Südasuvisesse tähistaevasse vaatab astronoom Alar Puss.
Juulikuu, südasuve kuu, on käes. Päike liigub päeval taevavõlvil peaaegu sama kõrgelt ja sama pikalt kui juunikuus. Põhjapoolkera ookeanid ja mered on juuniga võrreldes soojenenud ning seetõttu on soojemad ka nende kohal formeeruvad õhumassid. Õhumassid mandrite kohal tekivad muidugi juba ammu soojadena. Kokkuvõttes on loogiline, et just juuli on Eestis keskmise temperatuuri poolest aasta kõige soojem kuu.
Üldiselt on ka juuli ametlik maksimum, +35 kraadi kandis, olnud juulikuus. 1992. aasta 11. augustil aga löödi see rekord komakohtadega üle. Tahtmata olla hiromant, võib siiski olla päris kindel, et kunagi edaspidi saab Eesti ametliku absoluutse kuumarekordi omanikuks jälle juuli. Ka juuni pole välistatud. Näide selle kohta.
1998. aasta juuni keskpaiku olid Venemaal, mitte väga kaugel Peipsist ida pool, kuni +40 kraadised temperatuurid. Eesti jäi selle õhumassi läänepiirile, kus jahedat ja kuuma õhumassi eristav front liikus mitu korda Mandri-Eesti ja Peipsi vahel vägevate äikeste saatel edasi-tagasi. Liikunuks kuumus rohem läände, oleksime arvatavasti ka Eesti kuumarekordi saanud.
Tänavuse aasta juulikuu ilmast saavad kõik soovijad täpse ülevaate anda alates 1. augustist 2026. aastal.
Valged ööd esialgu jätkuvad, koguni tükk aega, suisa juulikuu 3 esimest nädalat. Nii et kes ei viitsinud juunikuus jaanituld teha, võib seda vähemalt valgete ööde jätkuvates tingimustes ka juulis teha. Koos kõigi juunikuiste hoiatuste ning ettevaatusabinõudega loomulikult.
Kolmanda dekaadi keskpaiku tuleb iga järgneva ööga üha tuhmimaid tähti päris suure hooga nähtavale juurde, kuid madalama põhjataeva kesköökuma püsib, olgugi aegapidi tuhmimaks muutudes, täitsa juulikuu lõpuni.
Kõrgelt ning pikalt paistev juulikuu Päike asub kuu kolmel esimesel nädalal Kaksikute tähtkujus; 21-sel liigub Päike Vähi tähtkujju.
Kuu faasid
Silmapaistvuselt teisel kohal Päikese järel on muidugi Kuu. Seega oleks astronoomilises ülevaates Kuu mainimata jätmine igati ülekohtune. Kuigi Kuu paistaks muidugi nagunii… Siinkohal siis Kuu juulikuiste faaside ajamomendid tänavu aastal.
Viimane veerand 7-ndal kell 22.29; noorkuu ehk kuuloomine 14-ndal kell 12.43; esimene veerand 21-sel kell 14.05; täiskuu 29-ndal kell 17.36.
Ah jaa, Mulla Nasreddin sealt kaugelt Araabiast näiteks oli sellisel arvamusel, et hoopis Kuu on olulisuselt esimene ning Päike teine. Sest Päike paistab vaid päeval (pealegi on siis ju niigi valge!), Kuu aga paistab siis kui tahab! Päris tänapäevane Toompea-loogika… Miskipärast meenuvad sellega seoses jällegi igale poole, sh kooliprogrammidesse topitavad „20+ laukasood"…
Kui veel Kuust tõsiselt rääkida, siis sedapuhku ei jää täiskuu enam nii madalasse kui kahel eelmisel korral. Eriti madal Kuu asend jääb seekord täiskuu-eelsesse aega.
Planeedid tänavu juulikuus
Õhtuses päris madalas ehataevas võib leida Ehatähe ehk Veenuse.
Planeet paikneb Lõvi tähtkujus. Mõistagi pole ükski Lõvi tähtkuju päris-täht sel ajal nähtav. Kuid Veenus, „tugevama õigusega" ehk „suure heleduse õigusega", on siiski tähena vaadeldav. (Eelnev lause peaks hästi meeldma feministidele, sh selle „inimtüübi" meessoost esindajatele…)
Veenuse vaatlusaeg aegapidi lüheneb; planeet loojub kuu alguses 2 tundi enne Päikest, kuu lõpus vaid 1 tund enne Päikest. Siiski: kuu lõpus ööd pimenevad ning aegapidi lüheneb ka rohkema valgusega hämarikuperiood. Lisaks on Veenuse niigi suur heledus aegapidi kasvamas.
Väga madalas paiknev ning halvasti leitav noore Kuu sirp on Veenusele lähimas asendis 17. juuli õhtul.
Rohkem õhtutaevas planeete sedapuhku pole.
Saturn on vaadeldav hommikutaevas. Kuu algul asub planeet koiduvalguse aegu madalavõitu idakaares. Vaatlustingimused aga paranevad kiiresti. Kuu edenedes tõuseb Saturn üha varem enne Päikest ning tõuseb ka kõrgemale. Kuu lõpupoole tõuseb Saturn juba enne keskööd, seda nii ametliku, Ida-Euroopa suveaja kui ka kohaliku keskmise aja mõttes. Saturn paikneb Kalade tähtkujus; Kalade tähtkuju tuhmid tähed veel muidugi ei paista. Saturn paistab tavalise 1. suurusjärgu tähena, seega igati heleda tähena.
Poolkuu on Saturnile kõige lähemal (samas ka mitte just eriti lähedal) 8. juuli hommikul.
Ka punakas planeet Marss ilmub üle pika aja jälle nähtavale, ilmudes 4-nda juuli paiku madalasse idataevasse, jäädes Saturnist vasakule. Ka Marss paistab 1. suurusjärgu tähena (heledus 1.3 tähesuurust). Ning ka Marsi vaatlusaeg hakkab pikenema. Marss tõuseb kuu keskpaiku umbes 3 tundi enne Päikest, kuu lõpus aga ligikaudu 4 tundi enne Päikest. Marss asub Sõnni tähtkujus.
14-ndal juulil möödub Marss Aldebaranist 5.5 kraadi põhja poolt. Selline nurkvahemaa on siiski suhteliselt suur. Teatavasti tunduvad nurkvahemaad suuremad just madalamale taevasse vaadates. Nii on ka Aldebaran Marsit madalam ja hiljem tõusev. Ometi on ses asjas üht-teist huvitavat. Esiteks, Aldebaran paistab Marsile sarnaselt punaka tähena. Siiski ei pruugi Aldebaran sedapuhku eriti „värvi omada", sest on parajasti just neil päevil koiduvalguses nähtavale ilmunud. Head uurimist-puurimist!
Kuu Marsile sedapuhku väga lähedale ei satu; umbes sama kaugel Marsist, ühel päeval ühel, teisel päeval teisel pool, on Kuu 11-nda ning ka 12-nda juuli hommikul. 12-ndal on vanakuu sirp muidugi kitsam.
Merkuur on juulis nähtamatu ning nähtamatu on ka Jupiter.
Nähtamatu on ka Pluuto; väga väike heledus +14.4 räägib enda eest. Siiski võiks ehk mainida, et 27-ndal juulil on Pluutol vastasseis Päikesega; varem, kuni 2006. aastani planeediks nimetatud taevakeha paistab madalas, Kaljukitse tähtkujus.
Muuseas, ka Pluuto kui nüüd kääbusplaneedina tuntud taevakeha ametlikku nime on samuti „kärbitud ja kaasajastatud": see on praegu 134340 Pluto. Siiski on laialt kasutusel ka endine ja ajalooline nimetus.
Ega Pluuto ise selle nime- ja nimetusetralli tõttu oma omadustelt muutunud muidugi ei ole. Kuigi vastava seaduse võiks siiski „ära koputada". Vähemalt mingi hüve sellest kellelegi sünniks, sest üks teatud Juhataja saaks end korraks suisa pesuehtsa Päikesesüsteemi Juhatajana tunda… Enne suurest rõõmust hüppamist ning laua alla kukkumist…
Tähti hakkab lausa kukkuma…?
Juulikuu lõpuks kattub öine taevavõlv jälle „traditsioonilise tähistaevaga".
Kuna tähti saab kogunema üha tihedamalt, ei mahu nad kõik muidugi korraga ära ning osa kukub alla. Kuid me teatame ametlikult, et meie tähevõimekus nagu ka droonivõimekus on tasemel! Kui te mõne langenud objekti näiteks oma põllult või endisest elutoa asukohast või õuest auto asemel leaiate, ärge levitage seda infot ei sotsiaalmeedias ega ka tuttavate ning isegi perekonnaliikmete vahel! Jookske kodust ning ka objekti asukohast vähemalt 500 meetri kaugusele, kus teid ei nähta ning andke leiust salaja teada telefonil…
Eh, vale tekst sattus kogemata ette! Alustaks uuesti.
