Viimast korda sünnimaal: patriarh Aleksius II kohtumas Kadriorus president Arnold Rüütliga, 29. september 2003. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Tõlgitud katkendis vaatab Eestis sündinud patriarh Aleksius II (1929–2008), kes juhtis Vene Õigeusu Kirikut Nõukogude Liidu lagunemise ajal, tagasi oma elule ning kõneleb oma kujunemisest ja teenimisest vaimulikuna.

Hiljuti said kokku Moskva patriarh ning paavst. Konstantinoopoli patriarh on kohtunud paavstiga mitmel korral ning kirikute liidritel on oma sõna öelda meie maailmas toimuvate protsesside kohta. Kirikupead ja riigijuhid kohtuvad regulaarselt, ent need jäävad pigem viisakusvisiitideks. Kirikul on oma arvamuse kuuldavaks tegemine või Jumala tahte edastamine ülimalt keeruline, sest maisel maailmal on probleeme omaenese hinge mõistmisega. Kui aga vaimulik inimene satub ajalooliste pööriste keerisesse või ka ühe inimese otsingute juurde, võib ta siiski parandada ja päästa palju.

23. veebruaril möödus 87 aastat olulise eestimaalase, patriarh Aleksiuse sünnist. Ta juhtis Venemaa Kirikut ajal, mil punane impeerium lagunes, ning oskas Kiriku sellest uuenenuna välja tuua. Käesolevaga toome ära lõigu raamatust “Kristuse teel”, milles patriarh, kodanikunimega Aleksei Ridiger, vaatab tagasi oma elule. Tõlkija märkus.

Lapsepõlv

Olen oma vanemate ainukene laps. Meil oli väga kokkuhoidev perekond, mida ühendas ortodoksse kristluse eriline hõng. Selline elu on lahutamatu Jumala kojast ja öeldes apostel Pauluse sõnadega – perekonnast saab kodune kirik. Mäletan veel praegugi seda erutust ja vaimustust, kui mulle usaldati kirikus ühel talvisel päeval pühitsetud vee anumatesse laiali valamine. See oli minu, kuueaastase lapse, esimene kuuletumisülesanne. Sellest päevast alates teadsin kindlalt: minust saab vaimulik ja ei keegi teine! Selle valiku juurde tõid mind kallid vanemad.

Lapsena oli mul üks eriline tegevus, mida ma ise pidasin täiesti tõsiseks tööks. Ma teenisin. Elumaja juures olevas pisikesesse kõrvalhoonesse panin ma püsti midagi kirikusarnast. Seal oli kõik ehtne – ikoon, küünal, altar… Sugulane Leena tahtis väga, kasvõi ühe silmaga heita pilku altarisse. Ometigi ei võinud ma seda talle lubada – naisterahvastele, teadagi, oli sisenemine altarisse keelatud. Ainukeseks võimaluseks oli saada kirikus koristajaks. Leenake oli kõigeks valmis ja ma pidin ta tööle võtma. Teenistusi võisin ma pidada päevade kaupa. Ema tegi mulle oma vanadest kleitidest teenistusrõivad. Teenistuskäiku teadsin ma peast seitsmeaastaselt. Minu vanemad olid selle harrastuse pärast hämmingus ning küsisid selles asjas nõu ka Valamo kloostri munkadelt. Nemad vastasid, et kui sellesse suhtutakse tõsiselt, ärgu tehtagu takistusi.

Kas on võimalik unustada tutvust esimese usualase raamatuga? Mäletan siiani nende lehekülgede lõhna… See oli Evangeelium. Selle kallihinnalise kingituse tegi mulle 1936. aastal vanaema Aglaida Jurjevna koos pühendusega: “Aljošale. Lugemiseks ja õppuse võtmiseks.”

Minu vanemad võtsid igal aastal ette palverännaku… ja võtsid minu alati kaasa. 1930. aastatel külastasime kahel korral Valamo kloostrit (asus tollal Soome territooriumil – tlk). Mulle tundub, et aastate möödudes ma mitte ainult ei mäleta kloostriasukate nägusid, vaid kuulen ka nende hääli! Kõige lähemaks sõbraks sain ma lihtsa munga Juvianusega, kes oli Valamo vaimsete juhtide pärimuse olulisimaks kogujaks ja säilitajaks. Isa Juvianuse kirjad, täis liigutavat hoolt ja headust, on veel siiani tallel minu isiklikus arhiivis.

