Neil, kellele Eesti iseseisvus ja vabadus päriselt korda lähevad, tuleks kestvate kiiduavalduste asemel teadvustada, millist programmi ja poliitikat Siim Kallas tegelikult edendas ja mida see eesti rahva jaoks on tähendanud, kirjutab Veiko Vihuri.

Lahkunud on teenekas Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi partei- ja riigitegelane, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) endine liige ja Reformierakonna endine juht Siim Kallas.

Öeldakse, et lahkunutest halba ei räägita, ent partei- ja riigitegelaste puhul ei saa mööda nende poliitilise pärandi hindamisest. Olles alustanud kehtiva riigikorra teenimist 1972. aastal NLKP-sse astumisega, töötas Siim Kallas aastaid Eesti NSV Rahandusministeeriumis, oli 1979–1986 NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhataja. Seejärel töötas ta ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitjana ning hiljem Eesti ametiühingujuhina. 1987. aastal sai ta laiemalt tuntuks IME-mehena – koos Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma esitati ettepanek viia Eesti NSV üle isemajandamisele.

Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist juhtis Siim Kallas Eesti Panka. Tema ajal läks Eesti üle kroonile. Hiljem tulid kõrged poliitilised ametikohad – Eesti Vabariigi rahandusminister, välisminister ja peaminister, erinevad volinikuametid Euroopa Komisjonis ja positsioon selle asepresidendina.

Siim Kallas esindas ja kehastas Eestis hellitavalt „liberaaldemokraatiaks" nimetatud süsteemi, mis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist Maarjamaa alla neelas ja endasse inkorporeeris.

Seda süsteemi müüdi meile algselt kui vaba ja jõuka ühiskonna unistuse täitumist. Paraku osutus see vaid võltsiks retoorikaks, mida Reformierakond tänini harrastab. Tegelikult jäeti eesti rahvas ilma alles äsja uuesti sülle kukkunud iseseisvusest ning, nagu tänaseks on selgunud, ka jõukusest ja vabadusest. Lihtsalt üks koloniaalrežiim ja kurnamissüsteem asendus teisega.

Vabadustest on realiseeritud ainult seksuaalvähemuste nõudmised (sedagi revolutsioonilise ideoloogilise programmi osana), muus osas peab tavakodanik olema kuulekas maksumaksja (maksutahe ikkagi!), tegema nõutud süsti ära (seda nõudis Siim Kallase tütar Kaja Kallas peaministrina) ja hoidma moka maas. Liberaalse ja kodanikukeskse ühiskonna asemel oleme saanud laiutava administratiiv(liiduvaba)riigi, mis üritab reguleerida ja kontrollida absoluutselt kõike. Selles valguses on raske tõsiselt võtta juttu Siim Kallasest kui Eesti esiliberaalist.

Eesti elu kujundavad otsused langetatakse väljaspool Eestit ja meie valijatel puudub võimalus neid soovi korral maha hääletada. Eesti rahvalt karistuse ähvardusel kokku korjatud maksuraha kulutatakse heldelt riigiaparaadile, toiduahelatele ja ladvikule meelepärastele ideoloogilistele projektidele, ning seda jääb veel ülegi välismaale külvamiseks. Olukorda iseloomustab hästi ühe valitsusliikme rõõmurõkatus: meil on raha s*taks!

Meie poliitiline nomenklatuur kujutab endast nn seaduslike varaste jõuku, kes teeb allhankeid kaugemal ja kõrgemal asuvatele globalistidest bossidele. Ja nagu üks sellesama süsteemi mutrike on ausalt tunnistanud – kes kaevu juures seisab, sellele ikka midagi peale pritsib.

Siim Kallast kui läbi ja lõhki eliidipoliitikut on iseloomustanud arrogants „pööbli" suhtes: rahvas ei tohiks presidenti valida, poliitik ei peaks püüdma rahvale meeldida, automaks võiks olla 1000 eurot. See on nägemus targa eliidi poolt valitsetud rumalast maksumaksjate massist, kellelt tulebki nende raha ära võtta ja keda ei saa lasta ühiskonda mõjutavate tähtsate otsuse juurde.

Siim Kallase puhul on välja toodud, et ta oli riigimees, kes ei häbenenud Eesti kristlikke juuri ja kes olevat kinnitanud ühemõtteliselt, et Euroopa alusväärtused pärinevad kristlusest. Aga ometi aitas Siim Kallas lammutada neidsamu kristlikke alusväärtusi. Ta kritiseeris konservatiivide soovi korraldada abieluteemaline referendum. 2023. aastal hääletas ta riigikogu liikmena abieluinstitutsiooni rüvetamise ja lammutamise poolt, hoolimata kristlike kirikute ja koguduste ning paljude kodanike vastuseisust niisuguse radikaalsele, revolutsioonilisele sammule.

See on ühiskonna kristlikest alusväärtustest lahtiütlemise mõttes täiesti võrreldav sellega, kuidas 1940. aasta juunikommunistid aitasid vormistada Eesti riigi allaneelamist Nõukogude Liidu poolt.

Aga lõpuks ei olegi ju suurt vahet marksistlik-leninlikul Nõukogude Liidul ja uusmarksistlikul Euroopa Liidul. Mõlemad liidud on kasutanud vabaduse-retoorikat, ent tegelikult surunud valelike loosungite varjus oma kodanike vabadusi maha. Ja oh imet – üks osa Eesti NSV nomenklatuurist oskas õigel ajal ümber istuda euroliidu-rongi vagunitesse. Siim Kallas on kahtlemata hea näide taolisest ettenägelikkusest.

Uue nomenklatuuri seas kiidetakse Siim Kallast kui teenekat partei- ja riigitegelast. „Ta oli läbi ja läbi päikesepoiss, tema päikese valgust jätkub veel mitmele põlvkonnale," kiidab parteikaaslane Eerik-Niiles Kross.

Neil aga, kellele Eesti iseseisvus ja vabadus päriselt korda lähevad, tuleks kestvate kiiduavalduste asemel teadvustada, millist programmi ja poliitikat Siim Kallas tegelikult edendas ja mida see eesti rahva jaoks on tähendanud.

Non omne quod nitet aurum est.