Niisiis, juulikuu lõpuks kattub öine taevavõlv jälle „traditsioonilise tähistaevaga". Nagu pimedamaks tõmbunud selgetel ööde ikka, võib vahel ka „langevaid tähti" või ehk võib-olla parema nimetusega lendtähti leida.
Lootusi lendtähti leida annab ka delta-akvariidide meteoorivool. Selle meteoorivooluga seonduvaid „kosmilise tolmu" osakesi eeldatakse näha olevat päris tükk aega, 18. juulist 21. augustini.
Vool pole küll eriti aktiivne, kuid juuli viimastel öödel (ning ka edaspidi) võiks ju nende leidmiseks taevasse vaadata küll. Maksimumi oodatakse 29. juuli ööks vastu 30. juulit. Delta-akvariide tasub loota eriti just hommikupoole ööd, kuna radiant, mis asub Veevalaja tähtkujus, tõuseb alles pärast öö saabumist.
Kahjuks peab nüüd aga jälle vabandusi otsima hakata. Ei, seekord mitte sellepärast, et oleks juba uuesti mingit kaporatuuri (KP) manifesti peatükki lugema hakatud. „Süüdlane" on seekord hoopis Kuu! Sest 29. juulil on ju täiskuu. Ning, nagu juba eespool öeldud sai, tõuseb täiskuu seekord, erinevalt juunikuu väga madalast juhtumist, antud juhul mõnevõrra kõrgemale. Kuid mõne heledama meteoori võib siiski ju ära näha!
Meteoorivoolude puhul pole üldiselt siiski vaja karta, et mõni arvestatavat massi omav kosmoseosake maapinnale kukkuda suudaks, eriti veel juhul kui meteoorivoolu „peremeeskomeet" on kaugel, nii ka praegusel juhul. Muidugi, ära ütle iial sõna iial… Kuid vähem tõenäoline pole igal suvalisel hetkel ka mõne sporaadilise ehk juhusliku raskema objektikese meteoriidina Maani langemine. Parajasti just sellise, mida ei suudeta varem avastada.
Me ei saa ega tahagi ju ometi endid nii „igaks juhuks" raskete „kivi-vihmavarjude" alla ning „meteoriidi-maskide", samuti „meteoriidi-vaktsiinide" sisse ära peita. Kuigi näiteks seesama kuulus rahvusvaheline röövliorganisatsioon WHO, kelle korraldustele Eesti riigikogu end äsja allutas, saaks siit kindlasti hea idee…
Juulikuu hommikupoolses öötaevas võib teleskoobi abil leida madalas kagutaevas ka üht (mitte äsjamainitud meteooridega seotud) komeeti, nimetusega 10P/Tempel, mis liigub Veevalaja ning Kaljukitse tähtkujudes. Komeedi heledust eeldatakse kusagile 7. ja 8. tähesuuruse piirimaile. Kahjuks on komeedi asend siiski päris madal. Juulikuu edenedes muutub komeet pisut heledamaks (7. tähesuurus), kuid vajub samas veelgi madalamale. Midagi efektset see udune laiguke, veel pigem heledas öötaevas, siiski ka ei kujuta.
Suvekolmnurk „ruulib"!
Kavatsedes juulipäikese madaldudes veidikeseks küla peale peole minna, tasub teha kindlaks, kuhu suunda tagasi minnes kodu jääb. Kui kodu jääb juhtumisi umbkadu kagusuunda, on asi lihtne. Toimida tuleb järgmiselt.
Kui juuliöö hilise hämaruse saabudes tuleb pidu lõpetada ning koju minna, tasub eelnevalt vaadata päris kõrgele taevasse. Igaks juhuks tuleb seda tehes mingi kindla toe vastu toetuda… Leides heledaima tähe, mida leida annab, tuleb kodutee just selle tähe poolt seatud suunas kõndides ette võtta! See heledaim täht võimalikest on tuntud hele täht, nimega Veega!
No vaid üks teine tähevariant seal kõrgel taevas ette tulebki, see on Veegast märksa vasakule poole jääv Deeneb, kuid see pole nii hele. Siiski võib ka Deenebist kasu olla, kui kodu jääb pigem kagu-ida suunda; siis tuleb omakorda just sellises sihis hakata marssima, kus Deeneb jääb otse kõrgele ja ettepoole.
Kuid selline väga kõrgele vaatamine, eriti veel „huvitava inimesena", peolt tulles, ei pruugi olla parim variant, sest komistamise võimalus on arvestatav. Siis kõlbab ligikaudseks kagusuuna orientiiriks ka ehk veidi „lahjem variant". Sel juhul tasub jälgida mõnevõrra madalamal, kuid siiski samuti leitavuse mõttes kenasti kõrgel olevat tähte Altair. See täht asub Veegast ja Deenebist allpool. Ei asu kummagagi just täpselt ühes suunas, kuid asi seegi! Vähemalt esialgu kodust eemale niimoodi piduline ka ei astu ning ei pea ka alailma tüütult kõrgele vaatama!
Kokku siis olemegi saanud tuntud Suvekolmnurga kirjelduse, tähtedest peategelastega Veega, Deeneb ja Altair!
Kuid kui kodu jääb mõnesse muusse ilmakaarde? Noh, edela-lääne suunda aitab juuliõhtuses hämaruses liikuda hele täht Arktuurus. Ka see täht ei asu nii kõrgel kui näiteks Veega ning Deeneb. Vahva, eks?
Aga kui kodu jääb põhja poole? No siis… tuleb rohkem oodata ning lasta nii hämaraks minna, et ka eelnevatest tuhmim Põhjanael nähtavale tuleb. Ning siis meremeeste kombel – legoo – põhja suunas marssima!
Ah et ikka on suundi kuidagi vähe? No kuulge, härra, kes siis enne keskööd juba koju läheb! Koju minnakse ikka alles siis, kui hommik on saabunud! Ning suisa päevavalges koju „kolistada" oskame me ju kõik! Ning küsimusele: „ Miks sa, igavene… piiks… kogu öö kadunud olid?" leidub lihtne vastus: „Tähed paistsid täna öösel liiga kõrgel…"
Helkivatest ööpilvedest
Üldiselt võttes piirdub pilvede tekkepiirkond atmosfääri alumise ja tihedaima osa, troposfääriga. Troposfääri ülapiir pole igal pool maakera ulatuses ühesugune, olles pooluste lähedal madalam ning troopikavööndis kõrgem. Keskmistel laiustel on see umbes 10-12 km kõrgusel. Troposfäärist kõrgemad atmosfäärikihid on järjekorras stratosfäär, mesosfäär, termosfäär ja eksosfäär. Kõiki kihte eraldavad üleminekualad, vastavalt siis tropopaus, stratopaus, mesopaus ja termopaus. Atmosfääri üldine ülapiir peaks seega olema eksosfääri ülapiir, kuid ega seda kerge hinnata pole; see jääb kuskile 2500 ja 3000 km kõrguse vahele maapinnast. Mõnikord siiski mainitakse ära arv 3000 km.
Kuid läheme pilvede juurde tagasi. Teatud tingimustel võib vahel harva talvisel ajal tekkida õhukesi, pärlmutterpilvedeks nimetatud pilvi ka stratosfääri; need võivad olla hämariku aegu ka vaadeldavad.
Meid huvitavad praegu aga valged suveööd. Tuleb välja, et päris kõrgel, mesosfääri ülaosas ning mesopausi piirkonnas, mõne kilomeetri ulatuses 80 kilomeetrise kõrguse ümbruses, võivad mõnikord tekkida samuti pilved. Pilved nagu pilved ikka – koosnevad jääkristallidest, ainult on väga õhukesed. Päevases taevasinas lähevad need pilved „kaotsi", samuti ei häiri need pimeda taeva tähevaatlusi. Ainult hämarikutaeva juhtudel valgete ööde aegu, kui Päike on loojunud ning valgustab neid imeõhukesi pilvekesi peaaegu 90 – kraadise nurga all – sellisel juhul on tingimused nende nägemiseks siiski olemas.
Kui troposfääri pilved annavad hämardava efekti, siis helkivad ööpilved suisa helendavad – siit ka nende nimetus. Miks siis helkivad ööpilved helendavad? Noh, kui „tõelised pilved", need suhteliselt madalad, troposfääri pilved, varjavad hajunud ka Päikese valgust, siis helkivad ööpilved on nii kõrgel, et ka enamus hajunud eha- või koiduvalgusest jääb samuti neist pilvedest allapoole. Seega nagu polegi enam suurt midagi, mida helkivatel ööpilvede „ära katta". Teiseks on ju helkivad ööpilved väga õhukesed – seega nad ei suudagi veelgi kõrgemalt tulevat valgust neelata. Lisaks muidugi ka olulisim asjaolu, et peale maapinna jääb ka atmosfääri tihedam, heledam ja madalam osa siis parajasti Päikese otsekiirguse eest varjule – ning just selle tõttu helkivad ööpilved üldse vaadeldavad ongi.
