Pereraadio vabatahtlik kaastööline Margus Einlo vestleb Peterburi linnavolikogu liikme ja õigeusklikust poliitiku Vitali Milonoviga maistest ja vaimulikest asjadest, Venemaa elust-olust, ühiskonnast ja inimestest.

Olen väga rõõmus, Vitali Valentinovitš, et nõustusite meid vastu võtma siin seadusandlikus kogus Peterburis või Leningradis, kuidas teile rohkem meeldib?

No ma olen ju kristlane, kuidas saab mulle meeldida Leningrad, loomulikult eelistan apostel Peetrust Uljanov-Leninile.

Mõistan teid, aga ma ei näe mingit vahet – Sankt-Peterburg on ju oma nime saanud imperaator Peeter Esimese, mitte apostel Peetruse järgi.

Aga imperaator kannab oma nime ikkagi apostel Peetruse auks. Aga mis puudutab Leningradi, siis Jumalale tänu, ühiskonnas on lõppenud vaidlused, pole enam vastuolu – see oli ajalooline periood linna elus, mis on palistatud nii auliste kui traagiliste sündmustega. Linnad ei vastuta, kelle järgi nad nimetatud on. Jumal tänatud, see ajalooline nimi on ühiskonnas leidnud täielikku heakskiitmist ja oleme seljataha jätnud ajajärgu, kus, mäletate, kõik üksteist vihkasid. Veendumuste pärast mahalaskmised ja poomised, kas oled kommunist või ei, seda õnneks enam ei ole.

Kas patused on siis Peterburis otsa lõppenud?

Loomulikult on patused jäänud.

Huvitav, me asume praegu Ülesvõtmise prospektil.

See on nimetatud niimoodi Jeesuse taevaminemise auks.

Vapustav, kui sümboolne! Ausalt öeldes ei lootnud ma teid kui usklikku inimest leida siit – linna parlamendist. Minu arvates käsk ja seadus on kristliku armuõpetusega vastuolus isegi Ülesvõtmise tänaval.

Ma ei näe mingit vastuolu, väljak parlamendi ees on nime saanud Dalmaatia Püha Isaaki, iguumeni ja pühamehe auks. Aga kristlane peab täitma oma kohust seal, kuhu ta on pandud. On öeldud nii: kui teenid pühakojas, teeni, kuhu oled ametisse õnnistatud. Kui riigiteenistuses, siis ole ka seal kristlane, vaatamata positsioonile.

Vabandust, eksitan teid. Te pole vist ammu Vene Föderatsiooni konstitutsiooni lugenud. Kui ma ei eksi, siis paragrahvis 14 on selgelt öeldud, et riik ja kirik on lahutatud…

Kirik on riigist küll lahutatud, aga kristlased ei ole. Ja veel, põhiseadus garanteerib kõigile usuvabaduse: kristlasi ei saa diskrimineerida usuliste veendumuste pärast, isegi riigiametis, seega sa võid olla usklik president, rahvasaadik, see ei tee sind valitsuse silmis ei paremaks ega halvemaks… Vaimuliku poole pealt on kindlasti usklikuna riigiametis keeruline, sest kui oled Issandale lubanud Teda järgida, järgi ja ära palju räägi, sest Issand näeb salajasse ja tasub sulle. Aga kui püüad oma aaret hoida seal, kus koi ja rooste seda sööb, siis seda teevad ka variserid. Kristlik poliitik peab hoiduma igasugusest silmakirjalikkusest, sest uhkus ja variserlikkus luuravad teda igal sammul.

Kas teil läheb korda sellest hoiduda?

Ei – ma olen ju patune inimene. Mõni võib-olla ei tea, mida ei tohi ja püüab, aga mina tean, järelikult nõutakse minult ka rohkem.

Kui Teilt nõutakse selles ametis rohkem: mida ütlete viimsepäevakohtus, kui Issand tuleb tagasi ja küsib aru, kas loodate siis seadustele, mida olete välja andnud?

Jumala armule.

Teil on väga huvitav nimi: Milonov. Kas see tuleb venekeelsest sõnast arm?

