Ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge. Foto: erakogu

Poliitikateadustes enim kasutatud demokraatia reitingute süsteemi appi võttes võime järeldada, et liberaalne demokraatia ei ole samastatav demokraatiaga, vaid kohati isegi vastandub demokraatiale. Kui demokraatia tähendab ka riikide suveräänsust, siis liberaalne demokraatia on globalistlik, eeldades, et kõigile ühiskondadele sobivad sarnased väärtused, kirjutab Jaak Valge. 

"Sõna demokraatia tuleb kreekakeelsetest sõnadest demos, mis tähendab inimesi, ja kratos, mis tähendab võimu. Järelikult võib demokraatiat mõista kui rahvavõimu, juhtimisviisi, mis sõltub rahva tahtest." Nii selgelt alustatakse demokraatia kirjeldamist Euroopa Komisjoni inimõiguste käsiraamatus. 

Ent järgneb mööndus, mis selguse annulleerib: "Õigupoolest ei peaks demokraatias kehtima ka häälteenamuse reegel, kui see tähendab, et vähemuste huvisid ignoreeritakse täielikult. Vähemasti teoorias tähendab demokraatia valitsemist kõikide inimeste nimel, lähtudes nende tahtest." 

Kena küll, aga kes on need vähemused või kes defineerib need vähemused, kelle huvisid ei tohi ignoreerida? Ning kui soovida, et võimu teostatakse kõigi inimeste tahte alusel, kas on siis üldse võimalik võimu teostada? 

Ülaltoodud antagonismis peitub nii liberaalse demokraatia seesmine konflikt, aga ka liberaalse demokraatia ja demokraatia vastuolu ning sealtsamast tõukub liberaalse demokraatia vastuseis otsedemokraatiale kui kõige selgemale demokraatia teostamise meetodile. 

Need küsimused väärivad põhjalikumat vaatlemist. Allpool on selleks appi võetud kaks olulisemat demokraatia ja vabaduste mõõtesüsteemi

Demokraatia ja liberaalne demokraatia 

Kõige ulatuslikum ja poliitikateadustes enim kasutatud mõõtesüsteem on Polity IV, mis sisaldab kirjeid kõigi üle poole miljoni elanikuga riikide valitsemisrežiimi tunnuste kohta aastatest 1800-2018. Polity definitsioonid kujunesid välja 1970. aastatel. Otsedemokraatia ulatust ei hinnata Polity süsteemis eraldi, küll aga tõstavad referendumid Polity reitingut kaudselt. 

Demokraatiat mõistetakse Polity süsteemis kolme üksteisest sõltuva komponendi kaudu: esiteks, institutsioonide ja menetluste olemasolu, mille kaudu saavad kodanikud piiranguteta avaldada eelistusi erinevatele poliitikatele ja juhtidele, teiseks piiranguid täidesaatva võimu teostamisel ning kolmandaks kodanikuvabadusi. Demokraatia muid aspekte, nagu õigusriik, kontrolli- ja tasakaalumehhanismid jne, käsitletakse eelnimetatud üldpõhimõtete vahendite või ilmingutena. Polity süsteemis on kõige demokraatlikum riik, millele antakse 10 punkti. 

Liberaalse demokraatia mõistet hakati järjest laienevalt kasutama paarkümmend aastat tagasi, mil Freedom House – populaarne ja ülimõjukas USA mõttekoda, kelle finantseerijate hulgas on olnud ka George Soros – hakkas eristama kaht demokraatia liiki, valimisdemokraatiat ja liberaalset demokraatiat.

Valimisdemokraatia mõiste on sarnane Polity demokraatia mõistega, liberaalse demokraatia defineerimiseks lisati aga tunnuseid, mida muudetakse, kuna Freedom House käsitleb (liberaalset) demokraatiat muutuva mõistena. Hinne määratakse paljude näitajate alusel, mis Freedom House'i lähenemise kohaselt kajastavad poliitilisi õigusi ja kodanikuvabadusi. Riigid jaotatakse vabadeks, osalt vabadeks ja mittevabadeks. Maksimaalselt on võimalik saada 100 punkti.