Miks aga helkivad ööpilved esinevad? Muidugi, neid ei esine ka suveöödel alati. Suisa enamasti neid ei esine. Kuid atmosfääris sisalduvate eri tüüpi molekulide, nt metaani, esinemise aastaajaline muutlikkus teeb võimalikuks protsesse, mille tagajärjel võivadki mõnikord tekkida suve teises pooles just sellisel, umbkaudu 80- kilomeetrisel kõrgusel, need „loogikavabad kõrgpilved". Oluline on ka see, et helkivate ööpilvede tekkepiirkond on praktiliselt kõige madalama temperatuuriga piirkond kogu atmosfääri ulatuses.
Niisiis, helkivad ööpilved, muidugi, kui neid esineb, on vaadeldavad ikka seal hämarikuvööndi kandis. Ning need muudavad valget ööd isegi veidi valgemakski. Sellisel põhjusel võivad mõnikord isegi augusti varajase alguse juba üsna pimedad ööd (samuti juba nõrgenenud) helkivate ööpilvede tõttu ehk veidi valgemakski saada. Muidugi mitte eriti märgataval määral.
Helkivaid ööpilvi on konkreetselt, vähemalt kaugemale ette, raske ennustada. Vaatame siis lihtsalt valgete ööde poolpimedasse öötaevasse ning uurime, mis seal näha on.
Enamikul (valgetest) öödest reeglina siiski helkivaid ööpilvi näha ei ole. Mõnel aastal esineb neid rohkem, mõnel vähem.
Vahest on need hoopis virmalised?
Tõepoolest, ka mõnikord ette tulevad virmalised on ju helendavaks nähtuseks öötaevas, ennekõike põhjakaares.
Ometi on valged ööd just virmaliste nägemise nuhtluseks.
Sellepärast, et suurima tõenäousega, kui virmalisi muidugi üldse esineb, on nad nõrga intensiivsuse juhtumil nähtavad vaid pimedal selgel ööl ning vaid madalas põhjakaares nõrga valkja kaarena. Valgete ööde korral jääb selline nähtus muidugi nähtamatuks.
Helkivad ööpilved aga paiknevad üldiselt mõneti kõrgemal taevas. Ikka just parajal kõrgusel, et Päikese kiirgus neile ligemale 90-kraadise nurga all ehk peaaegu paralleelselt peale langeks. Ning need pilvekesed ei pruugi paikneda otse põhjasuunal. Lisaks on neil omapärane kiuline struktuur.
Tuhmide virmaliste puhul võib, (ikka vaid pimedal ööl!), enamasti panna tähele, et helendava kaare all on taevas väga madalas juba tumedam ning sinnakanti sattunud tähed paistavad jällegi nö „vabalt". Virmaliste suhteliselt ühtlase „paralleelse kaare" kujulisena helkivad ööpilved üldjuhul ei esine.
Tugevamate virmaliste puhul tõuseb nähtav vaatepilt üha kõrgemale ning omandab ka erinevad värvused. Võimsate virmaliste vaatepilt võib ka ajas päris kiiresti muulikuks osutuda; virmaliste uhke värviline kangas pole kindlasti helkivatele ööpilvedele omane.
Virmalised tekivad enamjaolt Maa atmosfääri termosfääris, mis asub mesosfäärist ülalpool, kuni umbes 600 kilomeetrini. Siiski võib virmalisi ette tulla ka allpool, st mesosfääri ülaosas, kus on helkivate ööpilvede esinemispiirkond. Teisalt ulatuvad kõrgeimad virmalised ligi 1000 kilomeetrini, asudes juba eksosfääris.
Virmalised tekivad Päikese pinna lähedal toimuvate plahvatuste tagajärjel, kui (peamiselt prootonitest) koosnevad plasmapilved Maa geomagnetiliste pooluste lähistel Maa atmosfääri tungivad ning atmosfääri erinevaid molekule ning aatomeid ergastavad.
Nii et üldiselt ei ole helkivad ööpilved ning virmalised segiaetavad.
Miks aga virmalised seal kõrgatmosfääris just nende geomagnetpooluste läheduses tekivad? Ning miks üldse esines eelmises lauses eesliide „geo"? Paradoksaalne ehk küll, kuid põhjuste leidmiseks tuleb mõtteliselt maakera sügavustesse tungida. Stardipaigaks tuleks valida just see piirkond, kus eelmise kuu loos sai pooleli jäädud.
Jätkame maakera sisemuse uurimist
Juunikuu loos sai käsitletud mõnevõrra maakoore ja vahevöö erinevaid kihte. Mõlema kihi materjaliks on erineva keemilise koostisega mineraalid ning neist moodustunud kivimid. Materjali põhiosaks osutuvad mitmed liitained. Kõige enam esineb mitut tüüpi oksiide, karbonaade, silikaate ning mitmeid muid lihtsamaid ning keerulisemaid ühendeid. Otseselt on neid muidugi just maakoore uurimisel leitud. Kuid maakoor on tekkinud ja tekibki ju vahevöö ülespoole kerkinud materjalist. Seega ei saa ka vahevööd moodustav aine väga erinev olla.
Ka liiva võib pidada kivimite koguks, mille tükikesed on aga väikesed, ligikaudses vahmikus 0.1 mm kuni 2 mm suurused. Kõige sagedamini esinev koostisosa on liiva puhul SiO2.
Sama materjal (liiv on selle erijuhtum) moodustab maakoore ja vahevöö materjalist ligi 60%.
Kui vaadata keemilisi elemente, siis hapnik moodustab maakoores ja vahevöös peaeagu poole. Tubli koguse, enam kui veerandi moodustab räni. Mainida võiks ka alumiiniumi, rauda, kaltsiumit ja magneesiumi.
Hapnik… See on ju gaasiline aine, vähemalt tavatingimustes? Kuid need „tavatingimused" on lihtsalt need, millega me oleme endi ümbruses harjunud. Keemiliste elementide aatomid, seotuna keemiliste sidemete kaudu mõne teise elemendi aatomitega, moodustavad sageli aineid, mis koostisosade kogumitega võrreldes omavad hoopis teistsuguseid omadusi. Antud probleemi puhul siis näiteks hapnik: seotuna näiteks räniga, saame täitsa tahke aine. Muidugi, kui rõhk ja temperatuur on selleks sobivad.
Juunikuu loos oli juttu sellest, et maakoor ning vahevöö kõige ülemisem ehk siis suhteliselt kitsas „kõige-kõige ülemine" kiht moodustavad tahke litosfääri. Litosfääri all paiknev vahevöö kiht nimega astenosfäär on 1 kuni 5 protsendi ulatuses sulanud olekus. Seda pole palju, kuid siiski on astenosfäär pisut „vedelam" kui litosfäär.
Litosäär jaguneb omakorda mitmeteks osadeks ehk laamadeks. Laamad on ulatuslikud ning ühe laama piirides esineb enamasti nii ookeanilist kui ka mandrilist tüüpi maakoort. Siiski, Vaikse ookeani laam sisaldab vaid ookeanilist maakoort. Teatavasti ookeanilist tüüpi maakoores puudub graniidikiht. Meie argipäevamõistes on graniiidid ju väga tihedad ja tugevad kivimid, kuid võrreldes maakoore kõige alumise kihiga, basaldikihiga, on graniidikiht siiski hõredam. Seega võib ookeanide alust maakoort lugeda keskmiselt võttes kõige tihedamaks, kuigi samas on see ka õhem.
Huvitavad ning paraku tihti ka inimestele kannatusi valmstavad maavärinad ning vulkaanipurksed esinevad ennekõike laamade kokkupuutepiirkondades.
Laamad võivad kokkupuutepiirkondades üksteisest eemalduda, kokku põrgata-koonduda või külgepidi vastastikku riivata.
Laamade kaugenemise heaks näiteks on Atlandi ookeani keskmäestik, mis kulgeb, nagu nimetuski ütleb, enamvähem ookeani keskosa järgides põhjast lõunasse. Kõrgemad selle tipud kerkivad saartena veepinnale, nagu näiteks Assoori saared ja Island.
Atlandi ookeani keskmäestiku piirkonnas leiab aset vahevöö materjali maakoorde kerkimine. Kerkivale materjalile on ruumi vaja. Lihtsalt veealuste mägede kerkimine pole kogu lahendus, sest üha uued ainekogused suruvad ka külgede poole peale. Niimoodi kaks laama aegapidi eemalduvad. Samas muutub vahevööst lisandunud materjal aegapidi lamedamaks. Nii saamegi kahe laama laienemise. Nii ka näiteks Atlandi ookean tervikuna muutub kokkuvõttes aegapidi ida-lääne sihiliselt ulatuslikumaks. Ka Islandi saar peaks aegapidi kaheks osaks jagunema. Kogu see protsess on muidugi tavaelu mõistes väga aeglane. Kuid protsess on siiski dünaamiline ja mobiilne. Seeõttu tuleb piirkonnas ette nii maavärinaid kui vulkaane.
