Rahvahääletus kooseluseaduse üle edendaks oluliselt demokraatlikku kultuuri

Varro Vooglaid kõnelemas konverentsil "Kas Eesti on demokraatiaks valmis?". Foto: SAPTK

Kui teatud küsimuse lahendamine on osutunud parlamendile üle jõu käivaks ning asi on tupikus, kust ei saa edasi ega tagasi, siis on loomulik, et demokraatia ideaalist lähtuvas ühiskonnas tuleks lõplik lahendus leida rahva enda otsusega, kirjutab Varro Vooglaid jätkuks Jaak Valge ettepanekule panna kooseluseaduse saatus rahvahääletusele.

Detsembri keskel tegi ajaloolane Jaak Valge Õhtulehe veergudel (“Vajame kooseluseaduse referendumit”, Õhtuleht, 14.12.17) üleskutse panna kooseluseaduse saatus rahvahääletusele. Ta osutas, et kooseluseadusega seonduvad vaidlused ja konfliktid on jätkuvalt külvanud ühiskonnas segadust, usaldamatust ja pingeid, mistõttu oleks tagumine aeg see sõlm lahti harutada, andes lõpliku lahenduse rahva kätte. Valge sõnul saaks kooseluseaduse valulik saaga rahvahääletusega olemasolevatest võimalustest kõige ausama lahenduse, mis lahendaks ummikseisu, vähendaks poliitika võõrandumist ning suurendaks ühiskonna sidusust.

Ühena Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks eestvedajaist saan sellist ettepanekut vaid tervitada. Ennekõike on Valge ettepanek põhjendatud demokraatia ideaali sisemise loogikaga. Kui teatud küsimuse lahendamine on osutunud parlamendile üle jõu käivaks ning asi on tupikus, kust ei saa edasi ega tagasi, siis on loomulik, et lõpliku lahenduseni peab jõudma rahva enda otsusega. Just nii peaks toimima rahva ja rahvaesindajate terve suhe.

Seejuures oleks kõnealuses küsimuses rahvahääletuse korraldamine mitte ainult praktiliselt otstarbekas, vaid ka sisulises plaanis kohane. Tegu on ühiskonna alusväärtustesse puutuva küsimusega, milles vastutustundliku seisukoha kujundamine ei eelda sügavaid erialaspetsiifilisi teadmisi. Pigem oleks ebaloomulik, kui parlament ehk rahvaesindus suruks peale teistest riikidest pärinevat ideoloogilist programmi, selle asemel, et juhinduda rahva enese poolt õigeks peetud alusväärtustest ja maailmavaatelistest hoiakutest.

Valgel on õigus, et sõltumata sellest, kas rahvahääletuse tulemuseks oleks seaduse terviklikul kujul vastuvõtmine ja jõustamine või siiani poolikul kujul vastu võetud ning mittejõustunud ja rakendamatu seaduse tühistamine, oleks ühiskonnal lõplikku otsust tunduvalt lihtsam aktsepteerida teadmises, et see on mitte parteide tagatubade, vaid rahva enamuse tahte väljendus.

Olukord, kus rahvas peab oma esindajatelt manguma võimalust üht ainsatki riigielu küsimust otse ja ise otsustada, on teoreetiliselt demokraatia ideaali järgi joonduma pidavas riigis mitte ainult alandav, vaid ka lihtsalt absurdne.

Oluline on ka see, et kooseluseaduse rahvahääletusele panemine annaks märkimisväärse panuse Eesti demokraatliku kultuuri arengusse. Demokraatlikku kultuuri ei aita ehitada see, kui võimu juures olevad ringkonnad sisendavad iseendale ja teistele, kui väga meil demokraatia ideaali austatakse ja kui tohutult demokraatlik riik Eesti ikka on. Maksavad mitte avaldused ja deklaratsioonid, vaid reaalsed sammud.

Paraku on aga avalik saladus, et demokraatia ideaali austatakse meie võimuringkondades pigem sõnades kui tegudes. Siiani pole rahvale tagasi antud õigust algatada ise seaduseelnõusid ja vajadusel ka referendumeid, mistõttu saab rahvas midagi ise otsustada üksnes oma esindajate armust. Teatavasti on aga seda armu jagunud õige napilt. Rohkem kui veerandsajandi jooksul on Eestis toimunud vaid kaks referendumit – 1992. aastal põhiseaduse vastuvõtmiseks ja 2003. aastal Euroopa Liitu astumiseks. Ja needki referendumid lähtusid mitte võimueliidi soovist anda midagi rahva otsustada, vaid möödapääsmatust vajadusest, olles sellisena pigem formaalsed ja teenides ette teada oleva lahenduse legitimeerimise eesmärki.

Seega võiks kooseluseaduse saatuse rahvahääletusele panemine olla esimene tõsine referendum Eestis iseseisvuse taastamise järel ning sellisena reaalne samm demokraatliku kultuuri arengus. Lõppude lõpuks on ju ilmne, et kui rahvas on tõepoolest kõrgeima riigivõimu kandja, nagu põhiseadus seda ette näeb, siis peavad tal olema ka reaalsed võimalused selle staatuse teostamiseks. Olukord, kus rahvas peab oma esindajatelt manguma võimalust üht ainsatki riigielu küsimust otse ja ise otsustada, on teoreetiliselt demokraatia ideaali järgi joonduma pidavas riigis mitte ainult alandav, vaid ka lihtsalt absurdne.

Loomulikult tähendaks rahvahääletus võimu külge klammerdunud seltskonnale tema võimumonopoli riivamist. Aastakümnete jooksul on võimuringkondades sügavalt juurdunud olemuslikult ebademokraatlik mentaliteet, mille kohaselt on rahva kui rumala massi asi otsustada vaid selle üle, millised parteid peaks otsuseid langetama rahva eest. Just seetõttu pööratakse võltsilt naeratav nägu rahva poole vaid valimiste eelsetel kuudel, eeldades muul ajal, et kõrgeima riigivõimu kandja ülesanne on eelkõige töötada ja makse maksta. Ehkki demokraatlik ühiskonnakorraldus eeldab, et võim on rahva käes, on see tegelikult valitsusparteide tagatubade, ametnike ja nii ühele kui teisele korraldusi jagavate võõramaiste isandate käes.

Niisuguse ebademokraatliku mentaliteedi ja sellest tuleneva ebardliku poliitilise olukorra muutmiseks oleks tarvis 1920. ja 1933. aasta põhiseadustega eesti rahvale tagatud, ent 1934. aasta riigipöördega ära võetud rahvaalgatuse õiguse täiemahulist taastamist. Kooseluseaduse rahvahääletusele panemine oleks oluline samm selles suunas, et rahvast saaks reaalselt kõrgeima riigivõimu kandja.

Artikkel on algselt kirjutatud Õhtulehele, et jätkata seal Jaak Valge poolt algatatud arutelu, kuid Õhtuleht ei nõustunud artiklit niisuguses mahus avaldama, olgugi et artikkel jääb Õhtulehe enda toimetuse poolt arvamuslugude parima pikkusena määratletud raamidesse.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!