Objektiivi kolumnist Martin Vaher kirjutab, et sõnad avavad, ent samas ka annavad tähendusi ning mõned sõnad teevad seda tabavamalt kui teised, mistõttu kätkeb kaasajal vohav sõnade väärkasutus ja lahtisidumine oma olemuslikust tähendusest endas suuri ohte.

Kirjanik ja kolumnist Andrus Kivirähk tunnistas hiljuti avameelselt, et tal on tõsiseid raskusi mõningate rahva seas levinud ja kristlikust kultuuripärandist pärinevate sõnade mõistmisega, mistõttu teeb ta ettepaneku need meie rahva teadvusest pigem üldse kõrvaldada, selle asemel et endale neid äärmiselt olulisi kultuurilisi alusmõisteid selgeks teha. Kuna ma ei saa sellise vaimupimedusest kantud ettepanekuga kuidagi nõustuda, siis soovingi vastulause vormis juhtida tähelepanu austet kirjanikuhärra lähenemise sügavale ekslikkusele, mis ei kisenda mitte ainult meeleparanduse, vaid ka teoloogilis-filosoofilise baashariduse järele.

Kivirähk kirjeldas oma kimbatust 30. jaanuaril Eesti Päevalehes ilmunud artiklis “”Püha” abielu” järgnevalt:

“Abielu ei ole ometi mingi keemiline element, mis eksisteerib inimesest sõltumatult, omades kindlat aatommassi ja teisi muutumatuid tunnuseid. Ta ei ole ka haruldane elukas, keda tuleks välismõjude eest kaitsta. Abielu on lihtsalt üks sõna, mille inimesed on ise välja mõelnud, ja eri aegadel ja erinevates oludes on neil võimalik seda täita suvalise sisuga.

Kui nüüd abielu tõesti “pühaks” kuulutatakse, siis teen mina küll ettepaneku seda sõna kasutamast üldse loobuda. Eesti keeles on ju sellele nii palju toredaid rahvalikke sünonüüme: naituma, paari minema, pulmi pidama, leiba ühte kappi panema, tanu alla viima jne. Las sõna “abielu” pruugivad siis tõesti ainult need, kes tarvitavad teisigi “pühasid” ja arusaamatuid mõisteid nagu “armulaud”, “pärispatt” või “kolmainsus”. Jätan selle sõnavara neile kerge südamega.”

No mis sa vaene inimene tõesti ära teed, kui sellised keerulised mõisted nagu “abielu”, “armulaud”, “pärispatt” või “kolmainsus” arusaamatuks jäävad ning hinges puudub isegi võime pühaduse tunnetamiseks. Eks väljaspool Kirikut elades ja/või teoloogilist haridust omandamata jääbki vastav erialakeel suuresti mõistetamatuks ja enigmaatiliseks nagu egiptuse hieroglüüfid ning selle baasmõisted ja alusprintsiibid kipuvad minema omavahel segamini nagu maalähedane mulgipuder ja hapukapsad. Mina ei mõista näiteks jällegi kuigi hästi meditsiinilist erialakeelt, mistõttu kasutan meditsiinivaldkonda puudutavatel teemadel suud pruukides samuti rahvapärasemaid väljendeid nagu näiteks pimesoole põletik, turse ja angiin, mitte apenditsiit, ödeem ja äge tonsilliit.

Eks igaüks opereerib ideede, mõistete, kontseptsioonide ja neid väljendavate, ent samas esilekutsuvate sõnadega oma võimete tasemel. Suur viga oleks samas iseenda küündimatuse tõttu hakata halvustama neid, kelle mõistmisvõime ja ekspertiis mõnes valdkonnas mõnevõrra ulatuslikum on – näiteks süüdistada erudeeritud veini-connoisseur‘i snoobluses, kuna ta laskub mõnd esmaklassilist Montese veini kirjeldades võhiku jaoks liigselt peenetesse nüanssidesse või kasutab liialt spetsiifilist ja väljendusrikast sõnavara (nt sõnu “aromaatne”, “täidlane”, “bukee” või “laavakivi”), samas kui võhik ise pokaali ühe sõõmuga tühjendades maavillaselt konstateerib, et “lask är juua küll!”

