Nädalakommentaar: liidu-usk

Liidu-usku määratleb nürimeelne tuimus, millega põhjendatakse, kuidas Eesti ja eestlase suurim kasu seisneb üleliiduliste huvide muutmises enda huvideks: vahetub vaid liit, mille huvidega kohaldutakse, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Siim Kallase ja Kersti Kaljulaidi hiljutistest avaldustest kõlas taas Eesti poliitilise nomenklatuuri kreedo Eesti ja Euroopa suhetes. Nendest sõnavõttudest ilmneva hoiaku võiks nimetada liidu-usuks.

Kauaaegne Euroopa Komisjoni volinik, Reformierakonna presidendikandidaat ja praegune Viimsi vallavanem Siim Kallas kirjutas Eesti Päevalehes: “Meie tulevik sõltub suurel määral Euroopa Liidu tulevikust. Me ei jää üksi, kui Euroopa Liit peaks lagunema. Euraasia Liidu (peakorteriga Moskvas) uksed on meile avatud.”

Kõiki, kes meie praeguses kursis kasvõi kahtlevad, samastab Nõukogude Liidu heaks tööd teinud Kallas kaudselt kurjusega. “Kui ka meil võtab võimust euroskeptitsism ja kurjus, võime leida end ühtäkki olukorrast, kus Euroopa Liitu enam pole ning kehtib taas suurema õigus. Kas me sellist tulevikku Eestile tahaksimegi,” küsib aastatel 1972–1990 ehk 18-aastat Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei piletit taskus kandnud ja aastaid Eesti punanomenklatuuri tippu kuulunud Siim Kallas ja vastab: “Mina küll mitte.”

Talle sekundeerib Kersti Kaljulaid, kes toonitas nn Euroopa päeva puhul korraldatud konverentsil peetud kõnes: “Halb eurooplane ei saa olla hea eestlane. Meie turvalisus ja majanduslik käekäik sõltub sellest, milline on Euroopa Liit.”

Tubli ja eesrindlik, suisa pioneerlik printsiip, et hea eestlane võtab arvesse esmajärjekorras üleliidulised huvid ja alles seejärel pühendub kodukolhoosi käekäigule, pädeb Kaljulaidi arvates ka Eesti sisepoliitikas. Poliitikud peavad Kaljulaidi manitsuste kohaselt arvestama, et kuna Eesti tulevik on “turvalisem ja jõukam edukalt arenevas Euroopa Liidus, siis tuleviku Euroopa ehitamine võib nõuda mõnikord ka selliseid järeleandmisi, mis ei ole lihtsalt mõistetavad ja võib-olla antud kitsas valdkonnas polegi 100% meie huvidega kooskõlas.”

Mida me nendes kahes lühidalt tsiteeritud avalduses näeme? Või lubage mul sõnastada oma küsimus täpsemalt: milline vaim meile sealt vastu vaatab?

Vastu vaatab vaim, mis põhimõtteliselt ei ole võimeline riiklikuks iseseisvuseks ning seetõttu pole seda ka väärt. Viimastel kümnenditel on selle vaimu sisuks liidu-usk, mille põhipunktide hulka kuulub mitte ainult teadmine oma väiksusest, vaid võimetus end suuremaks ja väärikamaks teha, mõelda või kasvõi unistada.

Eelnevaga käivad kaasas iseloomuomadused, millele juhtis eestlastest rääkides tähelepanu juba Karl Eduard von Baeri doktoritöö “Eestlaste endeemilistest haigustest”: laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.

Liidu-usku saadab teatav nürimeelne tuimus, millega liigutakse pendlina kord ida, kord lääne vahel, olles võimelised selgitama – nagu Siim Kallase juhtum tõestab, ühtede ja samade inimeste poolt – kuidas Eesti ja eestlase suurim kasu seisneb üleliiduliste huvide tegemises enda huvideks: vahetub vaid liit, mille huvidega kohaldutakse.

Kord on “liidu” ette kirjutatud “Nõukogude”, kord “Euroopa”.

Ja olgem ausad: väga paljudele läheb see sõnum korda, sest selle sõnumi sisuks on heaolu ja turvaline äraelamine – paljude arvates kõige olulisem. Kui keegi tuleb selle asemel põhjendama ustavuse, väärikuse ja iseseisvuse vajadust, naerdakse ta asiste mogrimärtide poolt välja.

Nii nagu üleval, nii ka all. Nii nagu Siim Kallas või Karl Vaino Moskvast ning Kersti Brüsselist, nii rahvas Nuustakul, kui parafraseerida tuntud esoteerilist põhimõtet.

Lugedes Siim Kallase või Kersti Kaljulaidi avalikke sõnavõtte, saan äkitselt aru, et neile pole tõepoolest vahet, millises liidus olla – ma mõtlen substantsiaalset, tegelikku, tõelist, elu ja surma küsimusena tunnetatud vahet. Euroopa Liit on natukene modernsem ja liberaalsem, seal viibimine on esialgu, toonitan veel esialgu, lihtsalt mõnusam, kui omaaegses Nõukogude Liidus.

Ainus seisukoht, mida meie nomenklatuur aga endale tõeliselt vastumeelseks peab, on tegelik iseseisvus, koos ohtude ja vastutusega. Poliitika keskseks küsimuseks jääb seega, milline liit ikkagi valida, või olgem täpsed: milline liit on meile soodsam. Parasjagu ei kujuta Eesti ladvik endast midagi muud, kui Euroopa Liidu ühe väikese Läänemere-äärse kubermangu asevalitsejaid, kelle suus sõna “Eesti” ei mõju mitte üksnes siinse rahva ja kultuuri, vaid ka eneseväärikuse ja iseseisvusaate universaalsete väärtuste mõnitamisena.

Ent olgem realistid: kord on üks liit juba teise vastu vahetatud, aga seda tehakse veel ja veel ja veel ja veel. Vahetub vaid kubermangu haldaja nimi. Siim Kallase pateetikaga esitatud jutt vastuolust Euroopa või Euraasia Liidu vahel laheneb meie ladviku jaoks täpselt sel hetkel, kui üldine geopoliitiline olukord peaks muutuma.

Mul pole mitte mingit kahtlust, et endised Euroopa Liidu eestkõnelejad räägiksid võimaliku uue korra ajal samasuguse truudusega Euraasia Liidu hüvedest, nagu nad on seda teinud Euroopa Liidu kohta. Siim Kallas on seda ühe korra juba tõestanud.

Ainsad, kes ilmselt jäävad iseendaks, on need, kelle jaoks orwellik topeltkõne, kus iga kord kui räägitakse iseseisvusest, peetakse silmas liidu-usku, on jälkus. Oma sineli jätavad ümber pööramata need, kelle südames põleb ettekujutus tõeliselt vabast Eestist, ühteaegu võimalusest ja oma võimaluste lõpp-punktist, sellest, mida võime nimetada Igaveseks Eestiks.

Siim Kallas hoiatab Euroopa Liitu lammutava euroskeptitsismi ja kurjuse eest

Kersti Kaljulaid Euroopa päeval: hea eestlane ei saa olla halb eurooplane

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!