Seadus peab olema konkreetne, ei saa teha seadust, mille alusel võib iga kohtunik või ametnik teha oma maailmavaatest või isiklikest eelistustest lähtuva otsuse, kirjutab Malle Pärn.
Kohe hakatakse Toompeal jälle kokku ketrama „vaenukõne" seadust.
Kujutame ette, et Euroopa Liidust tuleb käsk teha seadus palmide looduskaitse alla võtmise kohta, et ühtki palmi ei tohi ilma eriloata maha raiuda. Kas me kuulekate lollidena teemegi sellise seaduse või tohime neile vastata, et meil pole seda seadust vaja, sest meil ei olegi kaitset vajavaid palmisalusid? Aga meile määratakse trahvid, kui meil seda seadust pole?
Meie ühiskond on kooseluseadusega kaheks lõhestatud juba kümme aastat, aga selle aja jooksul ei ole meil toime pandud ühtki „vihakuritegu". Ükski perekonnakaitsja ei ole isegi mitte löönud ühtki triibuaktivisti!
Kas me peame hakkama Euroopa rikkusest ja heaolust segi läinud poliitkarjeristide meeleheaks neid kunstlikult looma?
Absurdsed terminid viitavad absurdsetele nähtustele. Päris kindlalt ja prohvetlikult.
Vihakõne ei saa olla kuritegu, juriidiliselt on äkkviha või raevuhoog ju pigem kergendav kui raskendav asjaolu. Miks me tahame peaaegu igal alal oma senise elukorralduse pea peale pöörata?
Hakkame ometi tegema seadusi, mis sobivad meie keele ja kultuuriga ja elukorraldusega, mis ei ole meile nagu sadul sea seljas!
Olen juba mitmes artiklis välja öelnud mõtte: paneme karistusseadustikku väärteona kirja ropu ja räige avaliku sõimamise ja alatu pahatahtliku laimamise!
Ja mingit vihakõnet pole vaja! Alusetu vihkamise või vägivaldsete kokkupõrgete õhutamine olgu karistatav, samuti kellegi nime määrimine inetu ja valeliku sildiga.
Seadus peab olema konkreetne, ei saa teha seadust, mille alusel võib iga kohtunik või ametnik teha oma maailmavaatest või isiklikest eelistustest lähtuva otsuse. Juba praegu kuritarvitatakse näiteks võlaõigusseadust selleks, et materdada (või vaigistada) „uue normaalsuse" kritiseerijaid.
See seadus ei tohiks tegelda inimeste intiimsete tunnetega ega mingi maailmavaate hukkamõistmisega, vaid ainuüksi majandussuhetega. Mõned osavad juristid on sellest teinud endale (ja oma klientidele) hõlptulu allika ja represseerivad kodanikke, kes usuvad, et elavad demokraatlikus riigis, kus kõigile kehtib sõnavabadus.
On täiesti absurdne see, et mingi „nõudekiri" naelutab ristile inimese, kes juhtis tähelepanu ühiskonnas toimuvale inetule protsessile või kellegi kahjulikule tegevusele, ja sunnib ta maksma süüdlasele tuhandeid eurosid kahjutasu „hingeliste üleelamiste" eest!
Mis riik see on?
Solvumine on väga subjektiivne tunne. Emotsionaalne „mainekahju" niisamuti. Kui suli tunneb, et ta mainet kahjustas see, kes tema sulitembu avalikustas ja kaebab ta kohtusse ja kohus mõistabki ohvrilt kahjutasu välja, siis on tegemist sulaselge ülekohtuga, mitte kohtuga.
Sõnadele on meil antud uued tähendused, mitte ei taha mina seda uuskeelt ära õppida ja oma emakeeleks arvata. Kuritegevus õitseb ja valitseb meil enneolematult rikkalikult. Ja peidab ennast (õõnespuuna) kõlavate sõnade taha.
Mitte mingil juhul ei tohi vihakõneks pidada igat kriitilist märkust teatud konkreetsete inimeste (kes end sellesse gruppi liigitavad) käitumise või mõtteavalduste kohta, mis omakorda on kas solvanud või kahjustanud kuidagi jälle teiste ühiskonnaliikmete elukorraldust, põhimõtteid, traditsioone, elu aluseid!
Ükski viha ei teki tühja koha pealt!
Võrdsete riigikodanikena oleme lausa kohustatud välja ütlema, kui mingite isikute või gruppide käitumine või mõtteavaldused omakorda meie meelest solvavad või kahjustavad tervet ühiskonda, alandavad meie kultuuri.
Kui kriitikud eksivad, siis on ju võimalik seda must-valgel tõestada, mitte kriitikuid hukka mõista. Kuna tõestusi ei ole kuskil näha, on vaid sildistamine ja süüdistamine, siis ei ole kahtlustki, et õigus on kriitikute poolel.
Oh, kui vaid rahval seda kainet mõistust ikka jätkuks!