Pime abistamissoov toob Läänele hukatuse

Liibüast merele läinud "põgenikud". Foto: Scanpix

Venelaste enesekindlus, ida-eurooplaste alahoidlikkus ning Aasia ja Aafrika hõlpeluotsijate agressiivsus ning nutikus poliitkorrektsusest kasu lõikamisel on igati üle Lääne liberalismi pseudosallivusest ja -inimlikkusest. Lääne-Euroopa on lihtsalt kaasaja poliitilise süsteemi nõrgim lüli, kirjutab ajakirjanik ja rahvuslane Jüri Kukk.

Me elame kummalisel ajastul, mil maailm muutub kiiresti ja me ei taipa, miks üks või teine asi toimub. Paljuski on asi selles, et me võtame asju oma mõtlemise järgi, kuid teistest ühiskondadest pärit inimestel on teistsugune mõttelaad või arusaam. Võtame näiteks Venemaa venelased, kes ütlevad: “Крым наш!” ja võtavad selle jõuga endale. Läänes peetakse venelasi seepeale häbematuteks agressoriteks, kes ei austa rahvusvahelist õigust, aga tegelikult pole selles karvavõrdki ülbust ja häbematust – nad mõtlevadki nii! Nad usuvad, et võtsid Krimmi ausas sõjas türklastelt, keegi tohman kinkis selle vahepeal ukrainlastele, nemad võtsid selle tagasi, sest see ongi nende oma ja neil on seda endil vaja! “Ah et seadused ja lepingud? No kui mingi leping oligi, siis see on õigustühine, sest tegu on ju meie, Venemaa, omandiga, pealegi tegite te Kosovoga sama, mis meie Krimmiga!” – seda mõtlevad nad muide täiesti siiralt!

Meie, eestlased, ei saa aru, miks Lääne-Euroopa võtab vastu pagulasi, kui nood toovad kaasa ainult pahandusi – see tuleneb aga sellest, et me ei saa aru lääneeurooplase liberalistlikust mõttelaadist, mida on neisse Teise maailmasõja veriste mälestuste järel järjekindlalt juurutatud. Neile on aitamine nii sügavale alateadvusesse istutatud, et kuigi keegi palub aidata, siis seda nad ka järele mõtlemata teevad. Mis sest, et üle Vahemere tulnud mees on täies elujõus ja kahtlaselt sõjamehe rühti – ta küsis abi ja see on esimene asi, mis lääneeurooplase mõtetesse jõuab. Enamik Lääne-Euroopa riike on endised koloniaalmaad, kes on ka tegelikult rikastunud suuresti oma kunagiste valduste röövimisest, ja nad tunnevad vastutust oma endistest koloniaalvaldustest tulijate vastu, eriti kui hindu ütleb britile: te röövisite sajandeid meie maad, lõpuks lõhestasite meid kaheks ja nüüd ei taha mulle isegi tööd pakkuda? See mõjub liberaalile alati.

Seega on neil alati esikohal aitamine ning immigrantidega seonduvat tavapärasest suuremat kuritegevust, tapmisi ja vägistamisi võtavad nad kui abistamisega seonduvat negatiivset aspekti – no tuleb heade inimestega koos ka halbu, mis parata, idee on ju iseenesest õige! Seejuures võtavad liberaalsed lääneeurooplased endale veel kohustuse teha sellest halvale teele sattunud inimesest hea kodanik, see on neile veel täiendav kohustus või lausa boonus. Nii et ei maksa imestada, kui pärast pagulaste suuri terrorikuritegusid kinnitavad lääneeurooplased endiselt, et nad ei lase ennast sellest heidutada, vaid jätkavad oma abistamismissiooni, sest kurjategijad ei saa neid inimlikkusest eemale tõugata.

Samas ei saa lääneeurooplased jällegi aru idaeurooplastest, kes keelduvad immigrante vastu võtmast – kuidas te nii südametud olete, et ei taha abivajajaid aidata? Nood aga on tänu oma heitlikule ajaloole kõvasti alalhoidlikumad – miks me peaksime oma turvalisusest loobuma kellegi nimel, kes ise oma maal seda ei suuda hoida, küsivad nad. Isegi kui näiteks poolakad omavahel läbi ei saa, saavad nad aru, et iga neist erinev inimene on turvarisk, sest tema elulaad, mentaliteet ja kombed on nende omast täiesti erinevad, põhjusi tülitsemiseks ja konfliktideks lisandub kuhjaga juurde – vähemalt verised usutülid jäävad moslemite puudumisel ära! Samas, ega liberaalsed lääneeurooplased saa ka ise moslemitest aru – meie siin tohime kritiseerida kasvõi presidenti, valitsust, paavsti, Jumalat, oma isa-ema, no miks me järsku teie prohvet Muhamedi karikatuuril kujutada ei tohi. Ateismi kalduv liberaal ei saa aru, et moslemitele on prohvet Muhamed nagu oma pere liige, kelle üle nalja heita lihtsalt ei tohi.

Oma mõtteavaldustes olen sageli kasutanud mõistet “manduv Lääs”. Paraku ongi kogu maailmapildis just oma arust inimlik Lääs kõige enam ja kiiremini allakäiv osa inimühiskonnast. Esiteks, jõukas inimene võib abivajajaid alati aidata, aga kui mingil hetkel on abivajajaid juba palju, võib jõukus lihtsalt otsa saada, seda enam, et avatud südamega abistamine kisub alati ja igas ühiskonnas juurde hõlptuluotsijaid ja muidusööjaid, kelle arv kasvab ruttu suuremaks, kui tõeliste abivajajate hulk. Mingil hetkel tuleb abistamisele lihtsalt piir ja siis on ülalpeetavad solvunud – kogu aeg saite meid toita ja nüüd järsku ei saa? Tavaliselt otsustavad nad, et abistaja lihtsalt ei taha neid enam aidata ja võtavad kogu selle abistamissüsteemi üle, et ise selle najal ennast elatada, kuid üldjuhul nad sellega hakkama ei saa.

Lääne-Euroopa on oma abistamisvõimekuse juba ületanud või kohe-kohe ületamas, samas on ka abivajajate hulk, eriti selle muidusööv osa samuti üle mõistuse suureks kasvanud ning üsna pea peabki tulema mingi apokalüptiline tagasilöök. See võib Lääne liberaalse süsteemi sootuks hävitada, sest venelaste enesekindlus, ida-eurooplaste alahoidlikkus ning Aasia ja Aafrika hõlpeluotsijate agressiivsus ning nutikus poliitkorrektsusest kasu lõigata on igati üle Lääne liberalismi pseudosallivusest ja -inimlikkusest. Lääne-Euroopa on lihtsalt kaasaja poliitilise süsteemi nõrgim lüli.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!