Kui 20 aasta eest oleks olnud keeruline ette kujutada mistahes majanduspoliitilist otsust, kus USA ja Hiina surve kaalukausile asetamine ei oleks Saksamaad sundinud eelistama USA-d, siis 2019. aastaks on Hiinast saanud Saksamaa suurim kaubanduspartner ning riik, mis kujutab endast konkurentsitult sügavaimat turgu Saksamaa trumpkaardiks olevatele kapitalikaupadele, kirjutab Tavidi uudisteportaalis avaldatud artiklis analüütik Adrian Bachmann.
Turg turu vastu – Saksa autotööstus pantvangina
Hiina suursaadik Saksamaal Wu Ken hoiatas hiljuti Saksa juhtiva majandusajalehe Handelsblatt poolt korraldatud üritusel, et Peking ei kavatse taluda hiljuti USA surve alla sattunud telekommunikatsiooni gigandi Huawei blokeerimist Saksamaa turult.
Wu sõnavõtt leidis aset Saksamaal toimuva riikliku debati raames, milles arutatakse riigi 5G telekommunikatsiooni võrgu arendamist. Seda olukorras, kus Ameerika Ühendriigid survestavad viimastel kuudel jõuliselt Saksa valitsust blokeerima julgeoleku kaalutlustel Hiina telekommunikatsioonihiiu tehnoloogia kasutamine.
Kuigi Hiina suursaadiku väljaütlemine oli looritatud humoorika remargi rüüsse, kätkes Wu hoiatus meeldetuletust, et Hiinas kui 2018. aastal kaugelt suurimal autoturul maailmas müüdavatest autodest üle veerandi on Saksa päritolu. Autotööstus annab suurima üksiksegmendi Saksamaa ligi saja miljardi euroni ulatuvast ekspordist Hiinasse ning sealse turu äralangemisel oleks Saksa kaubandusbilansi suurimat ülejääki tootvale sektorile potentsiaalselt katastroofiline mõju.
Geopoliitiline kontekst
Hiina suursaadiku sakslastele suunatud varjatud ähvardus kujutab endast episoodi Hiina ja USA vahelises mõõduvõtus tuleviku infovoogude kontrolliks telekommunikatsioonivõrkude kaudu.
See on protsess, milles valguskaablite, kommunikatsioonisatelliitide, raadiosidesõlmede jms tehnoloogia ekspordist saadav majanduslik tulu on küll arvestatav, ent tegelikult sekundaarse tähtsusega, võrreldes informatsioonilise kontrollpositsiooniga, mida vastava tehnoloogia valitsemine (ning potentsiaalsetele rivaalidele keelamine) nii militaarses, luurealases, majanduslikus kui ka poliitilises domeenis pakub.
See seletab ühest küljest erakordseid diplomaatilisi ja poliitilisi ressursse, mida USA on kasutanud, et blokeerida Hiina telekommunikatsiooniettevõtete ligipääsu maailma riikide sidevõrkudele. Teisalt seda, miks Hiina, kes tavapäraselt pigem "porgandi" ehk meelitamise meetodil oma majandushuve edendab, kasutab tavatult jõulisi manöövreid riikides, kus Huawei ligipääs tuleviku sidevõrkude üles ehitamisele on blokeeritud. Veelgi laiemas plaanis on peegeldavad sündmused ilmekalt maailma majandusliku ja poliitilise jõuvahekorra radikaalset muutumist kõigest ühe inimpõlve vältel.
Kui 20 aasta eest oleks olnud keeruline ette kujutada mistahes majanduspoliitilist otsust, kus USA ja Hiina surve kaalukausile asetamine ei oleks Saksamaad sundinud eelistama USA-d, siis 2019. aastaks on Hiinast saanud Saksamaa suurim kaubanduspartner ning riik, mis kujutab endast konkurentsitult sügavaimat turgu Saksamaa trumpkaardiks olevatele kapitalikaupadele.
Saksamaa triivib aeglaselt "euroatlandi" orbiidilt?
Kuigi Huawei tulevik Saksamaal pole endiselt otsustatud, oleks ettevõtte lubamine Saksa tuleviku infotaristu arendamise juurde Ameerika Ühendriikide tugeva vastusurve tingimustes geopoliitiliselt sarnane sündmus North-Stream 2 gaasitrassi rajamisele, mida Berliin teostab samuti Washingtoni jõulise vastutöötamise kiuste.
Mõlemad protsessid kujutavad endast olemuslikult Saksamaa sidumist USA kontrolli alt väljaspool olevate Euraasia suurprojektidega, mis puudutavad kõige fundamentaalsemal tasandil riigi sõltuvussuhteid, seades omakorda piire Saksamaa osalemisele USA geopoliitilistes projektides. Nende sündmuste kontekstis muutub kõnekaks Bundesbanki hiljutine otsus tuua enamus Saksa riigi kullavarudest USA Föderaalreservist tagasi Frankfurti.
Saksamaa energeetika, taristu ja kaubanduse nihkumine "euroatlandi" (loe: Ameerika) orbiidilt Euraasia (loe: Hiina ja Venemaa) orbiidile, on stsenaarium, mille vältimisele on olnud suunatud Angloameerika geostrateegia teoreetikute ja praktikute (Mackinder, Bowman, Brzezinski, jmt) ponnistused, mis on vorminud Euroopa ning maailma ajalugu viimase pooleteise sajandi jooksul.
See on geopoliitiline imperatiiv, mille täitmiseks vajalike majanduslike, poliitiliste ja militaarsete instrumentide erikaal on vähenemas märgatava kiirusega, mistõttu Saksamaa ja Euraasia suurriikide (Venemaa, Hiina, Iraan, India) kasvavast integratsioonist saab tõenäoliselt järgnevate kümnendite maailmapoliitika üks põhivektoreid.
