Vaid 18% Lääne-Euroopa kristlastest käib regulaarselt kirikus

Lääne-Euroopa on hüljanud oma kristliku pärandi...

Uus uurimus maalib kristluse olukorrast Lääne-Euroopas ilustamata, kainestava ja nukra pildi: sealsed kristlased on suuresti hüljanud oma esivanemate usu, väärtused ja traditsioonid ning on kristlased kõigest nime poolest. Seetõttu pole liialdus öelda, et Lääne-Euroopa on muutnud sisuliselt kristlusejärgseks, leiab kristlik kolumnist Jonathon van Maren.

Arvamusliidrid ja akadeemikud on rääkinud kristluse kokkuvarisemisest Lääne-Euroopas nüüd juba aastakümneid, kuna usu üha süvenevast hääbumisest põhjustatud vaakumit on saatnud traditsioonilise perekonna kokkuvarisemine ja nii ränk demograafiline talv, et see on sundinud valitsusi sisse tooma tohutul hulgal immigrante, et täiendada oma tööjõuressurssi ning hoida näiliselt ülal oma krigisevat, ülekoormatud sotsiaalhoolekande süsteemi. Kui jätta kõrvale mõni harv vastupanu tõmblus Brüsseli eurokraatide poolt rammetult organiseeritud lagundamise vastu (nagu näiteks Brexit, vanakooli vasakpoolsete ja tegelike konservatiivide lühiajaline abielu, kes olid mõlemad kõrvale surutud homogeense vasaktsentristliku plönni poolt, mis moodustus tööparteist ja tooridest), siis variseb see vähene, mis kristlusest veel järel on, aeglaselt iseendasse kokku.

Pew’ uurimiskeskus on avaldanud laiaulatusliku uurimuse kristlusest Lääne-Euroopas ning selle tulemused – kuigi ootuspärased – on siiski hingematvad, kui arvestada Euroopa ühiskonnale omast religioosust kõigest mõne generatsiooni eest. Praktiseerivad kristlased – keda Pew määratleb oma uurimuse raames nendena, kes käivad kirikus vähemalt korra kuus – on väljasurev liik, moodustades kõigest 28% Austria rahvastikust, 10% belglastest, 10% taanlastest, 9% soomlastest ja 18% prantslastest. Vaid 22% sakslastest on praktiseerivad kristlased ning hollandlased, kellel usk aitas natside okupatsiooni pimedatel aastatel vastu pidada, on kristluse peaaegu täielikult hüljanud – ainult 15% käib veel enam-vähem regulaarselt kirikus. Skandinaavia on mitteüllatuslikult sama jumalatu: 9% rootslastest praktiseerib mõnda kristluse vormi ning vaid 14% norralastest.

Katoliiklik Hispaania on samuti kadunud – nende vastav näitaja on langenud 21% peale. Portugal on 35%-ga natukene kõrgemal ning Itaalia tõuseb koguni 40%-ni. Suurbritannia, kus kristlus haihtub iga aastaga üha enam, on langenud 18%-le ning Iiri abordireferendumi tulemus eelmisel kuul on vähemalt osaliselt seletatav tõsiasjaga, et vaid 34% iiri kristlastest käib vähemalt kord kuus kirikus. Šveits, Johann Calvini Genfi koduriik, kükitab 27% juures. Ühiselt on nendes kunagistes kristlikes riikides, mis on nüüd muutunud tühjade katedraalide ja lagunevate kirikute surnuaedadeks, keskmiselt 18% praktiseerivaid kristlasi. Igaühe jaoks, kes teab ka kõige vähesemal määral Euroopa ajaloo kohta, tähendavad need numbrid kõige selle hülgamist, mida nende esivanemad kalliks pidasid – uskumuste hülgamist, mille nimel nende esivanemad olid nõus paljudel juhtudel surema.

Huvitaval kombel kutsuvad paljud lääneeurooplased end endiselt kristlasteks, märgina lugupidamisest oma kultuurilise maastiku või pärandi vastu. Viieteistkümne riigi kokkuvõttes näiteks 71% väitsid, et nad on kristlased, samas kui ainult 22% neist võttis igakuiselt või sagedamini osa kiriklikest jumalateenistustest. Teisalt olid 91% nendest endiselt ristitud kristlased ning natukene vähem (81%) väitis, et neid oli kristlastena kasvatatud. Need “mittepraktiseerivad kristlased” (mis on juba iseenesest vastuoluline mõiste), ei usu Piibli Jumalasse, vaid pigem mõnda ebamäärasesse spirituaalsesse jõudu – jaatades seda, mida Rod Dreher nimetab sageli “moralistlikuks terapeutiliseks deismiks”. Teisalt ütlevad aga need, kes vähemalt korra kuus kirikus käivad, et nad usuvad Piiblis kirjeldatud Jumalasse. Üks positiivne aspekt suure hulga mittekristlastest eurooplaste puhul, kes end endiselt kristlasteks nimetavad, on nende üldiselt positiivne suhtumine kirikute ja usu rolli ühiskonnas.

Ning ei tule sugugi üllatusena, et Pew’ uuring leidis täiendavalt, et valdav enamus niinimetatud mittepraktiseerivatest kristlastest kui ka nendest, kes kirjeldasid end “kogudusse mittekuuluvatena” toetavad nii aborti kui ka homoabielu (taaskord on tegemist suundumusega, mis ilmutas end Iiri abordireferendumil ning samuti Iiri abielureferendumil mõned aastad varem). Nende küsitlus näitas samuti, et kuigi kirikus käivad kristlased on palju suurema tõenäosusega elupooldavad ning traditsioonilist abielu toetavad, siis on ka need näitajad languses, mis tähendab, et kirikutel on vaja teha palju tööd, kui nad soovivad, et nende koguduse liikmetel oleksid fundamentaalsetes elu ja perekonna küsimustes ka tegelikult kristlikud vaated. Arvestades, et Pew’ uuring leidis samuti, et praktiseerivad kristlased ütlesid peaaegu üksmeelselt, et nad kasvatavad oma lapsi kristlastena, on äärmiselt oluline, et need vaated antakse järgmisele põlvkonnale edasi.

Statistika põhjal saab väita, et Lääne-Euroopa on kristlusejärgne. Kristliku usu tase on ilmselt sarnasem neile päevile, mil Püha Patrick ja kuulsad misjonärid oma tööd alustasid kui William Wilberforce’i ajale. Samas annavad need mehed meile ka tegevuskava, millest peaksime taaskord lähtuma. Euroopa võib olla küll kristlusejärgne, kuid see peab olema ühtlasi kristluse-eelne. Palju tööd seisab veel ees.

Need näited tuletavad mulle meelde midagi, mida dr Klaas Schilder kord kirjutas:

“Vana ütlus osutub kiiresti tõeks, et surev rahvas eirab oma suurmehi. Kuulsusrikas pärand nõuab vastutust tuleviku ees: isikud ja riigid, mis on seisnud esimeste seas, peaksid säilitama oma koha. Kuni rahvas säilitab oma suuruse, teab ta oma ajalugu ja austab oma suurmehi. Kuid kui maad võtab usust taganemine, siis pigem ei soovita kuulata mineviku rangeid manitsusi. Neil päevil alavääristavad inimesed neid samu imetegusid, mis neid kunagi uhkusega täitsid. Nad naeruvääristavad oma ajalugu ja põlgavad oma suurmehi, nii et valelikud ja üleannetud lapsed ei tunneks häbi, kui suurte ja võimsate isade mälestus ja kujutis neid kutsub.”

Tõlkis Martin Vaher

Euroopa elab ristiusu suhtes pettekujutelmas

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!