Kuigi elust lahkumine on kõike muud kui poeetiline, sageli täis rasket füüsilist valu, siis nagu meie sünd ja elu on imelised annid ja jagame seda koos lähedastega, nii peame jagama kartmatult ka lahkumist, mõtiskleb vaimulik ja teoloog Roland Tõnisson.
Jätkuna eelmisele nädalakommentaarile kõneleb Markus Järvi ülbetest riiklikest struktuuridest, mis näevad vaenlasi neis kodanikes, kes töötavad vastu kabinettide vaikuses tehtud omakasupüüdlikele otsustele ning pole nõus moraaliseaduse, riikliku iseseisvuse või Eesti looduskeskkonna hävitamisega.
Poliitiliste valikute ja otsustega saaks teha nii mõndagi, aga meie ühiskonnas juurutatud väärastunud vabadusekäsitlusest lähtuv haiglane ja inimvaenulik ideoloogia ei luba sündimuse kasvuks eeldusi loovaid valikuid ja otsuseid langetada, nendib Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.
Mõned end rahvuslasteks pidavad inimesed on Objektiivile ette heitnud venemeelsust.
Sellal kui Visegrádi riigid ajavad selga sirgu, laseb Eesti riik põlvist nõtku ja kummardub sügavamale, nendib Aldo Maksimov, kes vaatleb oma loos erinevate riigipeade uusaastaläkitusi.
Milline on meie suhtumine surma ja surnutesse?
Valitsuse strateegilise kommunikatsiooni kasvatamine kaheksa inimese ja rohkem kui kolme miljoni euro võrra järgmiseks neljaks aastaks ei lahenda süvariigi mahhinatsioonide tõttu kaotatud rahva usalduse defitsiiti.
Inimene on külvaja, ta lõikab seda, mida külvab.
Parasjagu aset leidev vastasseis rahvusriigi sümboolika teemal kõneleb sügavast maailmavaatelisest lõhest, mis meie ühiskonda läbistab ning mille osapooled ei tunne ennast enam sama riigi kodanikena ja sama rahva esindajatena.
Objektiivi saates "Fookuses" võtavad Markus Järvi ja Varro Vooglaid taas kord sõna rahvussümboolika teemal, kommenteerides Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Alo Rauna artiklit, milles räägitakse vajadusest muuta Eesti hümni, kuna eriti selle kolmas salm, mis algab sõnadega "Su üle Jumal valvaku", ei pidavat enam paljusid kõnetama.
