Eurotsooni “finantssüsteemi stabiliseerimise” nime taga peitub protsess, mille kaudu toimub majandussubjektide poolt loodud reaalsete varade siirdamine pelgalt virtuaalset väärtust “tootvale” finantssektorile.
Eile otsustas Riigikogu, et Eesti liitub Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF).
Kui ühiskonnas tugineb kõik perekonna tugevdamisele ja kaitsmisele, elab selline ühiskond üle kõik tormid. Kodul baseeruv ühiskond on loomulikult ja tingimuslikult kohalik ning detsentraliseeritud ühiskond.
Ideaalid on kõige praktilisemad asjad maailmas. Just seetõttu kaitseme seniajani perekonda. Omal ajal jagasid seda ideaali peaaegu kõik, ent praegusel ajal nähakse lastes tihti mitte vara, vaid koormat.
Majandus ja kreamtistika suhestuvad teineteisesse nagu peremees-organism parasiiti. Nende kahe olemuse ja erinevuse mõistmine on tänase majanduskriisi olemuse hoomamiseks hädavajalik.
Kas kedagi üldse enam huvitab Eesti riigi majanduse tegelik olukord ja perspektiiv? Kui see on nii, siis miks keegi ei vasta olulistele küsimustele? Miks keegi isegi ei küsi neid küsimusi?
Kelle huve teenivad Euroopa Liidu ja IMFi "riikide" laenupaketid tegelikult?
Meie ajastut iseloomustab määratu rikkuse, võimu ja despootliku majandusliku mõju koondumine vähese hulga inimeste kätte, kes sageli pole isegi mitte omanikud selle sõna õiges tähenduses.