Sõnad avavad, ent samas ka annavad tähendusi ning mõned sõnad teevad seda tabavamalt kui teised, mistõttu kätkeb kaasajal vohav sõnade väärkasutus ja lahtisidumine oma olemuslikust tähendusest endas suuri ohte. Samuti eksisteerib iga väite puhul vähemalt minimaalne tõekriteerium ja ratsionaalsuse standard, millele see vastama peab, et mitte muutuda nonsensiks.

Tõene saab olla näiteks väide, et kolmnurk on kollane, kuna värvus on kolmnurga määratlemisel aktsidentsiaalne omadus, samas ei saa olla aga tõene väide, et kolmnurk on ümmargune, kuna kolmnurksus on kolmnurga määratlemisel substantsiaalne omadus. Sama kehtib näiteks väidete puhul, et igal inimesel on üks ema ja üks isa ning abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit, eeldusel, et mõisted on inimeste (ehk rahva) teadvuses üheselt määratletud. Kui me perverteerime ära aga alusmõisted, siis perverteerime koos sellega kogu struktuuri.

Kuna sõnad on ehituskivid nii üksikinimese kui ka rahva teadvuses, siis soovitan tungivalt hoiduda väärt ehitusmaterjali minemaloopimisest nagu ka näiteks sõnaraamatute põletamisest. Meie vaimuehitised jääksid seeläbi ainult vaesemateks, näiteks hingeornamentika ja selles peegelduva sakraalse ilu poolest. See aga, mida keegi nendest valmis laob, sõltub juba igaühe enda eelistustest, kes ehitab katedraali, kes pereelamu, kes kemmergu.

Kelle jaoks abielu on püha ja elukestev liit ühe mehe ja ühe naise vahel, kelle jaoks tsiviilpartnerlus, kelle jaoks suhe, mis kestab, kuni tunne otsa saab. Kes ütleb seksuaalakti kohta armatsema, kes vanainimeste asja tegema, kes kebo tegema. Kelle jaoks on sündimata inimelu ema üsas samaväärselt püha ja puutumatu nagu iga sündinud elugi, väärides seetõttu samasugust austust ning vajades oma abituses isegi veel suuremat hoolt ja kaitset, kelle jaoks on see vaid rakkude kogum, kelle jaoks kõigest healoomuline kasvaja, mille võib süümepiinadeta kirurgiliselt eemaldada ja vetsupotist alla lasta.

Sõnadest ja nende tähendusest sõltub väga palju. Sõnades peitub jõud – ega ilmaasjata ei kasutanud muistsed paganad loitsimisel väesõnu, kristlased palvetamisel palvesõnu. Sõna on tegu – sõnaga võib elule äratada ja sõnaga võib tappa. Seetõttu on ülimalt oluline püüelda mitte ainult ise, vaid ka ühiselt, enama poole… kõrgustesse, mitte aga madaldada oma keelekasutust, oma keelt ja meelt, ning viimaks seeläbi nii iseennast kui ka kogu ühiskonda.

Tulles selle mõtiskluse lõpetuseks veel tagasi sõna kui ehituskivi analoogia juurde, soovin lõpetada ühe tsitaadiga, mis räägib telliskivi pürgimusest:

“Even a brick wants to be something. A brick wants to be something. It aspires. Even a common, ordinary brick… wants to be something more than it is. It wants to be something better than it is.”

“Isegi telliskivi tahab olla miski. Telliskivi tahab olla miski. Ta püüdleb. Isegi lihtne, tavaline telliskivi… tahab olla midagi enamat kui ta on. Ta tahab olla midagi paremat kui ta on.”

…aga kas mitte palju enam ei kehti see siis sõnade kohta?