Kolumn: libavabaduse valetav pale
Meie ellu on trüginud ilu, harmoonia ja edasipüüdlikkuse üle irvitav liberaalne ükskõiksus.
Meie ellu on trüginud ilu, harmoonia ja edasipüüdlikkuse üle irvitav liberaalne ükskõiksus.
Kaja Kallas esineb avalikkusele kord nädalas, sõimab Jüri Ratase näo täis ja lõpetab postulaadiga, et riik vajab keski ja reformi valitsust.
Vilja Kiisler leiab, et jookseb kolmas aastatuhat ja seksuaalvähemuste küsimusi ei peaks enam arutama jumalasõna järgi.
Kus on sellise "fantaasia" ja "arengu" piirid, küsib Objektiivi kolumnist Malle Pärn viidates ühiskonnas levinud ning Eesti riigi poolt rahastatud ja tellitud homopropagandale.
Lääne postkristlikes ühiskondades tuleb kristlastel taas taluda süüdistusi, et nad ei jaga üldtunnustatud humaanseid väärtusi.
Öelge, kas ma olen ksenofoob ja rassist, kui ööseks oma maja välisukse lukku keeran?
Arukaid inimesi on igas riigis, isegi poliitikute ja ajakirjanike hulgas.
Kasvava populaarsusega, kuid kohati hämmastavalt inimvaenulikule ideoloogiale leidub alternatiiv – inimsõbralik ökoloogia, toonitab Oto Tuul.
Poliitikute klassikaline jaotamine konservatiivideks ja liberaalideks enam ei kehti.
Valelike loosungite keskel tõstab Objektiivi kolumnist Malle Pärn esile enda loosungi: "Minu Eesti on arukas Eesti.