Ma arvan, et ei. See on soome-ugri päritolust. Esivanemad on Põhja-Volgalt. Aga Jumala arm – see on meie lootus. Uskuge, et minu unistuseks ei ole mõni kõrge ametikoht, vaid pühenduda täielikult vaimulikule tegevusele.

Tehke siis seda.

Asi on selles, kui ma panen saadiku ameti maha, ma ei tea kedagi, kes jätkaks minu kutsumises seda tööd – meenutades ühiskonnale tänaseid probleeme.

Seaduste kaudu, mida te välja annate?

Issand on andnud mulle selle rahvasaadiku koha, järelikult Temal on mingi plaan.

Töötate seadustele toetudes?

Jah, seadused – kui nad on rajatud usule, kristlikule eetikale, siis ei ole need halvad seadused. Issand ütles: anna keisrile, mis talle kuulub; Ta ei öelnud ju, et kristlased, kuulutage riigile sõda. Kõik võim on Jumalast ja valitsusel on Jumala õnnistus, kui ta on õiglane. Meie ülesanne on meenutada ühiskonnale, et kõik põhilised väärtused rajanevad kümnel käsul.

Vitali Valentinovitš, te olete vist unustanud Püha Pauluse kirja roomlastele. Seal on selgelt väljendatud, et keegi ei suuda seadust täita, käsk on peegel patu avastamiseks, aga keegi ei suuda seda pidada inimloomuse nõrkuse tõttu.

Issand ise ütleb, et kui sa rikud seadust, siis on olemas kohtunik – riik, kes sind karistab. See on riigi funktsioon. Kristlik ühiskond pole mingi anarhistlik nähtus, kus pole mingeid seaduseid.

Kas teie arvates on ühiskond meie ümber kristlik?!

Ühiskonna kujundame meie. Kui seaduseandja järgib kasvõi pisut kristlikke norme, siis võime selle kaudu mõjutada rahvast, tõsi, kes palju ei süvene, kuidas käituda ühes või teises olukorras.

Kohustuslikus korras?! Rangelt karistades?

Loomulikult pole tegemist totalitarismiga, meil on ju valimised ja inimesed hääletavad ennast esindama saadikud, keda usaldavad. Ma pole kunagi varjanud oma veendumusi, et olen koguduse liige ja rahvas teeb valiku ka sellest lähtudes.

Aga ikkagi, mis on teie jaoks arm?

Arm on võimalus patud andeks saada. Arm on, kui inimesel on eesmärk. Ja muidugi armuannid.

Õndsaks saab siis ikkagi armust, mitte seaduseid täites?

Loomulikult, aga usk ilma tegudeta on surnud – ütlevad pühad isad. Mis puutub minusse, siis kuulun ka kõige madalama astme vaimulikkonna hulka, olen lugija. Sellesse ametisse õnnistatakse, nagu kõigisse kirikuametitesse. Koguduses olen juba kaks ja pool aastat lugija Vitali ja teenin alamdiakonina piiskop Markeli juures Peterburi piiskopkonnas. Ja minu ülesanne on toetada kristlikke väärtusi poliitikas.

Mulle tundub, et linnavolikogu hindab teid kõrgemini kui kirik, kus te ainult diakonina teenite.

Pole tõsi. Volikogu töö eest saan ma palka, aga kirikus saan ma midagi hindamatut.

Saate palka?

Muidugi, see on mu amet. Mul on 100 000 valijat.

100 000 valijat, Vitali Valentinovitš, kas teate, palju nad maksavad trollipileti eest Peterburis?

Muidugi, ma sõidan trolliga. Kusagil 25 rubla.

Aga minult küsiti täna 36 rubla.

Ei, niipalju maksab marsa. Te eksite, ilmselt maksite kõva natsai pealekauba. Ma armastan mööda linna jalgsi käia.

Ja te ei karda?

Keda? Mul on väga tõsine turva – peaingel Miikael.

Jumal õnnistagu teid. Pöördume tagasi seadusandluse juurde. Vaadake, mida kirjutab võimumeestest Lev Tolstoi: “Riigi kaudu pääsevad võimule albid inimesed. Kurjad vajavad võimu selleks, et valitseda häid. Võimul olles peab võimu armastama – võim, see on aga uhkus, julmus, kavalus. Ilma teiste alandamiseta, silmakirjalikkuseta, vanglateta pole võimu olemas.” Kas nõustute sellega?

