Nädalakommentaar: väljapääs Euroopa enesetapust – elukultuur

Euroopa tsivilisatsiooni enesetapu keskel on ainult üks lahendus – elukultuuri ülesehitamine ja pöördumine võltsvabaduse kammitsates siplevast inimesest, kes on ülendanud end jumalaks, ent tegelikult ei kanna välja isegi keskmise inimese mõõtu, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Mõisted elu- ja surmakultuur tõi laiemasse kasutusse paavst Johannes Paulus II, kes oma dokumentides ja avalikes esinemistes tõstis surmakultuuri alternatiivina korduvalt esile hoiaku, mis väärtustab, hoiab ja kaitseb kogu Jumala loodut ja selle hulgas ka inimest, tema eostamisest kuni surmani.

Tegelikult on aga elu ja surma vahelise valiku väljatoomine palju vanem kontseptsioon, ulatudes tagasi juba kristlike algtekstide kõige ürgsemasse perioodi. Esimese sajandi keskel kirja pandud Kaheteistkümne apostli õpetus ehk Didache, mille esimesi peatükke on nimetatud ka “Kaheks teeks”, toob kristlase ette moraalse valiku loetledes voorusi ja pahesid, mille järgimine tähendab kas elu või surma teel käimist. “On kaks teed, üks elu ja üks surma. Mõlema vahel on suur erinevus,” algab Didache.

Kui paikapidav ja aktuaalne on elu- ja surmakultuuri kujund tänapäeval, saab iga üks väga lihtsate näidete varal ise tõendada.

Ilmselt pole mitte kunagi Euroopas ja kogu lääne ühiskonnas olnud perioodi, mis oleks rohkem kammitsetud surmakultuuri mõjust. Me teame, kui laialt on levinud sündimata laste tapmine. Toodagu näiteid Hollandist, kus alates abordi seadustamisest suhteliselt sümboolsel aastal, ehk 1984, on tapetud lähedale miljon last.

Võrdluseks toodagu aga meie väike rahvas, kes on suutnud 1956-ndast aastast peale, mil sündimata laste tapmine Nõukogude Liidus seadustati, tappa rohkem kui poolteist miljonit last, ehk 200 000 inimest rohkem kui praegune rahvaarv.

Hollandis ja Belgias on seadustatud ka “imikute eutanaasia”, mille teel tapetakse ainuüksi Hollandis igal aastal u 600 last. Avalikuks saladuseks on see, et nii Eestis kui igal pool lääneriikides hävitatakse peale erinevaid sünnieelseid teste peaaegu kõik Downi sündroomiga lapsed.

Ent abort on ainult surmakultuuri esimene aste, mis sillutab teed eutanaasiani, abistatud enesetapuni. Abort ja eutanaasia täiendavad teineteist, need on gladiaatoriühiskonna viljad.

Kujutage ette: see, mis peaks olema elu hoidmise kants ehk perekond, muudetakse gladiaatorite võitlusväljaks. Alguses istuvad ema ja isa tribüünil ja mõtlevad, kas jätta oma laps ellu või ta surmata. Eutanaasiaga on rollid aga vahetunud, tribüünile on roninud algsest ellujäämisvõitlusest eluga välja tulnud gladiaatorid ning areenile on kärutatud nende voodihaiged vanemad, ainult, et nende sõrmevibutusest enam väga palju ei sõltu. Nüüd otsustavad lapsed, kas pöial põdurale emale näitab üles või alla.

Teisisõnu, meie kultuuris on võimust võtnud perversne, kristlusest ära taganenud poolpaganlik õhkkond, surmakultuur. See on seda perverssem, mida innukamalt tahetakse surmakultuuri peita liberalistlike väärtuste viigilehtedega. Surmakultuuri keskmes pole muud kui MINA, kes ei soovi mitte ainult ise elada ja surra siis, kui ta seda heaks arvab, vaid jagada elu ja surma, kellele ta iganes heaks arvab ning tingimustel, mis talle tunduvad kasulikena.

Surmakultuuri sünnitab inimene, kes on ülendanud end jumalaks, ent kes reaalsuses ei kanna isegi inimese mõõtu välja. Kõikehõlmavas egoismis ollakse mandutud inimesesarnaseks tooteks, homunkuluseks, biomassiks, kes sööb, tarbib ja lagastab ning kelle eksistentsil pole ei tema enda ega kellegi teise jaoks rohkem väärtust kui biomassil, mida ta oma elutsükli aktiivses faasis suust sisse ajab.

Selle kinnituseks on Kanadas hiljuti tutvustatud kõrgtehnoloogilist enesetapumasinat Sarco, mille üheks osaks on eraldatav ja uuega asendatav kirst. Sarcole saab lihtsalt ligi internetis täidetava küsimustiku kaudu, mille täitjale väljastatakse neljast numbrist koosnev kood. Kui kasutaja heidab kirstu ja sisestab koodi, lukustub kapsel ning sellesse eraldub veeldatud lämmastik. Hapnikutase langeb ning mõne minutiga leiab meie biomass eufoorilise lõpu. Seejärel kukub laip kirstu, mis eraldub. Aga lõpuks hea uudis ka: alust saab nimelt kulude kokkuhoidu ja ökoloogilist jalajälge silmas pidades taaskasutada.

Palun väga: nutisurm cucci-põlvkonnale, aga eeskätt nende tülikaks muutunud vanematele.

Kogu selle moraalse laga keskel marsivad aga Londonis moslemid, kes ei lase end lääne surmakultuurist põrmugi häirida, tunnetavad oma jõudu ning näevad, kuidas mosleminaiste viljakas üsa saab ilmselt olema kõige tõhusam relv, mille ees elust tüdinenud Euroopa ühel hetkel matemaatilise paratamatusega kapituleeruma peab.

Küsiksin tagasihoidlikult: kui see, mis meile siin avaldub pole Euroopa tsivilisatsiooni teadlik ja tahtlik enesetapp, siis mis see on?

Ehk kõlavad nüüd hoopis uues võtmes ka Johannes Paulus II sõnad kui ta kutsub kristlasi aga ka kõiki teisi taastama elukultuuri:

“Ma kutsun Kiriku liikmeid, kes on elu rahvas ja rahvas elu jaoks, tungivalt üles andma maailmale uusi lootuse märke ning tegema tööd selle tagamiseks, et suureneksid õiglus ja ühtekuuluvus ning leiaks kinnituse uus inimelu kultuur, et ehitada üles tõelist tõe ja armastuse tsivilisatsiooni. Üleskutsest uue elukultuuri elluviimiseks ei tohi keegi tunda end kõrvalejäetuna — igaühel on siin täita tähtis osa. Kultuurimuutus, millele me üles kutsume, nõuab igaühelt julgust võtta omaks uus elamise viis, mis seisneb praktiliste valikute tegemises — isiklikul, perekondlikul, ühiskondlikul ja rahvusvahelisel tasandil — õige väärtuste skaala alusel, milleks on olemise primaarsus omamise ees ja inimese primaarsus asjade ees. Selle uue elamise viisi saavutamine nõuab ükskõiksuse muutmist teistest hoolimiseks ja eemaletõukamise muutmist vastuvõtmiseks.”

Elukultuuri taastamisest sõltub tänapäeval see, kas Lääne tsivilisatsioon üleüldse säilib, või kukub ta kokku oma enda pattude, võltsvabaduste ja egoismi taaga all.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!