis oli eelkõige suunatud Suurbritannia ja tema telgitaguse poliitikapraktika vastu. Lepingus endas olid fikseeritud järgmised punktid, milles kohustuti üksteist igati toetama.

Koos Ministrite Nõukogu esimehe Sergei Wittega, tuntud anglo-frankofiiliga, veensid mitmed ministrid ja õukondlased tsaari lepingust Wilhelmiga pehmes tsoonis lahti ütlema, lähtudes selle IV artiklist, mis loeti teostamatuks ja riikidevahelisi suhteid halvendavaks. Tsaari kiri Wilhelmile läkitati teele 13.(26.) novembril 1905 ja leping loeti sellega kehtetuks.

Pettunud Saksamaa, kes oli lootnud liidule Venemaaga, lähenes Austria-Ungarile ning nii kujunesid üksteisele vaenulikud koalitsioonid. Omavaheline vaen ei olnud küll näiliselt terav – 1914. aasta suvelgi võisid Venemaa kodanikud käia Saksamaa ja Austria tervisvetel ja küllap külastasid ka sakslased Venemaad.

Nikolai II ja Wilhelm II kohtusid Austria-Ungari Preisi prints Adalberti saatel veidi enne sõda, 5. juulil 1912, Paldiskis.

Siin, „lähtudes ainuvalitsejalike huvide solidaarsusest ja otseste vaidlusob­jektide puudumisest Venemaa ja Saksamaa vahel, kohustusid monarhid hoiduma toe­tamast teineteise vastu suunatud poliitikaid." Kohtumisel osalesid Sak­samaa kantsler Theobald von Bethmann-Hollweg ja Venemaa välisminister Sergei Sazonov. Sazonov, tuntud vabamüürlane ja anglo-frankomaan, pingutas 1914. aastal palju selle nimel, et sõda Saksamaa ja Venemaa vahel puhkeks. Kuid juba kuu aega pärast keisrite tähtsat kokkusaamist Paldiskis saabus Peterburi Prantsusmaa uus peaminister Raymond Poincaré, kes pooldas aktiivset revanšipoliitikat ja tegutses üsna ilmselt ka Londoni huvides.

Revanšismimeeleolud Saksamaal pärast I Maailmasõda on kindlasti fakt. Samuti see, et nimetatud meeleolud  põhjustasid Prantsusmaa nõudmisel seatud ebamaiselt kõrged reparatsioonid. Hitler sai revanšismi harjal võimule. Aga fakt on ka see, et ta sai võimule seaduslikul teel parlamendivalimiste läbi, mitte ei varastanud võimu, nagu ühes teises riigis, öö varjus ja võltsitud valimiste läbi. Fakt on see, et Hitleri võimuletulekut oli vaja Stalinile, kes väidetavalt olevat keelanud Saksamaa kommunistidel ja sotsialistidel ühineda blokiks, mis oleks võinud 1933.aasta parlamendivalimised võita.

Nendest valimistest võib huviline lugeda ajaloolase Jaak Valge artiklist. Oli sellega, kuidas oli, ent Hitleril oli Stalini „pikas plaanis" Euroopa allutamiseks oma kindel koht. Kellel oli aga vaja Hitlerit enne tema kantslerikssaamist sellevõrra, et toetas NSDAP-d dollaritega, millega maksti SA-lastele palgad, osteti üles ajaleht „Völkischer Beobachter" ja võimaldati Hitleril elada professionaalse opositsionääri elu?

Öeldakse, et headus alati võidab – see, kes võidab, ongi „hea." See, kes kaotab on „halb" ja süüdi kõiges. Lääneliitlased ei ole süüdi Saksa linnade vaippommitamises ega prantslaste hukkumises „vabastavates" pommireidides, mille jooksul olevat hukkunud prantslasi enam kui sakslaste süül. „Idademokraadid" ja tšehhid ei ole süüdi sakslaste vastu suunatud holokaustis – tsiviilelanike ja sõjavangide mõrvamises, vägistamistes, tsivilistide küüditamises Venemaale sunnitööle.

Denatsifitseerimise käigus tapeti sakslased kui rahvus. Teised võivad tunda uhkust sõjakurjategijate ja massimõrvarite Stalini, Churchilli, Napoleoni ja Tšingis-Khaani üle. Paljude sakslaste elude kustutaja, Prantsuse Versailles'i rahu aegne peaminister Georges Clemencau on tõstetud rahvuskangelase staatusesse. Samal ajal peab tavaline sakslane häbenema oma mobiliseeritud esivanema üle, kelle ainus süü on see, et suurde sõtta tõmmatud riik talle relva pihku pistis.

Kõiges süüdlaseks jäänud Saksamaa on täna üle ujutatud mitme immigratsioonilainega. Riik ei suuda enam tagada oma kodanike julgeolekut. Eesti keeles on ilmunud Tania Kambouri raamat „Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd," mida tasub kindlasti lugeda.

Saksa rahva hing on murtud. Saksa koolides, kus immigrantide võsukesed moodustavad paljudes kohtades juba enamuse, vohab vägivald põlisrahva järeltulijate vastu. Seda on lihtne läbi viia, sest sakslane on juba oma sünni poolest süüdi kõiges. Saksa rahvaga toimuv on genotsiid, mis on ühtlasi genotsiid Euroopa ja eurooplaste vastu, mida viiakse läbi „õigluse ja võrdõiguslikkuse nimel."

Hiljuti jagas „Objektiiv" Elon Muski üleskutset, milles too jagas oma muret selle kultuurrahva hävimise üle globalistide läbiviidavas vägivallas Euroopa põlisrahvaste vastu.

21. sajandi Euroopa on teelahkmel – vaikselt alistuda välisele survele ja end veel enam sisemiselt mädandada sotsialismisolgiga, või asuda end kehtestama. Rääkida oma keelt omal maal ja nõuda külalistelt, et nad peaksid end inimestena üleval, ei ole rassism ega ahistamine, vaid see on normaalne enesekehtestamine, nagu me teeme seda oma koduseinte vahel.

Milline endast lugupidav majaisand laseb majja sisse tunginul vägistada perenaist ja peretütart? Ainult selline, keda ähvardatakse relvaga või seadusega vaikima. Ja eurooplased on täna sellises olukorras.

Täna tahaks öelda: „Ich bin auch ein Berliner," nagu tegi seda J. F. Kennedy, kelle surma põhjused me varsti teada saame. „Ka mina olen eurooplane, kes vajab vabastamist vabastajate kägistavast embusest."