Konservatiivile öeldakse tihti, et "mis õigusega sa surud peale oma vaateid ja oma iganenud ideaale", ent samas ei kahtle liberaalid mitte kunagi enda õiguses kõigile oma nõudmisi esitada, mida tohib ja mida ei tohi kirjutada, kuidas tohib ja kuidas ei tohi mõelda.
Miks me õieti hakkasime vastu venestamisele ja vilistasime välja oma hinge Moskvale müünud Rein Ristlaane, kes käis ringi ja kuulutas, et inimesel võib olla kaks emakeelt, selline inimene olla rikas – tal olla otsekui kaks ema?
Kas sada ahvi oma kirjutusmasinate taga suudaksid, isegi siis, kui nad appi kutsuksid kõik ülejäänud ahvid kogu maailmast, ehitada Westminster Abbey Londonis?
Jälgides viimasel ajal uue loodava koalitsiooni võtmetegelase näoilmet ja kehakeelt tema avalike esinemiste ajal tekib üks küsimus.
"Eesti on tagasi", hõiskas uus peaministri kandidaat, – jah, just tagasi, mitte edasi.
Mida aasta edasi seda rohkem saan ma sõimata, vahel ka kiita nende asjade eest, millega ma kuidagimoodi seotud ei ole.
Eesti poliitika on jõudnud uude staadiumi – veelgi sügavamasse pugemisse selle maailma vägevate ees.
Opositsioon soovib ära jätta rahvahääletust abielu teemal.
Pikk Hermann on ilmselgelt meesalge sümbol. Kas poleks aeg Pikale Hermannile ümber ehitada kivist seelik ja torn ümber nimetada Pikaks Torniks, lipp aga järgnevaks pooleks sajandiks tõmmata üles Paksu Margareeta katusele, et heastada ajalooline diskrimineerimine, küsib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kas tõesti keegi veel arvab, et kompromiss revolutsionääridega on võimalik?
