Hääletuskast Espoos Soome kohalikel valimistel, 9. aprill 2017. Foto: Scanpix

Pühapäeval lõppenud valimistel pääses Espoo linnavolikogusse somaalitarist üksikema, kes töötab Soome luterliku kiriku välisabi radikaliseerumisvastase projekti koordinaatorina, kelle ülesandeks on aidata endistel välisvõitlejatel ühiskonda integreeruda, kirjutab Johan Berg.

Soome Espoo linnavolikogusse valiti pühapäeval lõppenud kohalike omavalitsuste valimisel keegi somaalitarist üksikema Habiba Ali. Tema ülalpidamisel on seitse last. On selge, et koos oma abikaasaga kasutab ta ära Soome sotsiaalsüsteemi, sest islami seadused ei võimalda saada lapsi väljaspool abielu ning jääda kogukonda. Aga see ei ole oluline. Oluline on see, kus Habiba Ali töötab.

Ta on ametis Soome Evangeelse Luterliku Kiriku Välisabi “radikaliseerumisvastase projekti koordinaatorina”. Kiriku välisabi informatsiooni kohaselt on Habiba Ali üheks ülesandeks töö “endiste välisvõitlejate integreerimine ühiskonda.” Teisisõnu sebib Habiba Ali kirikuametis ringi nende aafriklaste ja araablaste hulgas, kes on läinud Soomest Süüriasse ISIS-e ridadesse või Somaaliasse, et liituda al-Shabaabiga.

Habiba-Ali räägib kiriku välisabi netilehel: “Kui noor inimene läheb näiteks lahinguväljale, siis satub tema pere kriisi. Võimalik, et selle noormehe pärast on muretsetud juba pikemat aega, ent ei teata, millist abi on võimalik saada või ei ole abivajadusest teadlik oldud. Neist asjust võib olla keeruline rääkida neile, kes on väljaspool pereringi.”

Habiba Ali ja kiriku välisabi arvates aitab naasvate džihadistide eest hoolitsemine ennetada teiste noote värbamist ISIS-esse.

Kas see töötab?

Loomulikult mitte, kui vaadata Rootsi eeskuju. Näiteks Örebro linnas, kust sõitsid kümned noored moslemid Lähis-Idasse ja Somaaliasse tapatööle, üritati neid “tagasi ühiskonda integreerida”. Kui moslem saabus koju Örebrosse, anti talle korter ja ta sai tööd linna haljastusosakonnas pargitöölisena.

Sellest ei olnud ometigi abi. Selgus, et džihadistid käisid vaid Rootsi maksumaksjate arvel oma haavu lakkumas, puhkasid ja läksid tagasi sõdima. Džihadiste ei suudetud seega “pöörata” rahuliku läänemaise elu “usku”. Ka siis, kui ühiskond annab neile kõik, ei takista see radikaliseerumist.

Ka Stockholmis on proovitud sedasama. Kui džihadist saabub tagasi Rinkebysse, pakutakse talle korterit, teraapiat, meditsiinilist abi ja sotsiaalraha. Teisisõnu saab džihadist tapatalgutelt naastes preemiat. Kui teda on siiani riigi kulul tasuta ülal peetud, siis nüüd jätkub täispansion veelgi suurematel pööretel.

Maksumaksjal tekib põhjendatud küsimus: kas nad peavad finantseerima haavatud või psüühiliselt kokku varisenud džihadistide elu lõpuni kestvat ülalpidamist? Kas peab inimest, kes usulisest veendumusest liitub ISISega, premeerima taolise ülalpidamisega? ISISega liitunud moslemid on seesama seltskond, kes sooritasid terrorirünnakud Stockholmis, Nizzas ja Pariisis.

Küsimus on eriti päevakohane

Soomes elavad sõjapagulased või nende võsukesed on sõtta minekuga näidanud, et nad ei ole tõelised vaenamise ja sõja eest põgenejad, vaid justnimelt need, kes on põhjustanud inimestele kannatusi. Miks peaks siis Soome selliseid inimesi üleval pidama?

Habiba Ali ei seisa Espoo linnavolikogus espoolaste eest. Tema sümpaatiad ei ole espoolaste, vaid eelkõige somaallaste poolel. Teda ei huvita selliste linnaosade nagu Leppävaara projekteering, Kivenlahti ujumisranna kordategemine või Bemböle tänavavalgustus, vaid somaalide ja teiste moslemite privileegid. Habiba Ali ei tea tegelikult Espoost ja selle tehnilistest küsimustest või muudest valla asjadest mitte midagi. See ei huvitagi teda.

Tõlkinud Roland Tõnisson