Teate, peale seda, kui Vene Õigeusu Kirik on andnud negatiivse hinnangu Lev Tolstoi mõtetele religiooni teemal, ei pea ma seda kommenteerima. Aga kindlasti on olemas ka niisugune võim. Ja tuleb veel hullemat ette. Poliitikas tuleb tõsiseid katsumusi läbi teha. Tõsi, kui oled isand, siis pea meeles, et rahvas võib sinust sada korda õigem ja parem olla. Ja veel, täna oled isand, aga homme mittekeegi. Meenutades viimase tsaari perekonna saatust, imperaatorit Ipatjevi majas, ootamas surmaotsust võõrastelt ususalgajatelt, kes ronivad oma nahkkuubedes välja kõdunevatest sügavustest nagu tarakanid, ja nemad ongi nüüd uus võim – kas suudad säilitada sellel hetkel oma armuliku suuruse? Nikolai Teine on mulle just Jumalale kuulekate valitsejate eeskuju.

Piiskop Kiprianilt Stalini aegadest, mil kogudust kiusati julmalt taga, küsiti, miks toetate niisugust võimu? Ta vastas, et kaos oleks veel hullem kui stalinlik riik. Kas olete temaga ühel nõul?

Siin lähete te küll liiale. Aga ma arvan, et kui Issand on mulle selle saadikukoha andnud, siis minust isiklikult sõltub, milline see võim on. Ma teen endast kõik sõltuva, et võim poleks silmakirjalik ja ei propageeriks kõlvatust, ning kõige hullem, mis me näeme, on lõpuaegade ilmingud, kui patt on enne viimsepäevakohut saanud normiks. Kõige lihtsam näide. Enamik Euroopa riike väljendab seisukohta, et Jumal oli ülekohtune, hävitades Soodoma ja Gomorra. Euroopas soositakse riigijuhtide tasemel Rooma kirjas mainitud pahet, “kus mehed on oma himus süttinud üksteisest ja teinud rõvedust mees mehega”, loomulikult ei päri niisugused Jumala riiki. Võimule, mis meelitab oma alamaid pattu tegema, oleks parem veskikivi kaela siduda ja kaevu heita, kui endiselt jätkata.

Vitali Valentinovitš, kas võim on otseselt vastutav Jumala ees maal toimuva eest?

Muidugi on.

Ka teie?

Jah, see on raske vastutus.

Teie loal meenutan statistikat. Venemaal on kusagil kahe ja nelja miljoni vahel tänavalapsi. ÜRO andmetel on Venemaal kõige rohkem vanemaid, kes on hüljanud oma lapsed, väga palju õnnetusjuhtumeid, vägivalda, alkoholi liigtarbimise tõttu sureb kusagil 70 000 inimest aastas. Võrdluseks – Afganistani sõjas hukkus 14 000 inimest. Kas vastab tõele?

Mis puudutab miljoneid kodutuid lapsi, see on kindlasti absoluutne vale. See tähendaks, et iga kahekümne viies inimene, vaatamata vanusele, kes elab Venemaal, oleks kodutu. Pole tõsi. Kodutuid lapsi on tegelikult väga vähe. Viimaste aastatega on tehtud väga palju, et lapsed poleks tänaval. Kui me räägime Suurest Isamaasõjast, siis tõesti oli neid ligi miljon, praegu seda probleemi pole. Ma võin vastata hoopis teistlaadi statistikaga, tänaseks on Venemaal suletud ligi pooled lastekodud, põhjusel, et pole vaeslapsi. On moodustunud järjekord inimestest, kes tahaks lapsendada, aga lihtsalt lapsi ei ole.

Ameerikasse ka ei anna?

No pole meil vaeslapsi. Olen sellega tuttav, sest meie peres kasvab kaks lapsendatud last. Aga Ameerikasse smugeldati lapsi järgnevalt. Neile määrati valediagnoos, kas AIDS või hepatiit, haigeid lapsi kodumaal lapsendada ei soovitud ja need saadeti Ameerikasse, kus selgus , et nad on tegelikult terved. Olen seda ise kogenud, minu lapsendatavale määrati hepatiit, aga vaimulikule, minu sõbra lapsele AIDS. Muidugi polnud seal mingit AIDSi või hepatiiti.

