KOLUMN ⟩ Roland Tõnisson: Eesti vajab meeleparandust rohkem kui kunagi varem
Priius on kallis Jumala and, mida me ei oska enam hinnata.
Priius on kallis Jumala and, mida me ei oska enam hinnata.
Valitsuse tegemistesse tuleb suhtuda nagu amatööride poolt esitatud jääballeti etteastesse.
Kas ei tundu silmakirjalik ärrituda „Eestimaa kubermangu" mainimise peale, samas kui poliitiliselt tehakse kõik selleks, et Eesti oleks ja jääks ilma tegeliku suveräänsuseta liiduvabariigiks, küsib kolumnist Veiko Vihuri ja nendib, et armastus kodumaa vastu on ülev ja ilus asi, aga kui kodanik kaotab inimväärseks eluks vajalikud õigused ning saab vastu üksnes mõnitusi ja nuia, kerkib.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi poliitiliste ja ühiskondlikke tippude, „arvamusliidrite" ja poliitiliste „suunamudijate" näol on sageli tegemist indiviididega, kes veel hiljuti tähistasid võimutruult Oktoobrirevolutsiooni aastapäevi.
Kui kodanikud ei usalda enam oma valitsust, lakkab ühiskond riigina tegutsemast ja toimimast.
Riik, ühiskond ning edumeelsed institutsioonid tõmbavad perekonnalt ja kodutundelt vaipa alt ära.
Eesti Vabariigi politseist on saanud režiimipolitsei, mis osaleb rahva represseerimises ja jõudemonstratsioonide abil hirmutamises.
Korrakaitseorganist tehti repressiivorgan oma enda rahva vastu, tõdeb Malle Pärn Objektiivi kolumnis.
Rahvas peab viskama valitsusele tagasi need bumerangid, mida valitsus rahva pihta pikka aega pildunud on.
Rikkad rikastuvad meeletult ja lõhe nende ning ülejäänud virelevate masside vahel muutub ületamatuks.