Enamuses lääneriikides on võimu haaranud progressiusklik ühispartei ja tegemist on saatanliku hea uue ilma ehitamise masinaga, leiab Karol Kallas.
Kuni 2015. aastani võib Eesti "suures" poliitikas toimunut kirjeldada "võta üks ja tao sellega teist, mitte midagi ei muutu". Parteidel polnud mingit vahet, kõik soovisid samu suuri asju ja kui üldse, siis erinevused olid tillukesed. Siinkohal võib erandina välja tuua Keskerakonna super-venemeelsuse, aga selle kõrval lipitsesid venelaste ees kõik teised erakonnad – vaadatagu millist raha on ilma igasuguse tolguta taotud nn "lõimumisse" ja kuidas eelmine Eesti president Moskvas tsaari paid nurumas käis.
Säherdust parteilist olukorda nimetatakse ühisparteiks ja viimane tähendab, et kogu poliitika on ainult klounaad (Guy Debordi "Vaatemänguühiskond" on ilmunud eesti keeles) ning demokraatiat selle sisulises mõttes ei ole. Eestis hakati ühisparteid – mida nimetatakse ka "liberaalseks konsensuseks" – ehitama kohe peale taasiseseisvumist ja kulminatsiooni saavutas see aastatel 2011–2015 kui riigikogus oli ainult neli parteid – Reformierakond, Isamaa- ja Res Publica liit, Keskerakond ning Sotsiaaldemokraadid. Igati õigustatult teenisid need välja nime "kartelliparteid" – sest need on poliitiline kartell, mida lühemalt nimetatakse ühisparteiks.
Määratlus "ühispartei" on pärit angloameerika keeleruumist ja sellest on räägitud seal alates 19. sajandi lõpust. Konservatiivne entsüklopeedia Conservapedia kirjeldab ühisparteid (uniparty):
"Ühispartei" on oskussõna, mis kirjeldab globalistlikku nomenklatuuri kontrolli all olevat poliitikat ja selle rakendusi ning seda määrani, kus kõik, või peaaegu kõik, poliitikud ja parteid on nende kontrolli all. Sellest omakorda tekib olukord, kus neil kõigil on rohkem poliitiliselt ühist kui erinevat. [Võta üks ja tao sellega teist, mitte midagi ei muutu!] "Ühispartei" on ühtne süvariigiga [riigi ametnikkond ja jõuametkonnad on osa sellest] ja see kontrollib alati kõike, olenemata sellest, millised parteid on parasjagu võimul või milliseid poliitikuid valitakse.
Heaks näiteks ühisparteile on Ameerika Ühendriikide Demokraatlik- ja Vabariiklik partei, mis mõlemad on alati [enne Donald Trumpi] laiendanud föderaalvalitsuse voli pisemategi kodanikke puudutavate üksikasjadeni. Ainus erinevus kahe partei vahel on nägemus, et valitsusaparaati peavad juhtima kas suurtesse ametiühingutesse kuuluvad ametnikud (demokraatide lähenemine) või erasektori lepingulised töötajad (vabariiklaste lähenemine).
(Conservapedias on ühispartei mõistet selgitatud pikemalt.)
Prantsusmaa konservatiivne poliitik Eric Zemmour kirjeldab olukorda, kui võimul on ühispartei, järgmiselt:
Viimase kuuekümne aasta jooksul on parempoolsed olnud [Prantsusmaal] võimul 40 ja vasakpoolsed 20 aastat. Kui pahempoolsed on võimul, siis nad viivad ellu pahempoolsete ideid. Kui parempoolsed on võimul, siis need viivad ellu vasakpoolsete ideid. Valijaskond pole olnud mitte kunagi nii kindlalt parempoolne ja parempoolsed poliitikud pole kunagi olnud nii jõuliselt vasakpoolsed.
Alates 2010ndatest aastatest on Euroopas ja teispool Lompi ühispartei supervõimu selgroog siiski murtud. Ungaris on võimul Fidez, Poolas Õigus ja Õiglus, USAs sai neljaks aastaks presidendiks Trump, ning Eestis aasta võimu nuusutada Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Selles võib ühispartei süüdistada ainult iseennast, mitte "lolle" valijaid. Ühispartei on nii kohutav ja rumalaks muutunud (muudetud) monstrum, et igal normaalsel ja mõtleval inimesel peaks olema sellest lõplikult kõrini.
Tõsiasja, et ühispartei on kõike muud kui demokraatlik, näitab Eestis EKRE viha, Ameerika Ühendriikides trumpimarutõbi (Trump Derangement Syndrome) ja Euroopa Liidus Ungari ning Poola kiusamine. See tekitab kummalisi ja jubedaid olukordi, kus räägitakse demokraatia mõttes täiesti jaburatest "sanitaarkordonitest", keelustatakse "vihakõne", parema ilmavaatega inimesed on suurem "julgeolekuoht" kui islamistid, lastel lõigatakse "soo muutmise" ettekäändel maha munad ja rinnad, üle maailma kehtestatakse ühesugune koroonahunta, toimub vaipvaktsineerimine mürkidega, "õiglase roheüleminekuga" jäetakse maailm elektrita; kohtud ei mõista õigust, vaid tegelevad juriidilise aktivismiga ning palju muud sarnast.