Suhtlemine Valamo asukatega mitte ainult ei tugevdanud minu vaimulikku elu, vaid tegelikult ka määras ära minu edasise elutee.

Koos hitlerliku okupatsiooni algusega hakkasid Eestis tegutsema koonduslaagrid. Minu vaimulikust isa pidas nende külastamist, vangide teenimist ja nende jõudumööda aitamist oma kristlikuks kohuseks. Nii palju kui sakslased seda lubasid. Võttis kaasa ka minu, lugejast poisikese. Ma ei olnud iial oma elus näinud ühele maalapile koondununa nii palju häda, kannatusi ja traagikat. Me sõitsime Paldiski sadama juures asuvasse laagrisse, samuti Kloogale ja Põllkülla. Vange peeti seal ebainimlikes tingimustes. Usule tulemine ja vaimulike tugi olid neile äärmiselt olulised. Me kogusime nende näljaste ja vaevatud inimeste jaoks toiduaineid ning ravimeid. Barakis eraldati meile tuba või barakinurk… Seal panime püsti kaasatoodud altari, pidasime jumalateenistusi. Paljusid ristisime. Just neis laagrites hakkasin ma lugema kuuspsalmikut (Vana Testamendi tekstid, mida loetakse enne liturgiat). Eriti kahju oli lastest. Vahel õnnestus kohalikel elanikel rääkida komandandile auk pähe ja nad said loa võtta lapsi oma perekondadesse. Nii õnnestus ka meil päästa 15-aastane Vasja Jermakov, tema noorem õde, vaimulike Vassili Verjovkini ja Valeri Povedski perekonnad.

Teenimine

Minu elus oli palju raskeid ja isegi traagilisi päevi, ent õpingud seminaris ja hiljem Vaimulikus Akadeemias oli minu elu kõige õnnelikum periood. Nautisin oma pedagoogide ja ülevaatajate rolli minu elutee kujunemises. Paljud neist olid käinud läbi nõukogude vangilaagritest. Mitmed, olles kõrgesti haritud, pidid oma igapäevase leiva teenima õpetajatena ametikoolides või ka lihtsatel töödel. Ent nad talusid mehiselt kõiki raskusi, kaotamata oma väärikust ja unikaalset intellektuaalsust.

Eluks ajaks on mulle meelde jäänud professor A. Sarada. Tema õpetas meile Uut Testamenti, oli haiglane inimene ning elas alati väga üle, kui keegi ei suutnud tema küsimustele väärikalt vastata. Üks kord võttis ta oma kätte evangeeliumi, tõstis selle pea kohale ja sõnas, pannes sellesse kogu oma hinge: “Te peate hakkama armastama seda raamatut!” Kui ta aga rääkis usukannatajatest, elas ta nii erutunult kaasa, et pidi rahunemiseks auditooriumist lahkuma. Kui palju on sellest mööda läinud – aastakümneid! –, ent need pildid on siiani silme ees ja ma kuulen selgelt meie pedagoogi veenvat, liigutavat häält.

Pärast pühitsemist määrati mind kaevuritelinna Jõhvi Jumalailmumise kirikusse, Tallinna piiskopkonna kiratsevasse kogudusse. Mulle tundus, et sõja ajal nähtust ei või miski hullem olla. Aga kus sa sellega… Iga päev juhtusid veeuputusaegsetes šahtides inimestega õnnetused: varingud, plahvatused… Perekonnad kaotasid oma toitjad, tulid kirikusse neid matma. Vaimulikuna olin kohustatud jagama nende muret. Maapinnal sisustasid inimeste elu joomarlus ja kaklused… Sellistes oludes laskis Issand mul alustada oma karjaseametit, ent ma ei nurisenud. Üsna ruttu veendusin, et karjase kõne ei jõua kuulajateni, kui seda tõlkida. Vaimulik peab koguduses rääkima usklike emakeeles. Seepärast püüdsin ma eesti kogudustes jutlustada eesti keeles, kasvõi lühidalt.