Ka omapäraselt väga pikliku kujuga Punane meri on aegapidi laienemas; seda võib pidada tekkimise alguses olevaks ookeaniks; keskmäestik pole veel välja kujuneda jõudnud. Seevastu Vahemerd peetakse kunagise Tethyse ookeani jäänukiks, mis aegapidi sulgub. Ka hetkel väga poliitkuulus Hormuzi väin koos Pärsia lahega on ajapikku määratud kadumisele. Pole väina, pole probleemi! Ainus „viga" selles loogikas on selliste protsesside väga aeglane kulg – miljonid ja isegi sajad miljonid aastad…
(Isegi Eesti riigiröövlite poolt riigieelarvest järjekordsete sadade miljonite ärastamine- varastamine ei muudaks asja: maakera pole rahahuviline… Aga peaasi on muidugi röövimise protsess ise!)
Nii et kiiresti Vahemerre ujuma, rahvas! Kuniks see veel alles on! Tuusikud soodushinnaga! Soodushinna tingimuseks on tühine „pisiasi": kõigi oma PIN2-tede küsijatele edastamine!
Punase merega pole probleemi: aega ujuda küll…
NB! Siiras ja soe soovitus siiski kõigile: ärge oma PIN-e tegelikult küll MITTE KELLELEGI edastage! Küsigu, nõudku ja kasvõi nutku telefonis palju tahavad. Jätke selline kõne parem kohe pooleli! Ammugi mitte ärge kahtlasi tundmatuid kujusid uksest sisse laske! Öelgu nad kasvõi seda, et on Dialoogi Politsei! Vastake läbi ukse, et eelistate igal ajal hoopis endapoolset monoloogi, vahendeid valimata!
Vaatame veel laamadega seonduvat. Teine võimalus on laamade liginemine. Ikka juhtub nii, et üks laam on tihedam kui teine. Oletame, et kohtuvad mandrilist ja ookeanilist maakoort sisaldavad laamad. Tihedam, ookeanilist basaldi-maakoort sisaldav laam sukeldub servapidi mandrilise laama alla. Analoogiline lugu juhtub ka siis, kui kohtuvad kaks ookeanilise maakoorega laama. Sest ikkagi on üks laam teisest mõnevõrra tihedam. Miks? Sest enam-vähem absoluutset võrdsust esineb looduses harva.
Laamade põrkekohtade heaks näiteks on nn Vaikset ookeani enam-vähem ümbritsev vulkaanide „tulerõngas".
Kahe mandrilise laama kokkupõrkel üritavad laamad pigem „kõrgusesse sukelduda"; nii tekivad kõrgmäestikud, nt Himaalaja.
Miks „meeldib" vulkaanidele tekkida laamade piiril? Eks asi ole selles, et neis paigus tekivad võimalused vahevööst pärineva (maakoorest kuumema) materjali sulamiseks ning ülespoole kerkimiseks.
Sukelduva laama maakoor sisaldab ka vett, kuigi see võib tunduda üllatav. Kuid vett sisaldub paljudes näivalt tahketes ainetes…
Laama serva sukeldudes allapoole, seeega kuumemasse vahevöö (konkreetsemalt astenosfääri) piirkonda kuumeneb ka laam ning vesi eraldub. Eraldunud vesi on ümbritsevast ainest kergem ning kerkib laama serva kohal oleva vahevöö materjali sisse. Tuleb aga välja, et suurenev veesisaldus võimaldab vahevöö aine soodsamat sulamist.
Sulanud materjal on omakorda ümbritsevast ainest kergem ning kerkib ülespoole, jõudes ka maakoorde, selle „vajumata" laama piirkonnas. Teisisõnu: sulanud vahevöö materjal kerkib ka ülespoole Mohorovicici piiri, mis eraldab vahevööd ja maakord. Kerkinud sula materjali nimetatakse magmaks. Nii tekivad maakoorde magmakolded. Maakoores siin-seal tekkivate lõhede kaudu jõuab magma ka maapinna lähedale. Kui magmaga kaasnev rõhk on piisav, et suisa maapinnani tungida, toimubki vulkaani plahvatus.
Plahvatuse käigus lendavad sõna otseses mõttes õhku magmas sisalduvad gaasid Suurim osakaal on jällegi veeaurul, kuid muude hulgas tasub mainida ka süsihappegaasi ning mädamunalõhnalist väävelvesinikku (H2S), mis on lisaks ka veel mürgine.
Allesjäänud magmat, mis on maapinnale jõudnud ning hakkab vulkaanikraatri nõlvadel allapoole voolama, tuntakse laavana. Aegapidi laava jahtub ja hangub, kuid võib enne seda jõuda palju kahju tekitada, kui läheduses on inimasustusi. Muidugi on ohtlikud ka kõrgele atmosfääri paisatavad ained. Laava koosneb, nagu vahevöö (ning sealt ju pärit maakoore) materjal ikka, paljudest keemilistest ühendtest, kuid suur osakaal on siingi ikka sellelsamal ränidioksiidil.
Nii et siinkohal võib vist juba öelda, et vulkaanipurske ajal ei pärine kuumad laavavood sügavalt Maa tuumast, mille materjal ootamatult läbi vahevöö Maa pinnale tungib.
Kuid kas magmakolded on ikka kõigi vulkaanide juhtudel pärit maakoorest, kuhu need on eelnevat kerkinud vahevöö „päris kõrgest", maakoore lähedasest ülaosast? Selgub, et alati see nii ei ole. Näiteks Hawai saared keset Vaikset ookeani asuvad ka keset samanimelist laama, kuid on ometigi vulkaanide tagajärjel tekkinud.
„Kuumad punktid" Maal
Kuigi olles vulkaanide koguhulgas vähemuses, siis osad piirkonnad, kus vulkaanid tekivad, „ei huvitu" sellest, kas nende toimimise piirkonnas asuvad laamad või hoopis laamade piirialad. Sellised iseäralikud piirkonnad on seotud otseselt vahevööga, kusjuures sellised „korstnad" ulatuvad ka vahevöö alumisse piirkonda. Neis kohtades on vahevöö kuumem kui ümbruskonnas ning suuresti sulas olekus ainel on kerge kõrgemale kerkida.
Taolised piirkonnad on globaalses mõttes kaunikesti statsionaarsed ehk paigalseisvad. Litosfääri laamad aegapidi (kuigi meie mõistes väga aeglaselt) liiguvad, kuid mainitud sügavad „korstnakohad" jäävad laamade liikumistempodega võrrreldes praktiliselt samadesse paikadesse pidama. See tähendab, et ajapikku lõpeb liikuva maakoore (täpsemini litosfääri) ühes piirkonnas vulkaaniline tegevus, kuid võib tulevikus tekkida millalgi kuskil uuesti, kas sellesama laama uues piirkonnas või koguni juba järgmise laama kohal, mis selleks ajaks on vahevöö „korstna" kohale liikunud.
„Korsten" pole ehk siiski parim nimetus. Kirjeldatud piirkondi nimetakse hoopis vahevöö „kuumadeks punktideks" (inglise keeli „hot spot"; samuti ka „mantle plume").
Ka „kuumade punktide" kohal maakoore all ning ka kõrgemal, tekivad magmakambrid; nendega seoses ju vulkaanid esinevadki.
Hawai saared kui ühed selllise „kuuma punkti" kohal olevad saared Vaikse ookeani laama peal sai juba ära mainitud. Kuid „kuumad punktid" võivad muidugi ka laamade piirialadele juhtuda. Näiteks vulkaaniline Island, mis on saarena merest kerkinud ühena Atlandi ookeani keskmäestiku tipuosadest, on vulkaaniline kahel põhjusel. Esiteks eespool kirjeldatud paiknemine laamade piirialal. Teiseks asub Islandi all ka üks vahevöö „kuumadest punktidest". Kolmandaks näiteks on üks „kuum punkt", mis peaks asuma Yellowstone rahvuspargi all USA-s; sellega seoses on aeg-ajat küllalt palju meediakära ning esineb ka vändatud filme, mis suisa õudust tekitavad.
Kuid ega ka „kuumade punktide" vulkaanidel ei pruugi kiire olla. Pole välistatud, et ka näiteks mainitud rahvuspark jõuab aegapidi ohtliku koha pealt laamade liikumise tõttu „minema sõuda"… Tõsi küll, vähemalt miljoneid aastaid läheb aega. Kuid see aeg võib ka osutuda piisavaks.
„Kuumade punktidega" on praeguseni ebaselgeid aspekte. Pakub huvi nende „paigalseis", samuti kui sügavale need täpsemalt vahevöös ulatuvad ning kas need on kuidagi seotud ka Maa tuumaga, õigemini üleminekihiga vahevöö ning tuuma vahel.