Ühispartei on totalitaarne süsteem, mis hõlmab kogu riigiaparaati (vähemalt püüab seda teha), sealhulgas kõiki kolme võimusammast ja korporatiivset ajakirjandust. Ühispartei totalitaarse süsteemi osa on jõugukraatia, mille tõttu ärimaailm piirab sõnavabadust, sunnib peale idiootlikku rohepööret ja "tühistab" inimesi, kes pole ühisparteiga nõus. Rääkimata sellest, et jõugukraatia on "ringmajandus", kus äriilm annab poliitikutele raha ja need ei lase omakorda "võõraid" turule.
Samuti iseloomustab ühisparteid Eestis näiteks kummaline olukord, kus E200 kujutab kõige suuremat ohtu Sotsiaaldemokraatidele, Reformierakonnale ja osaliselt Keskerakonnale. Selline olukord peaks neis parteides iga poliitiku, kes tahab "ellu jääda", suunama madistama E200ga. Ometigi on kõigi ühispartei erakondade kõige suurem vaenlane EKRE. Ühisparteisse kuulub samuti Isamaa, mis näitab, et see on konservatiivne ainult nime tõttu (KANT, nagu USAs on RINOd). Seda enam on EKRE viha ja tegelikult E200ga konkureerivate parteide vaikus viimase suunal kummaline, sest E200 ilmselt ühtegi tuumikvalijat EKRElt ära ei vii, küll aga võib ohtralt kohti jääda riigikogus vähemaks näiteks sortsidel ja ninasarvikutel.
E200 on ühispartei osa. See on ühispartei kaubamärgi värskendamise projekt, mis pakub valijatele näilisi alternatiive ja "uut poliitikat". Vaadatagu nende programmi ja lubadusi, milles pole mitte midagi uut ja erinevat sortsidest ega oravatest. See on ainult rohkem seda sama. Puhas "liberaalne konsensus".
Ühispartei olemasolu ja selle ringmängude tõestuseks oli/on näiteks suhtumine eelmise riigikogu ajal Vabaerakonda ja täna E200sse või Parempoolsetesse. Nimetatud "uued" parteid on/oli ainult rohkem kõike seda sama.
Või teistpidi: kuna EKRE ei ole ühispartei osa, siis vaadake ainult, milline raev seda saadab nii ühispartei kintsu kaapivate "intellektuaalide", "twitteri avangardide", "salkade" ja kõigi ühispartei alamparteide poolt. Sellest omakorda võib veelkord järeldada, et ühispartei on totalitaarne süsteem.
Ühispartei võim tähendab totalitarismi, mida kirjeldas George Orwell raamatus "1984" tegelase O'Brieni suu läbi (3. osa, 3. ptk). Uuemal ajal nimetatakse seda Suureks Lähtestamiseks. Järgnevalt las jääb iga lugeja enda hinnata kui palju O'Brieni kirjeldatud maailm tänast reaalsust kirjeldab … :
Just nimelt. Pannes teda kannatama. Alistumisest üksi ei piisa. Kui inimene ei kannata, kuidas saab siis olla kindel, et ta alistub sinu, ja mitte omaenda tahtele? Võim on valu tekitamises ja alandamises. Võim on inimteadvuse tükkideks rebimises ja selle uuel kujul oma suva järgi kokku panemises.
Kas te hakkate nüüd taipama, mis laadi maailma me loome? See on täielik vastand neile rumalatele hedonistlikele Utoopiatele, mida vanad reformaatorid ette kujutasid. See on hirmu ja reetmise ja piina maailm, jalge alla sõtkumise ja jalge alla sõtkutuse maailm, maailm, mis ei muutu täiustudes mitte armulikumaks, vaid armutumaks.
Arenemine meie maailmas on arenemine suurema valu poole. Vanad tsivilisatsioonid kuulutasid, et nad põhinevad armastusel ja õiglusel. Meie oma põhineb vihkamisel. Meie maailma ei jää muud tundeid kui hirm, raev, võidurõõm ja enesealandus. Kõik muu me hävitame — viimaseni.
Me oleme juba murdnud Revolutsiooni-eelsest ajast pärineva mõtteviisi. Me oleme läbi lõiganud sidemed lapse ja vanemate, inimese ja inimese, mehe ja naise vahel. Keegi ei julge enam usaldada oma naist või last või sõpra. Ja tulevikus ei olegi enam naisi või sõpru. Lapsed võetakse emadelt ära sündimisel, nagu kanadelt võetakse ära munad.
Seksuaalinstinkt juuritakse välja. Sigitamine muutub iga-aastaseks formaalsuseks nagu ostukaartide uuendamine. Me hävitame orgasmi. Meie neuroloogid juba töötavad selle kallal. Kaob igasugune ustavus, välja arvatud ustavus Parteile. Kaob igasugune armastus, välja arvatud armastus Suure Venna vastu. Kaob igasugune naer, välja arvatud võidurõõmus naer põrmu paisatud vaenlase üle. Kaob igasugune kunst, kirjandus ja teadus. Kui me oleme kõikvõimsad, siis meil pole enam teadust vaja. Kaob igasugune vahe ilusa ja inetu vahel. Kaob igasugune huvi elu vastu ja võime elust mõnu tunda. Kõik võistlevad rõõmud hävitatakse.
Aga iial — ärge unustage seda, Winston, — iial ei kao joobumus võimust, see kasvab pidevalt ja muutub pidevalt rafineeritumaks. Ja iial, mitte hetkekski ei kao võidurõõm ja nauding, mida pakub abitu vaenlase jalge alla tallamine. Kui te soovite silme ette manada tuleviku võrdkuju, siis kujutlege saabast, mis trambib inimnäol, — igavesti.
Lisaks saab ühispartei kohta lugeda siit.