KOLUMN ⟩ Malle Pärn: solvatud õiglustunne tekitab ületamatu lõhe valitsuse ja rahva vahel
On olemas selline asi nagu õiglustunne.
On olemas selline asi nagu õiglustunne.
Eesti ühiskond ei leia tasakaalupunkti enne, kui kõik osapooled võivad veenduda, et võimu üleandmise mehhanism on põhiseaduspärane, töötab läbipaistvalt ja valimistulemused vastavad valijatele tahtele, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Praegu on karmid ajad. Kallase juhitud reformikommunistid tegelevad oma võimu kinnistamisega lõpmatuks ajaks. Selle vastu peab seisma vaatamata eilsete partorgide ja komsorgide vastuseisule ja ähvardustele. Siin ei ole aeg enda haletsemiseks ja hirmuks reformarite kärkimise ees, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Aina rohkem tundub, et meil on normaalse riigi asemel üles ehitatud mingi vastastikusele röövimisele ehitatud monstrum.
See, et kõige mõjukam Eesti tegelane on valetanud valijatele, vassinud pidevalt nii rahvale kui ka „omadele" ja „poolomadele" Stenbocki majas ning jultunult ignoreerinud vahelejäämist oma pereäride kaudu mehkeldamisest Venemaaga, samal ajal kui ta valjuhäälselt ja raugematu innuga teisi Euroopa Liidu liikmesriike Venemaad boikoteerima üles kutsus, ei mängi justkui üldse mingit rolli.
Eesti riigi ja tema kodanike käekäik Reformierakonna valitsemise all meenutab muinasjuttu Punamütsikesest, kes avastab, et armsa vanaema asemel on suurte kiskjakäppade, koletu suu ja jõllis silmadega ablas elukas, kes püüab teda alla neelata.
Vale on meil vaba, aga tõe rääkimise eest nõutakse kallist hinda, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Sisserände taga on neomarksistlik ja globalistlik plaan lahjendada ja seejärel kaotada vana Euroopa demograafiline ja kultuuriline omapära ning sulatada „Uus Euroopa" rassiseguseks suureks mudaauguks, kus keegi enam ei mäleta oma juuri ja identiteeti, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Inimene, kes oskab endast lugu pidada, peab lugu ka kaasinimesest.
Kolmkümmend viis aastat tagasi vastu võetud Eesti NSV ülemnõukogu deklaratsioon suveräänsusest tuletab meelde põhimõttelise tähtsusega asja – nimelt et Eesti peab olema suveräänne riik, kus kõrgeim võim kuulub kohalikule rahvale, mitte üleliidulistele võimuorganitele, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.