Ühe variandina tundub, et seos tuumaga on olemas.Teine, Maa tuumaga pigem mitte arvestav variant on see, et vahevöös lihtsalt esineb kohti, mille läbilaskvus on väiksem ning sellised korstna-või lööritaolised anomaaliad on arenenud, mitte ehk just tuuma lähistelt, kuid siiski kaugelt sügavast vahevööst litosfäärini välja.
Siiski ei tähenda vulkaanipurse ka „kuumade punktide" korral seda, et vulkaaniplahvatusel purskubki materjal välja otse vahevöö alaosast või suisa tuumast. Õhku lendab ikka see, mis on juba varem „üles", magmakambritesse kogunenud.
„Kuumi punkte" kui potentsiaalseid vulkanismi tekkepiirkondi hinnatakse Maal olevat 50 ja 100 vahel, mõnel hinnangul ka enam. Ega neid väga ketge tabada ka pole, sest kuni kõik on rahulik, ongi… kõik rahulik.
Eesti (praeguses) asukohas pole õnneks andmeid võimaliku „kuuma punkti" kohta. Ka laamade äärealal me ei asu.
Mis puutub laamade liikumisse, siis mõnekümne miljoni aasta pärast peaks Eesti asuma ekvaatorilt lugedes mõned laiuskraadid rohkem põhja pool kui praegu.
Kuna aga põhjapoolkeral on ju põhja pool külmem kui lõuna pool, siis peaks ehk hakkama hoopis valmistuma (vähemalt) lokaalse ulatusega globaalseks külmakatastroofiks (!?!?)
Rääkides veel vulkaanidest, siis kas mitte enam purskuva vulkaani keskelt saab „maa sisse vaadata"? Et kuidas ning mis seal (kümnete ) kilomeetrite sügavusel ka on? Nii lihtne see ka ei ole. Loodus tühja kohta ei salli, maakoor ja vahevöö samuti mitte. Magmalöör toimib ainult nii kaua kui ta toimib. Kui vulkaan rahuneb, siis tähendab see, et ka vulkaani põhjustanud siserõhk on langenud. Ning „sisse langeb" kohe ka magmalöör, täitudes uue, hangunud materjaliga.
Ah et vaataks hoopis sel ajal vulkaani otsast ehk suisa Maa tuuma suunas „alla", kui sula aine magmalööris parajasti hoogsalt ülespoole kerkib? Ehk vulkaani purskumise ajal. Noh, arvame kolm korda, kui läbipaistev see magmamaterjal selgi juhul on… Ainult kuidagi ebamugav on seda katset korraldada, isegi kui kaasaegse õhusõiduki sees istuda…
Muidugi, Teadusministeeriumis juba „tuntakse asja". Vulkaanide otsast Maa tuuma laskumiseks vajalike nööride hange on juba väljakuulutamisele lähedal. Igatahes olla järjekordsete (suurte!) rahade pihtapanek kusagil juba otsustatud… Pealegi vajab üks uhke „tahte-tatirida" ju samuti täiustamist: Kaitsetahe, Maksutahe, Eutanaasiatahe, Süstimistahe, Vulkaanikukkumistahe… Tõsi küll, selle rivi liikmed pole kõik üksteisest sõltumatud. Sest kaks viimast äsja mainitud „tahet" on ju vaid lihtsalt neile eelnevalt kirja pandud „tahte" alaliiigid…
Maa tuum
Juunikuu loos sai jõutud Maa eri kihtide määramisel vahevöö ja tuuma piirile, umbes 2900 km sügavusele. Veelgi sügavamal paikneb Maa tuum. Tuum jaguneb kaheks osaks: väline tuum on vedelal kujul ning ulatub ümmarguselt 5200 km sügavusele (Maa tsentrist lugedes ümmarguselt 1200 km kaugusele). Tsentraalne tuuma osa ning ühtlasi ka kogu maakera keskosa eksisteerib tahkel kujul. Nii välistuuma kui sisetuuma põhiline koostisaine on nikli-rauasulam.
Tuum jaguneb kaheks osaks rõhuerinevuste tõttu. Sisetuuma piirkonnas on rõhk kõige suurem ning kuigi ka temperatuur on seal kõige kõrgem, viivad tingimused siiski kokkuvõttes tahkele keskkonnale. Tundub, et sisetuuma piirist paarsada kilomeetrit väljapoole on ka teatud üleminekukiht.
Maa tuum on maapinnast eriti kaugel ning seetõttu on tuuma parameetrite täpne määramine mitte just lihtne ülesanne. Raudkindlat konsensust täpsete temperatuuride osas näiteks siiamaani ei ole. Paneks siinkohal siiski midagi kirja, mis eriti väär ei tohiks olla.
Välistuuma temperatuuri võiks ehk hinnata umbes 3900 Celsiuse kraadist tuuma välispiiril vahevööga kuni ligikaudu 5000 kraadini välistuuma ja sisetuuma piiril. Sisetuuma temperatuuri on arvatud kasvama umbes 5500 kraadini Maa tsentris. Viimastel aegadel on Maa keskosa temperatuuri hinnangutes veidi „tõstetud", kuni umbes 6200 kraadini; mõnel hinnangul isegi veel kõrgemale.
Kui võrrelda Päikese pinnatemperatuuriga, siis on temperatuuride väärtused Maa tsentriga üsna sarnased, isegi kui me ei arvesta asjaolu, et Kelvini temperatuuriskaala väärtused on 273 kraadi kõrgemad kui Celsiuse skaala puhul, st jää sulamistemperatuur atmosfäärirõhul on 0 kraadi Celsiuse skaalas, kuid 273 (täpsemini 273.15 kraadi) Kelvini skaalas.
Rõhk kasvab välistuuma ulatuses hinnanguliselt 113 kuni 330 gigapaskalini (113 – 330 Gpa). Madalam väärtus siis vahevöö ning välistuuma piiril ja kõrgem väärtus sisetuuma ning välistuuma piiril.
Maa välistuuma vedel aine võtab (vähemalt enam-vähem) osa Maa pöörlemisest. Temperatuurierinevuste tõttu toimub ka aine ulatuslik ning teoreetiliselt raskesti kirjeldatav liikumine, mida nimetatakse konvektsiooniks. Tuuma kuumas keskkonnas on aatomid ioniseeritud. Teisisõnu: paljud elektronid on aatomitest välja rebitud. Elektronidel on teatavasti olemas negatiivne elektrilaeng ning ioniseerumise tõttu on omakorda ka ioonideks muundunud aatomitel elektrilaeng, mis on positiivne. See asjaolu tähendab, et välistuuma keskkonnal on hea elektrijuhtuvus.
Maa peamiselt rauast ja niklist koosneva välistuuma pöörlemise, konvektsiooni ja elektrijuhtivuse koosmõju annab olulise tulemi. Nimelt tekitavad selle vedelas keskkonnas toimuvad liikumised kokkuvõttes Maa magnetvälja, mis ulatub Maast kaugele eemale. Maa magnevälja aitab, jällegi päris keeruliselt kirjeldataval kombel, tasakaalustada ka maa tahke sisetuum.
Maa välistuum sisaldab ka nikli-rauasulamist kergemaid elemente, seda umbes 7.5 protsendi ulatuses; esindatuse mõttes võiks esile tõsta hapnikku ja väävlit. See asjaolu annab välistuumale veidi väiksema tiheduse kui lihtsalt sularaual. Kergemate elementide sisaldus sannab välistuumale ka suurema voolavuse.
Maa sisetuumas valitsevad veelgi kõrgemad termperatuur ja rõhk. Rõhk Maa tsentris peaks olema umbes 360 Gpa, mis teeb ligkaudu 36 miljonit korda suurema rõhu kui see, mida me tunneme õhurõhuna Maa pinnal. Suur rõhk tingibki sisetuuma tahke oleku, kuigi see koosneb enam-vähem samuti nikli-raua sulamist.
Siiski, Maa sisetuumas on kergemaid elemente vähem.
Põhjustest ka
Miks siis on Maa sisemuses väga kuum? Miks koosneb Maa tuum põhiliselt rauast? Miks on rõhk vahevöös ja eriti tuumas väga suur? Miks on enamjaolt tahke vahevöö all olev välistuum suurema rõhu tingimustes ometigi vedelas olekus? Ning miks me võime siiski olla rõõmsad, et „kõige all" on tsentraalne sisetuum siiski tahkes oekus? („Hurraa! Seega kukkumise korral saame siiski lõpuks kindla toetuspinna kätte!", kaikus ülirõõmus ühendkoor Teadus-ja Haridusministeeriumi hoonetes, samuti Stenbocki majas ning mitmel pool mujagi).
Maakera tekkimine oli üks protsessilüli Päikesesüsteemi tekkimises. Siinses kontekstis tasub panna tähele taevakehade gravitatsioonilist kokkutõmmet nende väljakujunemise käigus. Kord juba kusagile koondunud materjal hakkas oma summarse massi kaudu üha enam uusi aineosakesi juurde tõmbama. Ikka sellest algsest protoplanetaarsest pilvest.