Jõhvis käis meie teenistustel kuus eestlast. Nad olid seda meelt, et armulaual tuleb käia iga nädal. Omal ajal andis luterlikus kirikus antud keeld (igal pühapäeval ei lubatud armulauda seada) neile tõuke liituda õigeusu kirikuga. Nad hämmastasid mitmeti venelastest koguduseliikmeid. Nad elasid 80 kilomeetri kaugusel meie kirikust. Iga ilmaga – oli siis vihm, lumi, teesula – tulid nad teenistusele. Neile, kellele meeldis neid kritiseerida, tegin ma ettepaneku neist eeskuju võtta: kuidas nad valmistusid Pühaks Armulaua salasuseks, kuidas põlvitavad palvetades…

1960. aastal keelati ära öised ülestõusmispühade ristikäigud. Väidetavalt olevat toimunud nende ajal huligaansused. Esimesel aastal ma allusin ja teenisin paasaliturgia hommikul, et vältida arusaamatusi võimudega. Teisel aastal otsustasin: saagu mis saab, aga ma teenin nii, nagu on ette nähtud. Rahvast kogunes kirikusse palju. Loomulikult ei olnud mingit huligaansust ega muid ekstsesse. Sellest alates hakati taas teenima paasateenistusi öösel… Mul oli hea meel enda üle: ma ei andnud järgi ja sain teenitud nii, nagu on ette nähtud. Tuleb välja, et oma veendumuste eest võib seista küll…

1960. aastate alguseks oli järgi jäänud vähe ülemkarjaseid, kellel oleks olnud enne 1918. aastat omandatud süstemaatiline teoloogiline ettevalmistus. Põhiliseks põhjuseks, miks noored vaimulikud toona nii kiiresti oma ametis edenesid, oli demograafiline tühjus, mis kahjuks oli tekkinud Kirikus pärast tohutu hulga vaimulike füüsilist hävitamist. Minu ametis edasiliikumine ei olnud midagi erilist. Ma polnud ainus, kes sai sellise au osaliseks, ent olen õnnelik, et ma osutusin olevat nende hulgas.

Mungapühitsuse võtsin ma ülempreestrina vastu 3. märtsil 1961. aastal Sergijevi Püha Kolmainu Suurkloostri Kolmainu katedraalkirikus. Tallinna ja kogu Eesti piiskopiks introniseeriti mind 2. septembril.

Usuasjade voliniku isikus tehti mulle selle puhul vääriline “kingitus”. Minu piiskopiameti esimestel päevadel teatati mulle, et on võetud vastu otsus sulgeda Pühtitsa naisklooster, toona ainus Eestis. Oli kindlaks määratud ka aeg kloostri sulgemiseks ja varade laialivedamiseks – 1. oktoober 1961. a. Kuidas ma selgitan seda oma karjale? Kuidas ma selgitan neile, et ma isiklikult ei ole süüdi selles? On ju nii, et kelle ajal klooster suleti, on selles ka süüdi!

Pöördusin selle küsimusega usuasjade voliniku S. Kanteri poole. See ametnik viis minu seisukohad vajalike instantsideni, kus need leiti olevat põhjendatud, ja kloostri ning mitmete kirikute sulgemine lükati edasi “parematele aegadele”.

Mind määrati Kiriku välissuhete osakonna juhataja asetäitjaks. Tänu sellele suutsin ma tuua Pühtitsa kloostrisse Saksa Demokraatliku Vabariigi luterliku kiriku esimese delegatsiooni. Peagi ilmus ajalehes “Neue Zeit” vaimustatud artikkel koos fotodega. Meie võimukoridorides, kus jälgiti hoolikalt meist rääkivaid materjale, ei jäänud see märkamata. Minu plaan Pühtitsa päästmiseks toimis!

