KOLUMN ⟩ Jüri Kotšinev: kes nutab viimasena?
Kui kodanikud ei usalda enam oma valitsust, lakkab ühiskond riigina tegutsemast ja toimimast.
Kui kodanikud ei usalda enam oma valitsust, lakkab ühiskond riigina tegutsemast ja toimimast.
Rahvas peab viskama valitsusele tagasi need bumerangid, mida valitsus rahva pihta pikka aega pildunud on.
Rikkad rikastuvad meeletult ja lõhe nende ning ülejäänud virelevate masside vahel muutub ületamatuks.
Valitsemine ei ole meelakkumine, nagu teatas Kallas ühes oma intervjuus.
Poliitika ei ole rahvasport.
Praegused okupandid räägivad eesti keeles ega erine ülejäänud rahvast ei riiete ega välimuse poolest.
See laul kõlbab praeguse valitsuse tegevuse kirjeldamiseks väga hästi, tõsi küll, pisikese muudatusega, kuna päevakajalisem oleks – „hõissa ja vaat vaktsiini," kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kalamaja ei ole mõistagi Karjala kannas, aga minimastaabis annab ta selle mõõdu välja.
Sõge raev poliitiliste oponentide suhtes koos üüratu eneseimetlusega on viimastel aegadel saanud juurde ühe lisakomponendi – kabuhirmu ja paanika, mis peegeldub valitseva koalitsiooni ja selle eesotsas asuva reformierakonna poliitikute silmist.
Tuleb mitte kummardada minevikus tehtud vigade tuhaaseme ees, vaid kanda edasi Loojalt saadud vaimuvalguse tuld, kanda tõrvikut, kui soovite.