Nädalakommentaar: Postimees tõestas end USA sõjapartei häälekandjana

Markus Järvi vaatleb nädalakommentaaris veelkord Postimehe alusetuid väiteid, mille kohaselt olevat Süüria valitsusväed visanud helikopterilt alla keemiarelva balloone. Senini pole seda kinnitanud isegi mitte Ühendriikide kaitseminister James Mattis, kes hiljuti tunnistas, et vastavaid andmeid alles analüüsitakse.

Esmaspäeval alustas Postimees nädalat juhtkirjaga, kus esitas kindlas kõneviisis väite, mille kohaselt olevat Damaskuse lähedal asuvas Douma linnas kümned inimesed lämbunud mürkgaasi kätte, “mida Bashar al-Assadi vägede helikopteritelt balloonidega alla loobiti.”

Esiteks esitab Postimees ilma pikema jututa robinal faktiväiteid, milles süüdistab keemiarünnakus kindlalt Süüria valitsusvägesid. Seejärel aga väidetakse, et mürgiballoone olevat alla loobitud otse Assadi vägede helikopteritelt.

Me oleme seda väidet nädala jooksul Objektiivis esile toonud nii “Fookuses” kui ka juhtkirjas kui ühte kurikuulsamat näidet, kuidas kohustusliku narratiivi edendamise nimel on ajakirjandusest saanud lihtlabane propagandatoru. Väite kinnituseks puuduvad nimelt igasugused faktid.

Veelgi täbaramaks muutub aga Postimehe jaoks olukord käesoleva nädala lõpul, kui lehe enda veergudel vahendatakse uudist, kus Ühendriikide kaitseminister James Mattis väidab, et USA ja tema liitlased koguvad siiani alles infot väidetava keemiarünnaku kohta. Vastuseks küsimusele, kas leidub piisavalt tõendeid, et süüdistada Süüria presidendi Bashar al-Assadi keemiarünnaku korraldamises ütles Mattis: “Analüüsime siiani luureandmeid, meie ja me liitlased, töötame siiani selle kallal.”

Võtame nüüd peale seda avaldust aja maha ja mõtleme natukene.

See pole niisama lihtne asi, millest infoühiskonna jätkuvas möllus mööda minna. Postimees, Eesti loetuim päevaleht, enda sõnutsi kvaliteetmeedia ja sõltumatu ajakirjandusväljaanne, kostitab oma lugejaid ühemõttelise propagandaga, esitades faktiväite pähe väite, mille tõenduseks pole mingit materjali ega saagi olla, kuna seda pole isegi USA kaitseministril, kes mitu päeva peale Postimehe juhtkirja teatab, et asja alles uuritakse.

Toonitan, et Postimehe udujutust ei saa niisama lihtsalt mööda minna. Seda tuleb hoida meie tähelepanu fookuses, eriti olukorras, kus juhtkiri lõppeb põhimõtteliselt üleskutsega USA-poolsele sõjalisele sekkumisele, mis võib potentsiaalselt viia kolmanda maailmasõjani.

“Põhimõtteliselt sõltub kõik praegu Washingtonist ja tema otsustavusest: kui kaugele on ta valmis minema võitluses kurjusega, mida Assadi režiim ühes oma liitlastega kehastab. Sellele küsimusele peavad kiiresti vastuse leidma Ameerika jõustruktuuride esindajad, kellel on valida mitme tegutsemisviisi vahel. Vastus võib Assadile ja tema toetajatele kujuneda valusaks. Pigem on praegu küsimus, millal, kus ja kuidas.”

Huvitav on aga see, et Postimees on ühes oma varasemas juhtkirjas, mis avaldati 2. septembril 2013, korduvalt spekuleerinud, et keemiarelvad võivad Süürias sattuda ka “mässuliste” kätte, kellest kurikuulsam on loomulikult ISIS.

“Samas pole täielikult välistatud, ehkki on asjaolusid arvestades väheusutav, et rünnaku korraldas mõni mässuliste grupeering lootusega nii provotseerida lääneriike Süüria kodusõtta sekkuma.”

Sama juhtkirja teises lõigus loeme:

“Samas on Süüria mässuliste poole üle läinud piisavalt asjatundlikke ohvitsere, nii et nad suudaksid keemiarelva oskuslikult kasutada.”

Tänaseks on aga sarnase spekulatsiooni võimaluski ära usustatud. Tõenditeta, et Assad oleks üleüldse keemiarelva kasutanud, nimetatakse Assadi ja tema liitlasi “kurjuseks” ning USA-le ei pakuta variandina valikut isegi selle üle, kas Süüria tuleks segi pommitada või mitte, vaid “millal, kus ja kuidas” seda tuleks teha. Kokkuvõttes lihtsalt õõvastav jutt.

Lugu muutub aga veelgi absurdsemaks, kui meenutada peaaegu täpselt aastatagust aega, mil Trumi administratsioon lennutas 59 Tomahawk-raketti Süüria pihta, karistuseks Assadi väidetava keemiarünnaku eest.

Ligi kümme kuud hiljem, 2. veebruaril peetud pressikonverentsil, tunnistas aga Ühendriikide kaitseminister Mattis üles, et toonase rünnaku õigustuseks puudusid igasugused tõendid. Pressikonverentsi stenogrammiga võite tutvuda USA kaitseministeeriumi kodulehel.

Tsiteerin vaid mõningaid lõike.

Küsija: Lihtsalt selleks, et veenduda, et sain teist õigesti aru: te väidate, et on tõenäoline, et nad on seda kasutanud ning te otsite asitõendeid? Kas te ütlesite seda?

Minister Mattis: Noh, eksisteerib kindlasti rühmitusi, kes on seda kasutanud. Nii et nad arvavad, et eksisteerib tõenäosus, seega me otsime asitõendeid.

Küsija: Seega eksisteerivad usaldusväärsed asitõendid selle kohta, et nii sariini kui ka kloori –

Minister Mattis: Ei, mul pole asitõendeid, mitte konkreetselt. Mul pole tõendeid. Mida ma öelda tahan, on, et teised – et kohapeal olevad rühmitused, valitsusvälised organisatsioonid, kohapeal olevad võitlejad on öelnud, et sariini kasutati. Seega me otsime asitõendeid. Mul pole tõendeid, ei usaldusväärseid ega ebausaldusväärseid.

Peatume nüüd veelkord.

Samal ajal kui peavoolumeedia lõõtsub paanikat ja esitab faktiväidete pähe muinasjuttu, on USA kõige kõrgem juhtkond sunnitud tunnistama, et tõendeid lihtsalt pole.

Hoolimata sellest on USA hullumeelsed neokonservatiivid ehk angloameerika impeeriumi sõjapartei – kuhu kuuluvad lisaks USA süvariigile ka demokraadist Hillary Clinton, republikaan John McCain ja nüüd ka endine outsider ja antiglobalist Donald Trump – pannud zombistunud lääne publikumi ees maksma valedele ehitatud narratiivi, millega õigustada oma geopoliitilisi ja korporatiivseid huvisid maailma ühes kõige naftarikkamas piirkonnas Lähis-Idas.

Otsestele valedele rajatud narratiivi on häbitult edendanud ka meie meedia. Nii häbitult, et selle kommentaari lõpus kõlama jääv Postimehe arvamusliidrite lõunal esitatud Jüri Luige euloogia peaks iga mõistliku inimese vastavalt tema temperamenditüübile kas laginal naerma ajama või irooniliselt muigama panema.

Nautige.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!