Tuleb nii välja, et Venemaal suletakse pooled lastekodud sellepärast, et rahvasaadikud ja vaimulikud lapsendavad lihtsalt kõik lapsed ära.

Ei, miks? Erinevad inimesed.

Aga lubage, siis ÜRO statistika lihtsalt eksib selles, et Venemaa on hüljatud laste poolest esikohal.

Ei, võib olla on asi selles, et lastel on ainult üks vanem, kes on lapse jätnud hooletusse. See on probleem. Stopp. Aga mitte ainult Venemaal, see on ülemaailmne probleem. Vanemlikest kohustustest võib erineval moel kõrvale hiilida. Lapsed, kes ei koge vanemate armastust ja istuvad lõputult internetis, neid on üle maailma. Delikaatne küsimus, mis oleks otstarbekam, kas jätta kasvav laps alkohoolikute perekonda või võtta ära vanemlikud õigused ja lapsel pole enam isa ja ema. Tõsi, meie kolleegid Norrast soovitavad anda taolised lapsed teise perekonda. Aga see purustaks perekonna pühaduse. Sel juhul oleks perekond nagu mingi ametühing. Kui riik peaks niimoodi perekonda suhtuma, siis perekond lakkab olemast jumalik nähtus. Jumal on perekonna looja ja perekond on koguduse väike mudel. Muidu oleks isaks ja emaks olemine lihtsalt mingi ühiskondlikult kasulik töö.

Mis oleks, kui keelaks seadusega niisugustel inimestel sugulise läbikäimise, kes ei oska lapsi kasvatada!

Teate, Sakarias ja Eliisabet ei saanud samuti lapsi.

Aga milline laps neile sündis hiljem – mitte tänavalaps.

Niisugune näide oli juba 1936. aastal Saksamaal. Natsionaalsotsialistid toetasid teadusharu nimega eugeenika – teadust inimtõu parandamisest. Aga Venemaal vastupidi. Keset Punast väljakut on Vassili Blažennõi kirik. Vassili oli jurodivõi, “hull Issanda pärast”. See oli inimene, kes vabatahtlikult hülgas kõik ühiskondlikud normid, käis mööda maad, prohveteeris, noomis valitsejaid, ja seda ajal, kus piisas ainult tsaari poole heidetud altkulmu pilgust, et sattuda tapalavale. Selle moega võis usklik inimene, vaatamata alandustele ja hoopidele, ütelda kaasajale tõtt.

Kas jurodivaja Ksenija Peterburskaja saaks tänapäeval sisse teie seadusandlikusse kogusse?

Isegi Kristust ei lubataks pääslast läbi, kahjuks. Ka Jeesuse kaasaeg ei võtnud Teda vastu ja sellest ajast on maailm muutunud veel hullemaks. Selleaegne maailm elas Lunastaja ootuses ja kui Ta tuli, ei võtnud maailm Teda vastu. Aga meie elame juba 2000 aastat ülimas eesõiguses saada Jeesuse kaudu patud andeks ja rahvas, mitte me ainult ei hinda seda, vaid leidub üha rohkem inimesi, kes lubavad endale ülimat jultumust seda kõike pilgata. Vene Õigeusu Kirikus on palve: “ainult meeletu ütleb oma südames, et Jumalat ei ole” [Ps 53:2]. Aga nüüd need inimesed levitavad oma vaateid avalikult.

Kuidas?

Kooli kaudu. Meie lapsi Vene Föderatsioonis õpetatakse maast madalast õppekavade järgi, mis on kirjutatud ateistide, jumalapilkajate ja vastase poolt.

Ja tulemused?

Tulemused. 16-aastased noored teevad aborti, nad on juba alkohoolikud.

Võib-olla see on isegi hea, et see jumalatu sugu teeb aborti, kui ei ole enam ettekujutust täisväärtuslikust perekonnast, kuhu lapsed võiksid sündida. Mis on siis abordis halba?

See on ju tapmine.

Olgu. Kas on veel vähe tänavalapsi ja kõike muud õnnetust.

