Jüri Kotšinev: rahnud ja pisarad
Kas sada ahvi oma kirjutusmasinate taga suudaksid, isegi siis, kui nad appi kutsuksid kõik ülejäänud ahvid kogu maailmast, ehitada Westminster Abbey Londonis?
Kas sada ahvi oma kirjutusmasinate taga suudaksid, isegi siis, kui nad appi kutsuksid kõik ülejäänud ahvid kogu maailmast, ehitada Westminster Abbey Londonis?
Jälgides viimasel ajal uue loodava koalitsiooni võtmetegelase näoilmet ja kehakeelt tema avalike esinemiste ajal tekib üks küsimus.
"Eesti on tagasi", hõiskas uus peaministri kandidaat, – jah, just tagasi, mitte edasi.
Mida aasta edasi seda rohkem saan ma sõimata, vahel ka kiita nende asjade eest, millega ma kuidagimoodi seotud ei ole.
Eesti poliitika on jõudnud uude staadiumi – veelgi sügavamasse pugemisse selle maailma vägevate ees.
Opositsioon soovib ära jätta rahvahääletust abielu teemal.
Pikk Hermann on ilmselgelt meesalge sümbol. Kas poleks aeg Pikale Hermannile ümber ehitada kivist seelik ja torn ümber nimetada Pikaks Torniks, lipp aga järgnevaks pooleks sajandiks tõmmata üles Paksu Margareeta katusele, et heastada ajalooline diskrimineerimine, küsib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kas tõesti keegi veel arvab, et kompromiss revolutsionääridega on võimalik?
Kes oleks võinud arvata, et Hando Runnel, Vello Toomemets ja ansambel Justament ajasid häbenematult Kremli ja Talibani asja, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Oleks väga meeleolukas kuulata, kuidas enne istungit riigikogu saalist kostaks opositsiooni faalanksite ühine sõjalaul. Samuti võiks opositsioon oma võitlustahte tõstmiseks esitada enda seisukohad nii, et puldist laulab eeslaulja ja teda toetab refrääni ajal ühendkoor. See teeks asja palju teatraalsemaks – ja mine tea, äkki pole katarsiski mägede taga, kommenteerib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev opositsiooni etteastet hiljutise abielureferendumi eelnõu esimese lugemise ajal.