Gravitatsiooni tõttu ehk siis massiivsema objekti suunas „langedes" vabaneb sealjuures soojust, mille peenem nimetus on sel juhul gravitatsiooniline energia.
Materjal kogunes, temperatuur tõusis ning samas vähenesid ka võimalused soojuse ehk energia väljavooks. Nii soojenesid – kuumenesid kõigi planeetide sisemused, ehkki erineva määral.
Päike kui Päikesesüsteemi tsentraalne objekt tekkis esimesena, kõige tihedamas algse protopilve piirkonnas. Materjali kogunes seal eriti suurel hulgal nii massi kui ruumala mõttes; kuumust jätkus kujuneva tähe pinnale välja. Kuid sisemuses tõusis temperatuur suisa 15 miljoni kraadini. See asjaolu omakorda võimaldas Päikesel tõeliseks täheks saada. Nimelt muutus Päikese sisemuses niivõrd kuumaks, et käivitusid termotuumareaktsioonid ehk vesiniku aatomituumade mitmes etapis muundumine heeliumi aatomi tuumadeks. Vaat sellest sai juba tõeline energiavabrik!
Planeetideks kogunenud aine hulk oli paraku oluliselt väiksem ning seetõttu ei läinud ka nende sisemus nii ülikuumaks nagu Päikesel. Soojusliikumine ning seega ka aatomite segunemine polnud niivõrd intensiivne kui Päikese puhul, kus raskemate elementide (nt raud) aatomid seetõttu keskele ei kogunenud.
Näiteks Maa puhul sai sisemus küll meie mõistes hirmus kuumaks. Samas aga eksisteerisid tingimused raua kui raskema elementi „põhja vajumiseks" nagu kohvipaks kohvikannus või kruusis.
Küllap tekib mõte, et kuhu on maa sees siis kadunud rauast raskemad elemendid Mendelejevi tabelist?
Raskemaid aineid lihtsalt pole maailmaruumis väga palju ning pole neid ka Maa sisemuse jaoks eriti jätkunud, vähemalt mitte selles koguses, et need Maa tsentrisse oleks kokku kogunenud. Teine asjaolu on see, et mida raskem element, seda tõenäolisemalt osutub see olevaks radioaktiivne. Radioaktiivsus aga tähendab, et vastava elemendi aatomid lakkavad pikapeale olemast seal, kus nad olema sattusid.
Radioaktiivsus on samas teine Maa sisemuse soojuse allikaks. Eriti just vahevöö rohkem vaheldusrikkas materjalis olevad radioaktiivsed ained aitavad kõrget temperatuuri teatud määral säilitada.
Maa sisekihtidele, eriti tuumale ning sealjuures veel eriti sisetuumale avaldavad „suruvat mõju" Maa välimised kihid; nii see rõhk kasvabki. Et aga sularauast ja nikli-rauasulamist koosnev tuum välimises osas vedel on, see tuleneb just selle materjali vastavatest füüsikalistest omadustest!
Viimasel paaril aastakümnel on aegapidi, kuid visalt hakanud kanda kinnitama hinnangud, et Maa sisetuuma keskel võiks olla veel „kõige sisemine" tuum. Mille raadius võiks olla kuskil 300 või 500 km piirides. Sisetuuma välimine osa peaks siis olema pisut voolavam kui see kõige sisemine osa.
Maa magnetväli
Maa kui planeet peaks praeguseks, vähemalt enam-vähem, olema „valmis saanud". Mis omakorda tähendab, et kokkutõmbumisel eralduvat soojust pole enam (vähemalt eriti) juurde tulemas. Seega on pikemas plaanis toimumas ka Maa sisemuse jahtumine.
Maa sisemus aegapidi jahtub, seega tungib ka tuumas aeglaselt peale tahke sisetuuma osakaal. Sest välistuuma vedelas olekus on ju „süüdi" kõrge temperatuur. Kui temperatuur aga langeb, siis tahkub aegapidi, seestpoolt väljapoole, ka välistuum. Hinnanguliselt kasvab Maa tahke sisetuum praegu umbes 1 mm aastas. (See tempo ei pruugi jääda ühtlaseks). Aeglane muidugi, kuid protsessid planeetide, sh Maa, sisemuses, ongi igapäevaeluga võrreldes väga pikaajalise loomuga.
Maa sisemise, tahke vahevöö „pealetung" väljapoole tähendab välise tuuma materjali aegapidi tahkumist välise ja sisemise tuuma piiril. Selle käigus aga eralduvad sellest, tahkuvast materjalist kergemad ained, eriti hapnik. Selle arvel rikastub allesjääv, vedel materjal välistuuma piiril hapniku ja teiste ainetega üha enam. See protsess omakorda soodustab konvektsiooni ehk segunemist välises vahevöös. Just see aspekt peaks olema järjepidev tagaja, et toimiksid ja säiluksid vedela välistuuma pöörisliikumised, mis omakorda põhjustavad Maa magnetvälja olemasolu!
Pöörisliikumised vedelas välistuumas tekitavad niisiis Maa magnetvälja. Neid liikumisi sünkroniseerib ja korraldab teatud määral Maa pöörlemine. Seega polegi väga imestada, kui Maa magnetväli on globaalses mõttes ja mõneti eemalt vaadates esimeses lähenduses suhteliselt lihtsa kujuga.
Gümnaasiumis õpetatakse (loodame, et siiski õpetatakse ka veel normaalseid asju, mitte mädaseid ja arvukaid „20+ sopasoode" projekte), et magnetväljal on olemas kujuteldavad jõujooned. Neid jõujooni saab nähtavale tuua, kui raputada püsimagnetiks muudetud mingi tahke rauasulami ümbrusesse rauapuru.
Igal püsimagnetil on kaks poolust: põhjapoolus ja lõunapoolus. Poolused asuvad selle eri otstes. Magneeditud keha ümbritsevadki magnetvälja jõujooned. Kokkuleppeliselt lähtuvad need magneti põhjapooluselt ning suubuvad magneti lõunapoolusele. Kuid nagu teooria ütleb, on magnetvälja iseloomustavad jõujooned alati kinnised. See omakorda tähendab, et magneeditud eseme sisemuses kulgevad jõujooned omakorda lõunapooluselt põhjapoolusele. Loomulikult on jõujooned seda hõredamad, mida kaugemal magnetist paikneda. Magneetunud eseme sees on aga magnetvälja jõujooned tihedasti koos.
Äsjakirjeldatud „magnetpulga" magnetvälja võib nimetada ka diipoli väljaks.
Aineid saab magneetida vaid juhul, kui tegu on ferromagneetikutega, heaks näiteks ongi raud. Kuid vahest on ka Maa tuum püsimagnet, vähemalt tahke sisetuum? Kuid ei!
Ferromagneetilised omadused, olenevalt ainest, on temperatuuritundlikud. Esineb nn Curie temperatuur, millest kõrgemal kaovad aine ferromagneetilsed omadused. Raua puhul on see näiteks 770 kraadi. Seega pole maa tuum püsimagnet.
Kuid magnetväli tekib ka sel juhul, kui tekitada elektrivool. Ka püsimagnetite magnetomadused tekivad üldiselt võttes elektrivooluga sarnaste protsesside tulemusel.
Maa tahke sisetuum just oma tahke oleku tõttu eriti suurt rolli Maa magnetvälja moodustamisel ei mängi. Võib aga tunduda üllatav, kuid esimeses lähenduses on aga vedela välistuuma elektrivoolude toimel kujunenud – kujunev Maa magnetväli sarnane sellesamaga, mida äsja sai kirjeldatud: magnetilise diipoli väljale. Nii et siinkohal võiks nagu ette kujutada, et maakera sees oleks justkui hoopis mingi püsimagnetist pulk, mille telg kulgeb läbi Maa keskpunkti ning on Maa pöörlemistelje suhtes mitte eriti suure nurga all. Selle, kujuteldava magnetpulga otsi ühendava kujuteldava sirge lõikepunkte maapinnaga nimetatakse Maa geomagnetilisteks poolusteks.
Kujuteldav, mõtteline… Milleks üldse need „olematud asjad"? Siiski on võimalik reaalselt tuvastada, kus asuvad need Maa geomagnepoolused. Selleks tasub uurida… virmalisi!
Nüüd jõudsimegi pika ringiga sinna, kuhu tükk aega varem sai pooleli jäädud. Päikeselt, selle pinna lähistel toimuvatelt plahvatustelt lähtuvad laetud osakeste pilved, kui need Maa lähedusse jõuavad, satuvad Maa magnetvälja mõju alla. Liikudes spiraalitades ümber Maa magnetvälja jõujoonte, sisenevad osad Päikeselt lähtunud prootonid ka Maa atmosfääri. Ning sellised piirkonnad paiknevad Maa geomagnetiliste pooluste küllalt lähedases ümbruses!
