Homoaktivist Reimo Mets: perekonna toetuseks korraldatud kampaania tuleks ära keelata ja selle korraldajad kohtusse kaevata

Mõne päeva eest tegi võitlev homoaktivist Reimo Mets Facebookis üleskutse kampaania “Kaitskem üheskoos perekonda!” ära keelata ja kaevata selle korraldajad kohtusse. Selline avaldus on kujukaks näiteks sallivusjüngrite sallimatusest, millest kirjutas just eile pealkirja “Kes kütab viha?” all Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits:

“Eesti LGBT ehk lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide ühing teatas eelmisel nädalal kavatsusest kaevata petitsiooni algatajate peale politseile. Kas hoopis selline ähvardus pole vaenu õhutamine, sest Eesti LGBT ühingu juht tunnistas isegi, et pole seadusepunkti, mille rikkumise eest allkirjakogujate läbiviijate peale kaevata? Kui suur peab küll olema nende inimeste viha, kes ei hooli seadustest ega austa demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtteid, vaid tembeldavad teisi, kes käituvad põhiseadusest ja seadustest lähtudes, viha õhutajateks.

Vihavastaste käitumine meenutab sallivuse jutlustajate käitumist. Nimelt osutuvad pahatihti kõige sallimatumaks inimesed, kes peavad sallivust ühiskonna küpsuse mõõdupuuks. Sest nende sallivus lõpeb sageli niipea, kui nad kohtavad kedagi, kes nendega ei nõustu. Sama näib kehtivat vihavastaste võitlejate kohta. Nende vihavastasus lendab nurka niipea, kui nad kohtavad kedagi, kes nendega ei nõustu. Nonde vastu tuleb vihaselt, demokraatlikke põhimõtteid eirates lahingusse minna.”

Seejuures on eriti tähelepanuväärne küsimus sellest, mille pärast kampaaniat “Kaitskem üheskoos perekonda!” vaenu õhutamise pärast süüditatakse: mitte mingite konkreetsete väidete või sammude pärast kampaania raames, vaid lihtsalt selle pärast, et mingitel inimestel on jultumust mitte nõustuda homoradikaalide väidete ja püüdlustega ning neile avalikult vastu seista. See näikse peegeldavat veendumust, et eriarvamusele jäämine kui selline ja kohe päris kindlasti selle eriarvamuse väljendamine – sõltumata sellest, millisel viisil seda tehakse – ei ole põhimõtteliselt vastuvõetav.

Täpselt sama suhtumine nähtub ka Vabariigi Presidendi nõuniku Iivi Anna Masso väljaütlemistest: “Aktiivne võitlus homode mitte-abielunimelise kooselu vastu on ikka väga suure sallimatuse märk, minu meelest on see vaenu õhutamine.” Ehk kokkuvõtlikult: kui oled aktiivselt homoseksuaalsete liitudele õiguslikult perekonna staatuse andmise vastu, siis oled mitte ainult väga sallimatu inimene, vaid ka – üllatus-üllatus – vaenu õhutaja.

Selline on siis kokkuvõetuna homoradikaalide arusaam sallivusest. Igaüks võib ise otsustada, palju sel tegelikult sallivusega pistmist on. Minule paistb see pigem püüdlusena kehtestada ideoloogilist diktatuuri. Jutlustatakse rikastavat erinevust, arvamuste paljusust, vabadust jms, ent see kõik on lubatav ja soovitav üksnes niivõrd, kui see jutlustajate endi ideoloogiliste veendumustega kokkulangeb.

Samas saab praegu meedias hulganisti tehtavatest (vt siit) vihastest reaktsioonidest üha selgemaks, et tolerantsuse (sallivuse) loosungi all tuuakse meie maale üha jõulisemalt sisse ebatolerantsust (sallimatust), mis ei austa ei teiste inimeste õigust mõtte-, südametunnistuse- ja sõnavabadusele ega ka meie rahvuslikku kultuuri ja meie esivanematelt meile pärandatud traditsioone.

Sallivusideoloogia totalitaarsetest kalduvustest kirjutasin juba 2008. aastal (vt siit või kärpimata kujul siit):

“Et /…/ post-modernistlik lähenemine tolerantsuse määratlemisele ei ole aga kaugeltki ainuvõimalik ega korrektne, nähtub juba ladinakeelse sõna tolerantia tähendusest, milleks on “„kannatlikkus”, „”kannatlik vastupidavus”. Kannatlikkus ei räägi aga enamast kui vajadusest olla teineteise suhtes kannatlik – vajadusest kannatada välja valikud, mis ei ole meie meelest õiged ja head, mitte vajadusest pidada kõiki valikuid ja käitumisviise samavõrd väärtuslikuks ja vastuvõetavaks.

Nii on tolerantsuse kontseptsioonis keskne koht vaheteol inimese ning tema valikute ja käitumise vahel. Tolerantsus nõuab, et suhtuksime inimestesse lugupidavalt kui isikutesse isegi siis, kui me nende valikuid heaks ei kiida.

Pluralistlikus ühiskonnas tuleb õppida elama endast erinevate inimeste keskel. Ent tolerantsus ei tähenda kõikesallivust, vaid nõuet respekteerida endast erinevaid inimesi olenemata sellest, kas nende valikud on meile vastuvõetavad või mitte. Vastupidine seisukoht tähendab mõtte- ja südametunnistuse vabaduse eitamist, kuna viimane kätkeb ka õigust oma mõtteid ja veendumusi avalikult väljendada [ning nende eest seista].”

Kokkuvõttes on aga hea, et sallivusideoloogia hakkab üha selgemalt maski kaotama ning oma tegelikku ja sugugi mitte kaunist nägu näitama. Ei pea olema geenius mõistmaks, miks just homoradikaalid nõuavad (vt nt siit, siit ja siit), et vaenu õhutamise koosseis karistusseadustikus ümber kirjutataks viisil, et selle alusel saaks hakata kõigile nendega mittenõustujaile ja selle mittenõustumise väljendajaile õiguskaitseorganeid kallale ässitama.

O tempora o mores!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!