Muutuste aeg

Saabus 1987. aasta. Kohe alguses tegi perestroika mind ootusrikkaks. Sõjajärgsetel aastatel olime väga ära vaevatud Usuasjade Nõukogu täielikust võimust meie üle. Kuigi perestroika algusega selle nõukogu võim nõrgenes, jäi ta ikkagi riigi ja Kiriku omavaheliste suhete vahendajaks. Võtsin vastu olulise otsuse ja saatsin 1985. aasta 17. detsembril kirja NLKP Keskkomitee esimehele M. S. Gorbatšovile, milles tõstatasin küsimuse meievaheliste suhete ümberreguleerimisest. Mihhail Sergejevitšile olen ma tänulik mõistva suhtumise eest. Tahes-tahtmata pidi ta kõrge ametiisikuna teadvustama, et sõda Kiriku vastu on võitlus omaenese hingega. Mis aga puudutab muutusi, siis need ei võinud jääda toimumata.

Venemaa ristiusustamise 1000. aastapäeva eel pöördusime Usuasjade Nõukogu poole, et vääriliselt tähistada õigeusu tähtpäeva. Meile vastati, et ei riigil ega ühiskonnal ei ole selle kirikusisese juubeliga midagi ühist. Ei ole mõtet sellisel puhul inimesi ärritada…

Eelnevalt olime 1983. aastal moodustanud oma komisjoni (lagunenud kirikute ja kloostrite taastamiseks – tlk) ja asusime võimalust mööda tegutsema. Alustada oli vaja vaimulikust ja administratiivsest keskusest. Palusime võimumehi meile üle anda mõned endised Moskva kloostrid. Vaatasime nii Donskoi kui Novospasski peale, ent nende puhul puudus võimalus teha juurdeehitisi. Oli veel muidugi Danilovi klooster, kus asus alaealiste koloonia, ent see oli nii halvas seisus, et võimud isegi ei pakkunud seda meile. Ja ikkagi jäime selle kloostri juure… Võtsime asja käsile ja mõne aasta pärast ei olnud seda kohta võimalik ära tunda. Vaid üks asi takistas sellel ilul tõeliselt pidulikult välja näha: kloostri kõrval asuv kirik oli ilma tornita ja selle ruumides täideti vihmavarje tootes järjekordse viisaastaku norme. Kirikuhoone pidi vabastatama 1987. aastal. Kutsusime tehase direktori meie komisjoni koosolekule, kus palusime võimalust teha kirikuhoonest kas või väliselt jumalakoda.

Nädala pärast teatas direktor, et kiriku remondi küsimust arutas nende parteikomitee ja tegi otsuse: tehase kollektiiv ei või teha tööd ristide all. Selle peale ei suutnud ma vaikida ning küsisin: “Aga kuidas siis Kremlis? Seda ümbritsevate kirikute ristide kõrval toimuvad kommunistliku partei istungid?” Ta tõmbus kühmu ning lahkus. Peagi algas kiriku restaureerimine.

Just enne Venemaa ristiusustamisele pühendatud pidustusi võttis M. S. Gorbatšov Kremlis vastu pühima patriarhi Pimeni ja Püha Sinodi liikmed, kelle hulgas olin ka mina. Panime peasekretäri ette umbes kolmkümmend kõige teravamat meie Kirikut puudutavat küsimust. Ta lubas lähemal ajal asjas selgust saada. Pärast seda hakkasid tõesti Kiriku ja riigi suhted muutuma, usklikele hakati tagastama kirikuid ja kloostreid. Venemaa ristimise 1000. aastapäeva pidustustest sai sisuliselt Venemaa uuesti ristimine.

Tsitaat

“Ma palvetan tihti selle eest, et Issand annaks meile mõistmist, et Seadusest on kõrgem Armastus, Õigusest kõrgem on Halastus, Õiglusest on kõrgem vaid Andestus. Mis puudutab minu isiklikku suhtumist patriarhiteenistusse, siis seda võib iseloomustada ühe lihtsa kirikureegliga: “Risti peale ei ronita, ent selle pealt ka ei põgeneta.” Ütlen teile usalduslikult: minu jaoks ei ole olulisimaks mitte administreerimine, vaid oma niinimetatud “tallekeste”, oma rahva karjatamine. Selle teenimise aluseks on jumaliku liturgia teenimine Issanda altari ees ning sellel on kõige olulisem koht minu elus. See annab mulle jõu kõigiks teisteks kuuletumisülesanneteks.”

Võrguväljaandest www.foma.ru tõlkinud Roland Tõnisson