Perekonna vorm iseeneses töötab homoliikumise püüdluste vastu, ütles juba 1970ndatel marksistliku taustaga homomanifest, ja tunnistas, et lahenduseks on täielik revolutsioon ühiskondlikus korralduses.
Nagu võis oodata, hääletas vahetult enne möödunud parlamendivalimisi IRL-i ridadesse kositud teletäht Maire Aunaste kooseluseaduse rakendusaktide poolt.
Objektiiv avaldab neljanda ettekande 19.
Selle nädala juhtkirjas nendib Objektiivi toimetus, et kooseluseadusest on saanud Eesti ühiskonnas demokraatia, õigusriikluse ja hea õigusloome lakmuspaber, mistõttu ütleb see, millise lahenduseni jõutakse, paljugi meie ühiskonna kultuurilise olukorra kohta.
Kolumnist Roland Tõnisson vaatleb seksuaalkuritegude sünget statistikat naaberriikides Soomes ja Rootsis ning arutleb selle seoste üle migratsiooniga.
Ülla Vähk kirjutab, et kui perekonna ja abielu devalveerimine lõpetataks ning need taas au sisse tõstetaks, peegelduks see positiivselt rahva käitumises, paraneks perekondade olukord ja suureneks laste sünd turvalisemasse maailma.
George Neumayr käsitleb oma artiklis moodsate liberaalide armastatud määratlust "progressiivne" ja tõdeb, et paljuski on tegemist vana barbaarse kurjusega uue maski varjus.
Mare Liigeri artikkel on kui hingest tõusev kisendus riigi pärast, mis suhtub oma inimestesse kui soovimatusse seltskonda, keda tuleb häbeneda ja kes tuleks lausa välja juurida, et ruumi teha pagulasteks nimetatud sisserändajatele, kelle heaks on riik kohe valmis rahakoti raudu avama.
Kolumnist Malle Pärn hoiatab, et kui kooseluseadus vastu võetakse, tunnistatakse tõde valeks ja valetamine tõerääkimiseks, kuid valedele ei saa rajada normaalset ühiskonda.
Teoloog ja kolumnist Roland Tõnisson kirjutab, et suur osa Euroopa kirikutest eelistab kaasa mängida nende reeglitega, mida ilmalikud poliitikud ette panevad, kuid nii Lääne-Euroopa kui Venemaa jagavad tegelikult ühiseid kristlikke väärtusi ning püsivad või langevad koos.