Ma tahan öelda, et kool, ühiskond, just kaasaegne ühiskond, mis on rajatud usuvastastele seisukohtadele, püüab igast n-ö Jumala näo järgi loodud lapsest kujundada langenud ühiskonna sarnast.

Miks te ikkagi olete nii abortide vastu? Kõike eelpoolkirjeldatut saaks ju sündimata laste näol vältida.

Iga kristlane peaks olema mõrvadele vastu. Mudilane pole süüdi ühiskonna julmuses. Seepärast me ei peaks mitte tapma, vaid hoopis muutma ühiskonda.

Aga kuidas? Seaduste kaudu?

Ka seaduste kaudu.

Mulle meenub, et Eestis oli justiitsminister, kes lõpetas cum laude õigusteaduskonna. Ametisse astudes lubas ta välja anda parimad seadused, aga juba aasta möödudes koges ta, et seadustest pole kasu, kuna rahvas ei suuda neid täita. Kuidas siin Venemaal on?

Issand ise andis meile käsud, mida me sageli ei täida, kuna ei suuda. Riik, mis tunnustab aborte, ei saa loota mingile majanduslikule edenemisele või olukordade paranemisele, sest kui sa toetad kurja, siis kuri jääb sinu maale elama. Kui ütled lahti Jumalast – ja abortide tunnustamine on jumalateotus –, siis hoiad järelikult kurja poole, aga see ei too kunagi kaasa õnnistust. Me oleme välja andnud seaduse, mis annab lapsele õiguse elule alates eostamise hetkest. Samuti oli mõte anda talle eostamise hetkest ka teised inimõigused, siis, kui laps tegelikult sünnib. Loode on ju samasugune inimene kui kõik teised, see on vaid etapp tema elus. Inimese elu jaguneb etappideks, esimene neist on ema üsas, juba seal ta on elav hing, oma elu ja tunnetega. Üsas veedab ta üheksa kuud, pärast tuleb ilmale. Laps mitte ei sünni sel hetkel, kui ta valgust näeb, vaid varem. Lapse mõrvamise eest on ju ettenähtud tõsine kriminaalkaristus, miks me peaksime lubama ühel inimesel tappa teist ja maksame selle veel kinni riigieelarvest. Minu arvates on see üks tõsine põhjus, miks Venemaal pole kõik veel hästi. Meil tapetakse aastas rohkem lapsi kui Eestis on elanikke.

Kui palju marssal Žukoveid ja muid väljapaistvaid inimesi jääb sündimata.

Mitte väljapaistvaid, vaid emasid, üldse rahvast. Jumal on neile õiguse andnud sündida, aga meie oleme vastu. “Meister ja Margaritas” ütleb Jesua: “tõtt rääkida on kerge ja hea”, see on jõukohane Jeesusele, aga kaasaegses ühiskonnas on see raske ja vahel isegi väga ebameeldiv. Meie, kristlased, oleme ju näinud Muutmise mäe kauget valgust. Kuidas siis valime jälle pimeduse!

Väga lihtsalt saab! Abortide osas võib teiega nõustuda. Aga miks olete sellisel juhul surrogaatemaduse vastu. Sünnivad ju lapsed. Näiteks Pugatšova ja Galkin, Kirkorov, teie nii-öelda “suured sõbrad”, neil on niimoodi sündinud lapsed.

Suured sõbrad jutumärkides. See ei ole õnnistatud sünd. Iga laps peaks olema õnnistatud. Muidugi laps pole süüdi, aga ta ei sündinud õnnistatud abielust. Vene Õigeusu Kirikus on kirjutamata reegel: niisugust last ristida ei tohiks. Ta saab täiskasvanuks ja siis ise otsustab. Tema sünd ei olnud Jumalast, võiks öelda, et vastupidi, tema sünnis on midagi Jumala vastast. Meenutame jälle Sakariast ja Eliisabetti. Jumalat paludes ja paastudes said nad oma Johannese. Võib ette kujutada, kui palju palveid, magamata öid… Kujutleda vaid, et Eliisabet oleks läinud surrogaatemaduse teed.

Need olid Vana Testamendi pühad inimesed, Kirkorov ja Pugatšova pole elus võib-olla Piiblitki kätte võtnud.