Kuna Maa magnetvälja teke on seotud ka Maa pöörlemisega, siis ei asu ka Maa geomagnetilised poolused väga kaugel geograafilistest poolustest. Kuid omapära on see, et Maa geomagnetiline lõunapoolus asub hoopis Maa geograafilise põhjapooluse lähedal! Geomagnetiline põhjapoolus asub omakorda Antarktikas, globaalses mõttes mitte väga kaugel geograafilisest lõunapoolusest.
Virmaliste seose Maa magnetväljaga täpsem kirjeldamine läheks praegu liiga pikale; niigi on jutt juba „kriminaalselt pikk". Kuid ära tuleks veel õiendada veel üks asi. Nimelt on olemas veel ühed tuntud poolused.
Maapinnal või sellele väga lähedal selgub, et Maa välistuumas genereeritav magnetväli on siiski keerulisema kujuga kui lihtsa magnetpulga magnetväli. See asjaolu tingib omakorda selle, et kohad, kus reaalse Maa magnetvälja kujuteldavad jõujooned Maa sisemusse suubuvad ning sealt lähtuvad, on vastavalt magnetiline lõunapoolus ja magnetiline põhjapoolus. Ilma eesliiiteta „geo"!.
Maa magnetpoolused ei asu diametraalselt maakera vastaskülgedel nagu on see geomagnetpooluste juhul. Seega Maa magnettelg ei kulge ka läbi Maa keskpunkti. Magnetiline lõunapoolus aga asub nagu ka geomagnetiline lõunapoolus Arktikas; selles piirkonnas asub aga ju geograafiline põhjapoolus. Analoogiline on lugu ka lõunapoolkeral.
Geomagnetpoolused ja eriti magnetpoolused ei asu päris ühe ja sama koha peal. Näiteks magnetiline Maa põhjapoolus on praeguseks triivinud isegi lõunapolaarvööötmest väljapoole.
Kuna me kasutame kompasse ju Maa pinnal (või selle lähedal), siis näitavad kompassinõelad meile Maa magnetpooluste suunas. Siin, põhjapoolkeral tähendab seega kompassi põhjasuund Maa lõunapoolse magnetpooluse suunda.
Siiski, päris otse ei pruugi kompassinõelad ka Maa magnetpooluste suunas näidata. Esineb ju ka Maa vahevöös ning isegi maakoores piirkondi, kus rauasisaldus on suurem, näiteks Siberis. Kompassinõel on tundlik ka sellistele asjadele.
Nii et geograafiliste pooluste suunas kompassid ei näitagi. Kuid ligikaudse põhjasuuna saab nende abil siiski kätte!
Taevasfääri ja taevakehade asemel Maa?
Viimastel kuudel on astronoomiajuttude fookus kippunud kuidagi „allapoole vajuma". Kuid päevad on pikad ja ööd lühikesed, kogu hämar aeg võib puhtalt magamisele kuluda. Eks vist sellepärast see Maa sisemus siin nö „ette jäigi". Samas on ka Maa ju ometigi kosmoseobjekt. Meie jaoks küll „A ja O" ,kuid ometigi üks Päikeseüsteemi planeetidest. Mingi ettekujutus peab meil ju ka Maast olema.
Looduse seadused on huvitavad ja vääramatud. Meil tuleb nendele alluda. Näiteks kuidas ühtäkki otsustada ignoreerida Maa külgetõmbejõudu? Ainult vagaks sooviks see ju jääbki.
Loodusseadused on ka need, mille tõttu meiegi üldse elame ja oleme. Ometi tehakse viimastel aegadel (mitte muidugi ajaloos esimest korda) igatsugu totraid katseid kõike looduslikku ignoreerida ning „seadustatakse" igasuguseid pesuehtsaid hullusi; kunagisest akadeemilisest isikust Allkirjamees vehib ka muudkui üha alla kirjutada… „Uue aja akadeemilisus", mida muud…
Rubriik „Noorte Häälest": ainult 1 küsimus
„Kas ma tohin sinult midagi küsida?", pöördus Mihhail Mandariin oma vastse elukaaslase, Liisa-Liisu Laamendaja poole.
„No kuule sina! Tuleta reegleid meelde!", nõudis Liisa-Liisu Laamendaja, see kõigist vastsetest psühhiaatriahaigla kinnisest osakonnast saabunud „uusreeglitest" hoolimata väliselt justkui naise moodi isik. „Sa ei ole minult selle küsimuse esitamise nõusoleku blanketile allkirja palunud! Mis omakorda tähendab, et see blanket on sul ka KP-s ju veel kinnitamata!"
„Ei noh, sa ju eile alles kirjutasid sellele ka alla! Näh, vaata see!"
„Lugeda ei oska või! Kuigi sa tõesti vist ei oska… See on ju üks eilseks kasutamiseks mõeldud blankett! Pealegi sai see ka eile juba ära kasutatud! See oli selle jaoks, kus sa palusid minult hommikul nõusolekut minult paluda, et ma õhtul veidi süüa teeksin! Kihutasid siis veel KP-sse kinnitust saama! Söögitegemise palve esitamise põhiblankett minule oli ise ju veel eraldi! Seda blanketti jooksid sa siis uuesti KP-sse kinnitama! Kuhu sa üldse selle blanketi oled toppinud! Sa ei austa üldse perekondlikke reliikviaid!"
„Mõni teine sobilik nõusolekublanett vist ikka kuskil on?"
„Mis juttu sa ajad??? Kas sa oled uued seadused unustanud? Reeglid on väga ranged: algul väike blankett, siis väike allkiri ja siis teadagi mis!"
„Möh? Mis teadagi mis?"
„KP-kinnitus loomulikult, sa igavene kilekoti-lollakas!!! Alles pärast seda võib edasi rääkida! Oled juba ära unustanud või??? Ise me selle seaduse ju üheskoos ära koputamiseks esitasime!!! Ning sellel seadusel tuginebki ju kogu meie koalitsiooni-kooselu! Iga päev igasuguse, ükskõik millega nõusoleku kohta uus blankett ja kui ma suvatsen allkirja anda, siis marss KP-sse blanketti kinnitama!"
„Eõm… mõmm… Ahah. Sain vist aru. Seekord. Siiski, ära nii palju korraga räägi… Kasuta pigem lühikesi ning üksikuid lihtlauseid! Sa ju oskadki pigem just niimoodi rääkida!"
„Joo koos selle Juhmu-Kalloga veidi vähem! Siis saad rohkem aru!"
„Ahah… Jahah… Nojah… Aga blanketid on tõesti otsa saanud. Seda eilset ma ka enam ei leia…"
„Nii sa siis suhtudki perekonna reliikviatesse! See on SKANDAAL!!! Nüüd ma lähen ja esitan su peale kaebuse!!!"
„Mille üle sa kaebad?"
„Punkt üks. Mille üle iganes! See on MINU otsustada!!!
Punkt kaks. Sa esitasid praegu küsimuse, ilma et oleksid selleks küsimuseks nõusolekublanketti esitanud! Kas sa seda tahtsidki alguses küsida??? Sina kesktalvine parm! Klounist hampelmann! Ämmakapp! Rätsepa seitsmest kärbsest esimene!…"
Nojah. Vaevalt me nüüd täpselt tahame teada, milliseid huvitavaid viisakusväljendeid Liisa-Liisu Laamendaja veel kõiki täiendavalt kasutas… Püüame pigem selgitada, mis edasi juhtus.
Liisa-Liisu Laamendaja tahtis juba välja, kaebama tormata, kui Mihhail Mandariin korraga pillas endale omase ning meelepärase lühikese lihtlause: „On sul kaebamise blanket KP-s ikka kinnitatud?"
Laamendaja, see Liisa-Liisu, jäi suures vihahoos nõutult seisma. Sest vastavat blanketti polnud tõesti omakorda ju temal… Kuid see ei tähendanud siiski, et Liisa-Liisu Laamendaja jäi päris tegevusetuks. Algas nõude ja kõige muu jõukohase hulgilõhkumine. Täielikult isegi unustades, et ka selle töö jaoks võis eelnevalt vastavate blankettide täitmine ning kinnitamine vajalik olla… See ei tulnud mõttesse ka Mihhail Mandariinil, kes taandus kõrvaltuppa ning püüdis asjatult hoopis selle üle järele mõelda, millest kogu see möll õieti pihta oli hakanud. Mõtlemise protsessi raskendas muidugi asjolu, et ega tal (sarnaselt Liisa-Liisuga) see mõtlemise võime kuigi suur polnud ning polnud ju kunagi olnudki…
Ainult see (olude sunnil instinktiivne) mõte keerles ses põhupeas ringi, et miks ta küll ise polnud endale aegsasti kasvõi kaebamisblankettide muretsemise, täitmise ja nende KP-s kinnitamisega vaeva näinud, sest kehtis ju põhimõte: „Kes ees, see mees!"
