Kas Eesti riik võiks sündida veel üks kord – see riik, mis sai taastatud 1991. aastal pärast „laulvat restauratsiooni" ning mille aluspõhimõtteid ja -väärtusi kirjeldab 1992. aasta põhiseadus, kuid mis on tänase võimu, poliitilise eliidi ja progressiivse seltskonna poolt põlu alla pandud ja surmatud, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Terve suve kandsin endas mingisugust rusuvat tunnet, mille olemusest ma algul päris hästi aru ei saanud. Püüdsin seda ignoreerida ja tihti läksidki mõtted keset suviseid toimetusi mujale, ent see tunne ei kadunud. Korraga mõistsin, et tegemist on leinaga – sama tundega, kui oled jäädavalt kaotanud kellegi väga lähedase.
Lein on kaotusvalu. Kuid keda või mida ma kaotasin? Taipasin, et mu süda leinab sõnatult riiki, mis, tähendab, on minu jaoks surnud. Tõsi, ratsionaalselt võttes ei ole ju midagi muutunud, riik on justkui alles ja elu läheb omasoodu edasi. Kuid kusagil sisimas on pärale jõudnud arusaam, et minu armast Eesti riiki siiski enam ei ole. Ta suri „pärast pikka ja rasket haigust" juunis 2023, nii nagu sõjaeelne vabariik suri juunis 1940. Mitte küll de jure, sest riigiorganid jätkasid esialgu funktsioneerimist, aga de facto, tegelikult.
Tänavu juunis astus vabariigi valitsus, mis ütleb enesel olevat ühiskonna ülekaaluka toetuse, üle teatava joone või piiri, mis määratleb riigi ja selle elanike-kodanike suhteid. Nii ei käitu sinu oma riik, vaid vaenulik jõud, okupatsioonivalitsus, mis kehtestab toorelt oma üleoleku. Asi pole muidugi mingis ühes otsuses, vaid aastatepikkuses võõrandumisprotsessis tervikuna, milleski, mis on viimaks läbimurde saavutanud ja ennast lõplikult maksma pannud.
Seda, et riik on muutunud oma inimeste vastu vaenulikuks, võis teravalt tajuda juba koroona ajal, täpsemalt apartheidipoliitika ajal, mil suur osa elanikest muudeti sisuliselt ühe käskkirjaga teise sordi inimesteks, kellelt võeti meelevaldselt olulised isikuvabadused. Kuid haiget ei teinud üksnes valitsuse hoolimatus ja ülbus, vaid ka paljude kaaskodanike metsik viha „hügieenivastaste" suhtes. Mul ei lähe kuidagi meelest ühe kodaniku toonane mõtteavaldus, et Vabaduse väljakule kogunenud tuhanded protestijad tuleks lömastada NATO tankide abil, sest Eestil oma tanke ei ole. Just sellistel närustel isenditel ja nende mentaliteedil põhineb praegune võim.
Seda suhtumist näeme mustrina kordumas nii kohalikul kui üleriigilisel tasandil – küll Nursipalus ja Metskülas, küll Toompeal. Oma kodust, oma kogukonnast ning oma riigist ja selle alusväärtustest hoolivad inimesi tembeldatakse kremlimeelseteks, neid koheldakse vaenlastena või vähemalt riikliku probleemina ning nende vastu rakendatakse vajadusel nii riikliku propagandamasina kui jõuametkondade täit sunnijõudu, nagu võis näha ühe Kalamaja kohviku puhul. See on riik, mis on pöördunud omaenese kodanike vastu ja paneb tuima. Võimulolijate loogika on: me teeme, sest me saame! Me võtame teie põlistalud käest ära! Me paneme teie koolimajad kinni! Me muudame teie abielud sooneutraalseks! Me sulgeme teie suud vihakõneseadusega! Ja te veel hakkate meile maksma!
Riik ei ole muidugi abstraktne asi, vaid selle võimuorganites langetavad konkreetseid otsuseid konkreetsed inimesed, kes esindavad teatud ringkondi või seltskondi, mida määratlevad ja kujundavad teatud hoiakud, ühised huvid ja veendumused. Aga siiski: kui nad ka kuritarvitavad neile usaldatud võimu, kasutades seda mitte ühise hüve ja ühiskonna kui terviku huvides, vaid erapoolikult, siis on see ometi riigivõim, mille nimel ja mille voliga nad tegutsevad. See on viimselt riik ise, mis käitub ja talitab mölaka ja okupandina. Ja kui see on nii, siis minu jaoks seda päris tõelist riiki, mille taassündi me kunagi rõõmsalt tervitasime, enam ei ole. Ta on surnud.
Kristlasena loen ikka ja jälle usutunnistuse sõnu: „Mina usun surnute ülestõusmist". Inimlik kogemus on, et lahkunud ei ärka ellu, hauad kalmistul jäävadki nende viimseks rahupaigaks ja viimaks hääbuvad mälestusedki, ent taevast ilmutatud usk vaatab vastu aegade lõpule ja tõstab pilgu üle igaviku piiri.
Kas Eesti riik võiks sündida veel üks kord? Ma mõtlen seda riiki, mis sai taastatud 1991. aastal pärast „laulvat restauratsiooni" ning mille aluspõhimõtteid ja -väärtusi kirjeldab 1992. aasta põhiseadus, kuid mis on tänase võimu, poliitilise eliidi ja progressiivse seltskonna poolt põlu alla pandud ja surmatud.
Ausalt – ma ei tea. Ma ei näe praegu kusagilt mõnd lootuskiirt paistmas. Poliitilise patiseisu lahendusena on välja pakutud erakorralisi valimisi. Kuid kui valimisi, täpsemalt elektroonilist hääletamist võltsiti tänavu kevadel, nagu paljud on selles veendunud, siis miks ei peaks seda võimu säilitamise nimel uuesti tehtama? Või kui valijate tahe ongi nii lõhestunud ja sisuliselt ollakse teineteisega kodusõjas, siis mis põhimõtteline lahendus saaks uutest valimistest sündida?
Kristus ütleb, et iseenesega riius olev koda ei jää püsima. Kui see on, mida rahvana väärime, siis nii ka läheb. Eesti kui maa ühes oma looduse, ajaloo ja kultuuriga on võrratu kingitus tema elanikele. Oma riik peaks kujutama endast kodumaa ühiskondlikku raamistust. Kui seda enam pole, vaid selle asemel on mingisugune oma suvaga talitav võõrvõim, siis rahvas küll esialgu jääb, ent tema tulevikku varjutab pilvine, sombune taevas.