See pole kõige suurem probleem, kui inimene ei tunne Piiblit. Muidugi peame Piiblit lugema. Aga nendele on lapsed nagu aksessuaarid. Pole vahet, võtta koer või laps.

Aga juhtub, et abielupaar ei saa lapsi haiguse või muul põhjusel. Aga tahaks ju väga, siis katseklaas on ainus lahendus.

Ütleme, inimene tahab ehitada maja, aga pole selleks raha või midagi muud, mis pole jõukohane. Vabandage, me ei ole ju jumalavastased. Jumal otsustab, mis kellele osaks saab. Jaa, keegi on ori, aga teine on isand. Sul pole last, mine siis lastekodusse ja lapsenda. Kes sind segab.

Lihaseid lapsi tahaks, aga teil on ju lapsendamise kogemused.

Minul on neli last. Kaks naisega ja kaks lapsendasime. Me ei tee neil vahet. Õigeusu kirikus on palve lapsendamise kohta – mittelihased lapsed muutuvad lihasteks lasteks. Ja kui tegelikkuses on teisiti, siis Jumalale pole sõna peetud.

Puudutasite kiriku teemat. Kuidas teile tundub – Juri Levada agentuur korraldas küsitluse, mille järgi selgub, et peaaegu kõik venemaalased peavad end õigeusklikeks, aga suurt paastu peab vaid kolm protsenti?!

Järgida suurt paastu? Aga mida teie siis tahate? Alles hiljuti tuli koolidesse õppeaine “Õigeusu alused”, ja aine pole kohustuslik. See on muidugi rumalus. “Õigeusu alused” on Vene kultuuri vundament. Kõik vene suured kirjanikud on ju kirjutanud Jumalast. Võimatu on mõista vene kirjandust, tundmata ristiusku. Kuidas oleks võimalik lugeda F. Dostojevski “Kuritööd ja karistust”, omamata teadmisi Jumalast, või võtame “Sortsid”. A. Bloki poeemi “12” suhtuti Nõukogude ajal kui üldmoraliseerivasse usuvastasesse kirjandusse, aga poeet tahtis öelda ju hoopis midagi muud. Ja kui sa hakkad mõistma nende teoste tõelist mõtet, alles siis sünnib teemantist briljant, mõistad, millest kirjutati… Nooruses lugesin palju kordi Bulgakovi “Meistrit ja Margaritat”.

Saatanlik raamat. Kas teile ei tundu?

Ei. See on just oma ajastu romaan. Väga huvitav oli lugeda, seda märkmetena, käsikirjadena, mida on ju mitu. Paljud Wolandi väljendatud mõtted kajastavad just meie tänast ühiskonda. Vestlus Patriarhi tiikide juures näiteks. Mis puudutab “Meistrit ja Margaritat”, siis praegu oleme oma usuasjadega täpselt sama kaugel kui kirjanike liidu esimees Berlioz nimetatud romaanis. Jumalat ei ole ja oleme ise oma elu peremehed. See on suurim probleem ühiskonnas, et unustame Looja.

Berliozide ühiskond?

Jah, Berliozide ühiskond. Praegu on veel viimane aeg ärgata, “enne kui Annuška pillab trammiteele purgi päevalilleõli”. Aga meie magame edasi, nii on mugavam. Tänapäeva ühiskond rajaneb Egole, egoismile. Peaasi on nauding, komfort – see on eesmärk omaette. Meenub siin Peterburis sündinud saatanlikult andekas kirjanik Rand, kes on kirjutanud “Hümni” egoismile. [Ayn Rand, sündinud Alisa Rosenbaum – toim.] Ta rajas libertaaride liikumise Ameerikas. USA seksuaalrevolutsiooni aegu olid tema raamatud enimmüüdud, peale Piibli muidugi. Aga tänapäeval leidub Piibli ostjaid üha vähem ja vähem. Mul tuleb sageli ametiasjus külastada Euroopa riike ja ma näen, et inimesed, kes peaksid olema, nagu on kirjutatud, selle maailma valgus või sool, aga minnakse vooluga kaasa. Kirikud on tühjad, pole sõnumit – püütakse ju teha midagi humanistlikku või luua sotsiaalprogramme, aga tõelist elu, Jumala Sõna, ei kohta. “Mina annan teile eluvett,” ütles Issand – kirik peab seda tegema, jagama Püha Vaimu ande.