„Ostke nõusoleku blankette! Ostke kaebamise blankette! Hulgi ostes on soodsam!", kostis korraga tänavalt blanketikaupmehe hääl. „Ostke vägivallaga nõusoleku blankette! Blanketile!"
See oli tuntud kaupmees Kantsler, kes varem oli tuntud kaltsukaupmehena. Kuid blanketimajanduse saabudes oli Kantsler kiiresti ümber orienteerunud ning õigesti ta tegi: praktilises elus kohustulikuks muutnud kaup läks oluliselt paremini kui näiteks pagari soojad magusad saiakesed! Kaltsudest loomulikult üldse rääkimata…
„Ahhaa! Nüüd sa alles saad!", irvitas Laamendaja-Liisu ning kiirustas koridoriukse suunas. Mihhail Mandariinis ärkas üllataval kombel, vist esmakordselt elus, korraks kusagil alateadvuse soppides üles (väga) kaugetelt esivanematelt pärit džentelmenlikkus ning ta avas lahkesti Liisa-Liisu ees ukse. Nagu tuuleiil vihises-vuhises mamsel Laamendaja koridoritrepi kaudu maja välisukse suunas!
Alles nüüd sai Mihhail Mandariin aru, kui suure (järjekordse) superlolluse ta äsja teinud oli. Nüüd alles jooksis (samuti elus esmakordselt) „Mikhailil" mõte kiiresti, sest olukord oli muutunud ju meeleheitlikuks. Ning meeleheite ajel meite Mihhail ka tegutses, hüpates nüüd otse läbi teise korruse kinnise korteriakna tänavale, otse lillepeenrasse, blanketikaupmehe nina alla!
Vaatamata sellele, et päris terveks jäämise hinnaga see kiire allaminek läbi algselt tervete aknaklaaside ei toimunud, teadis Mihhail Mandariin (taas kord) instinktiivselt täpselt, mida edasi teha. Täitsa terveks jäänud käpaga kahmas ta kaupmehelt kogu blanketipataka enesele ning tõmbus koos sellega kerra, täpselt nagu väravavaht jalgpallis pärast penalti püüdmist.
Rahas ei olnud ka küsimus, sest endalegi teadmata (meenutagem jällegi märksõna „instinktiivsus"!) oli meie Mihhail enne aknasse hüppamist kahmanud riiulilt paki 500-ste väärtustega „ee-uu-rr-isid" ning selle endale hammaste vahele surunud. Nii sai blanketikaupmees otsekohe ka raha kätte ning tehing Mihhailiga oligi toimunud. Selle päeva müüdavast kaubaplaanist, isegi kauba ülisuurt likviidsust arvestades ootamatult kiiresti vabanenud kaupmees, hea inimene oma suures rõõmu- ja rahahoos, pani ka Mihhail Mandariini oma masinasse ning kiire sõit meedikute kaitsva tiiva alla sai meie tublil „Mandariini-mühakal" samuti teostatud.
Med-asutuses nõudis Mihhail Mandariin esimese asjana mingit töötavat kirjapulka. Saanud selle, vihtus ta igale „kaebamise blanketile" alla kirjutada (ning vihtus igaks juhuks oma „pookstaavid" alla ka kõigile teistele Kantslerilt kahmatud blankettidele). Otsekohe saadeti kogu pakk õnnekombel kohe kätte leitud erikulleriga ka KP Keskkomiteesse.
Nüüd alles võis Mihhail Mandariin kergemalt hingata.
Ning alles siis jõudis kohale Mihhail Mandariinile taksoga med-asutusse järele kihutanult ka tema kallis vastne kaasa Liisa-Liisu Laamendaja, kandes tõesti karmi laamendaja ilmet oma ülitigedal näol.
Liisa-Liisu aegruumiline mahajäämus Mihhailist ning blanketikaupmehega üldse kohtumata jäämine tulenes maja välisukse rikkiläinud lukust. Sellest uksest läbi oli Liisa-Liisu Laamendaja enda lõpuks suisa naabrite kirvest luba küsimata „laenates" lõpuks siiski murdnud! Kuid kes hiljaks jääb, see ikkagi ilma jääb!
„Ma jõudsin sust ette!!! Hahaaa!!! Kes ees, see mees!!! Kaebamise blanketid täitsin hoopis mina!!! Sa ise jääd süüdi!!!" Nii kisendas mitmest kohast plaasterdatud Mihhail Mandariin, kuigi muidu üsna üllatavalt välispidiselt päris „kombes" olles, EMO väljapääsu/sissepääsu juures nüüd umbes samamoodi nagu sügisesel oktoobriparaadil (vist juba) Transvestiitide väljakul „Hurraa!!!" karjudes…
Liisa-Liisu Laamendaja pahvatas nutma, loomulikult ikka puhtalt suurest vihast.
„Ah et ma ei saagi sulle süüdistust esitada??? No oota sa nüüd alles!", karjus kileda häälega „Liis-Laamendaja" ning üritas Mihhail Mandariini rünnata. Sealjuures ilma igasugust (rääkimata allkirjastamisest ning KP-s kinnitamisest) Vägivallaga Nõusoleku Blanketti omamata.
Mihhail Mandariin (oh ta õnnetuke, nuuks!) kattus kiiresti üleni arvukate küünejälgedega (ühtlasi selgus, et plaastrid pandi siiski liiga vara…). Siiski selgus paraku rünnaku käigus, et Liisa-Liisul puuduvad rünnakuks efektiivsemad vahendid, kuna isegi kirves, kurinahk, oli koju, lõhutud välisukse juurde jäänud ning küllap ammugi ka oma õigete omanike juurde juba tagasi toimetatud…
Kõige jubedamat vägivalda maailmas pidi taluma nüüd hoopiski Liisa-Liisu Laamendaja ise, kes seepeale ühe haigla meessanitari poolt kinnisesse kõrvalruumi üksinda ootama viidi, konkreetsemalt öeldes ootama haigla valvepsühhiaatri poolt raviplaani koostamist.
Vastavad Laamendaja-Liisu poolt avaldatud detsibellid, muidugi, lähenesid mõistagi isegi tänaval viibijate jaoks kõrvakuulmise valuläve piiridele… Üks hea aspekt muidugi sellega kaasnes. Kuna Liisa-Liisu Laamendaja poolt vallapäästetud helisageduste akustiline tämber võttis enda alla vaid helilainete spektri kõrgemate sageduste piirkonna, oli madalsagedusliku infraheli oht siiski sedapuhku üsnagi olematu. (Erinevalt Mihhaili ja Liisa-Liisu ühisest armastusest, sadade meetrite kõrgustest miihalitest…)
Ning kogu see jama sündis selles harmoonilises „koalitsiooni-leibkonnas" lihtsalt sellest, et lihtsa ning tegelikult isegi esitamata jäänud küsimuse (nimelt: „Mis kell praegu on?") esitamiseks eelnevalt vajaliku järjekordse nõusolekublanketi eelnev ostmine koos kõigi järgnevate protseduuridega oli seltsimees Mihhail Mandariinil ära ununenud!
Arusaadav, kõike ju alati ei jõua teha: riigi lammutamise asi tahab ju järjepidevat ajamist ning Aafrika ahvid ja muud üha lisanduvad gängsterigorillad sealjuures premeerimist…
Mihhail Mandariingi sattus seekord samuti taas kord kinnisesse osakonda. Sest põhjusi oli ju suisa mitu: läbi aknaklaaside 2. korruselt alla hüppamine, mille Kantsler, see „närukael", kohe ära oli kaevanud; mõistagi ka need EMO uksel kisendatud hüüdlaused. Muidugi oli oma osa ka äsjasel Liisa-Liisuga avalikul kaklemisel, kuigi kakluse algatajaks oli Liisa-Liisu Laamendaja ning kiireks lõpetajaks juba mainitud meessanitar.
„Koalitsiooni-pere" on seega, mis siis, et tihedates ning vastupidavates hullusärkides, jälle kenasti koos… Sest asutus ning osakondki ju samad… Tundub, et vähemalt see konkreetne med. asutus on veel oma ülesannete kõrgusel!
Kultuurisoovitus…
… pealkirjaga „Romulus Suur" keskendub seekord Rooma impeeriumi varemete hävimise aegadele.
Äratundmisrõõmu, kui nii tohib nimetada, on siin palju ning suisa mitut liiki. Seda leidub koguni topelt-kõverpeegli vaates. Sest kindlasti hakkab üks orientiire absoluutselt mitteomav „kajakas" peatselt spetsiaalselt just tema „aikjuu" jaoks koostatud paberilt tuttavliku psühhootilise muigega lugema, et just „seda" ta sinna Brüsselisse tegema lennutatigi! Publikumasside harda aplausi saatel…
Kuid põhilise ütleb sissejuhatuseks ära juba loo autori nimi, kelleks on kuulus Šveitsi kirjamees Friedrich Dürrenmatt!