Tuntud liberaali Ahto Lobjakase eeskujul tõmbab ajakirjandus enesekindlalt võrdusmärgid liberaalse ilmavaate ja noa ja kahvliga söömise oskuse vahele, kuid kõik muu, mis ajakirjandusest ajakirjanduse teeb, on rajatud nõrgale alusele, mille peamiseks kokkusiduvaks liimiks on rühmakuuluvus ja sotsiaalne kohesioon.
Eelmisel nädalal ilmus Vilja Kiisleri värvikaid solvanguid ja religioosseid kujundeid täis päevakommentaar, kus ta palus ajakirjanduselt, et arvamusrubriigi kvaliteedi tõstmiseks lõpetataks populistlike deemonite toitmine.
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) pöördus Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) poole, paludes selgitust, kuidas haakub ETV vahendusel kümnetele või koguni sadadele tuhandetele vaatajatele nö svingerite eluviisi tutvustamine ERRi seadusest tuleneva kohustusega väärtustada perekonnal põhinevat ühiskonnakorraldust.
Helsinki ülikooli emeriitprofessor Timo Vihavainen jagab muljeid kasvatusteadlase Tapio Puolimatka viimasest raamatust, milles räägitakse sõnavabaduse relatiivsusest ning uue normaalsuse teest diktaatorlikuks ideoloogiaks.
Peavoolumeedia puhul ei ole halb maailmavaateline määratletus, vaid olukord, kus kaitstakse ja edendatakse vaid üht ideoloogilist usutunnistust, kirjutab portaali Objektiiv kolumnist ja endine peatoimetaja Veiko Vihuri.
Ma ei soovi lugeda perioodikat, mis üritab jätta mulle muljet, nagu maailm oleks hoopis teistsugune, kui ta on, kirjutab Facebookis endine Postimehe peatoimetaja Peeter Helme reaktsioonina Raul Rebase hiljutisele mõtteavaldusele, mille kohaselt ähvardab ajakirjandust "Suur Vaikus".
Tartu Ülikoolis ajakirjandust õpetav Priit Pullerits leiab "Vikerhommikule" antud intervjuus, et klassikaline uudis on hakanud Eesti ajakirjandusest kaduma ning seda on asendanud nõukogulike sugemetega artikkel, kust kumavad läbi ajakirjanike arvamused, hoiakud ja suhtumised.