Vitali Valentinovitš, kas teil on rohkem toetajaid või vastaseid?

Täpset vastust muidugi pole, lihtsad inimesed toetavad väga. Aga lauljate, muusikute ja võimumeeste hulgas on mul palju vastaseid.

Eriti parteis Jabloko?

Jah, oleme antipoodid, aga esimees Javlinski on õigeusklik. Kui temaga suhelda eraviisiliselt, on kõik hästi, aga ikkagi – partei mõjutab, ausalt öeldes õigeusklikke seal peaaegu ei ole. Valitsevad teised veendumused.

Aga teie parteis Ühtne Venemaa on palju usklikke?

Ma ei tea. Võin öelda, et partei juhtkonnast pole mulle kordagi helistatud, “korrale kutsutud”, olgu mu seisukohad ühiskonna suhtes ükskõik kui teravad.

Mitte kordagi?! Isegi kui püüate keelata liigkasuvõtmist või tahate luua oma kombluspolitseid?

Jah, liigkasuvõtmine tuleb keelustada, liigkasuvõtjad elavad rahva hädade arvelt. Liigkasuvõtmine on patt, jäledus, alatu. Vähe sellest, see ei aita kedagi. See on “kivi leiva asemel”.

Mida ütlete finantspüramiidi looja Sergei Mavrodi kohta, see oleks nagu rohkem nähtus rahamaailmas kui isik?

Ta on suli ja bandiit. Vähe sellest.

Ta ei oma ju mitte midagi. Reisidel ei käi, kannab dressipükse, istub oma Moskva korteris. Ei ela nagu oligarh.

Sergei Mavrodi on saatana võrdpilt. Läbi tema tuli paljudele kiusatus rikkaks saada.
Mavrodi pole süüdi, vaid inimesed ise, kes osalesid püramiidis, täpsemalt nende ahnus.
Pühakirjas on öeldud: “häda neile, kelle läbi kiusatus tuleb, parem, kui niisugune poleks sündinud”.

Ikkagi jõuame abordi juurde tagasi – parem, kui ta poleks sündinud.

Ei. Kui ta sündis ja ristiti, oli ta patuta, ilmsüütu lapsuke. Ta kasutas ära inimlikke nõrkusi, meelitas patule. Nagu kõrbekiusatuse ajal tuli saatan Päästja juurde ja ütles: “Kummarda mind ja ma annan Sulle kõik maailma rikkused.” Nii ka Mavrodi – kummardage mind ja ma annan teile hunniku raha.

Aga jäid tühjade kätega.

Kahjuks jah. Piiblis on näide olemas, aga rahvas oli sõnakuulmatu.

Hea küll, millisena näete Venemaa tulevikku?

See võib olla mitmesugune. Ma ei usu, et see erineks palju Eesti, Saksamaa või Ameerika tulevikust. Issand ütles ette apostel Johannese kaudu Patmosel, mis meid ees ootab. Issand ei kõnele siin maadest, vaid kogu inimkonnast. Inimkonna hukk ehk õigete pääsemine ei jagune riigipiiride kaupa, keegi ei saa ennast riigina eraldada, et vaata – me oleme paremad. Taevas saab kõik olema teisiti, seal pole “meest ja naist”, nagu Piibel õpetab, saame olema nagu taevainglid. Seal ei jaguneta enam rahvusteks, pole paganaid ega juute, oleme kõik ühe Isa lapsed. Selles valguses on kõik tänased erimeelsused vaid rumalus. Vaen riikide vahel – see on vesi kurjuse veskile. Tegelikult on põhjuseks üks põhipattudest, uhkus – oleme paremad kui teie. Sealt tulevad sõjad ja sanktsioonid. Kui valitsejad elaksid kristlikus vaimus, poleks rahvustevahelisi konflikte. Kuidas saakski oma venna vastu kätt tõsta, oleme ju vennad, vaatamata, milline pass sul on – sinine, punane või roheline.

Kõlab nagu Utoopia saar. Aitäh teile, kallis Vitali Valentinovitš, oli väga meeldiv juttu ajada.

Väga rõõmustav.

Intervjueeris ja tõlkis eesti keelde Margus Einlo