Lühidalt öeldes tähendab liberaalne demokraatia seega küll kodanike vaba valikut, aga piiratud ulatuses, et kujuneks välja soovitud poliitika, mida nimetatakse liberaalseks poliitikaks. Näiteks Freedom House'i 2019. aasta ülevaates on Eesti probleemina fikseeritud venelaste, roma vähemuse liikmete ja lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimeste diskrimineerimine, samuti asjaolu, et naised teenivad oluliselt vähem kui mehed.

Nende parameetrite hulgas, mille alusel Freedom House andis aga 2019. aastal riikidele reitingu, olid järgmised: kas riigi seadused näevad ette varjupaiga- või pagulasseisundi andmist vastavalt ÜRO konventsioonile ja muudele pagulasi käsitlevatele piirkondlikele lepingutele? Kas valitsus on kehtestanud pagulastele kaitse süsteemi, sealhulgas väljasaatmise vastu? Kas valitsus kontrollib otseselt või kaudselt abielupartneri valimist või muid isiklikke suhteid, kas erinevate eraldiseisvate rühmade liikmed – sealhulgas etnilised, usulised, soolised vähemused, LGBT-rühmad ja muud asjassepuutuvad rühmad – on võimelised oma inimõigusi tõhusalt kasutama? 

Lisaks sellele, et nende ettekirjutustega kitsendatakse või vähemalt suunatakse riikide poliitikat ja kodanike demokraatlikku õigust seda kujundada, on probleem ka mõistete laialivalguvuses. On arusaadav, kui demokraatiasse puutuvate inimõiguste all mõistame mõtte-, südametunnistuse-, sõna-, usu-, kogunemis-, ja ühinemisvabadust. Kuid inimõiguste mõistet tarvitatakse hoopis laiemalt, üheselt arusaadavat definitsiooni ei ole.

Vähemuste definitsiooni ei saa aga hoopiski olla, sest laiemas mõttes koosnebki kogu ühiskond vähemustest. Näiteks suhtun ma homoseksuaalsesse orientatsiooni neutraalselt. Samas on aga seksuaalseid orientatsioone, mis mõjuvad mulle ja paljudele teistele eemaletõukavatena, aga mida soovib praktiseerida samuti vähemus. Kui kõik vähemused on võrdsed, siis tuleks neidki vähemusi käsitleda võrdselt homoseksuaalsusega. Ometi ei aktsepteeri ühiskond neid, näiteks liputamist või pedofiiliat. Tegemist on seega moraalsete valikutega, mida ühiskond või täpsemalt ühiskonna enamus alati teeb. 

Demokraatlik Ungari ja liberaaldemokraatlikud Ghana, Senegal ja Namiibia

Polity klassikaliste parameetrite järgi on maailma demokraatia seisund viimastel kümnenditel suhteliselt stabiilne. Freedom House'i liberaalse demokraatia definitsioonide kohaselt on aga maailma demokraatia kriisis, sest riikide keskmine reiting on 14 viimasel aastal langenud. 

Freedom House hindab Eesti vabaks riigiks (üldhinne 94), millega meid paigutatakse 232 riigi ja territooriumi seas 24 kohale, samale tasemele kui Saksamaa ja Ühendkuningriik ning ettepoole kui näiteks Austria, Prantsusmaa ja USA. Freedom House'i hinnang Eesti kohta ei ole vastuolus Polity hinnanguga (9), st nii Eesti demokraatia kui liberaalse demokraatia seisundid on maksimumi lähedased.

Hoopis teisiti on aga Ungariga, mida Freedom House peab poolvabaks riigiks ja hindab 70 punktiga. Nii on Ungari vähem liberaaldemokraatlik, kui näiteks Senegal (71), Namiibia (77) või Ghana (80). 

Mida Freedom House Ungarile ette heidab? 2019. aasta ülevaates märgitakse, et Viktor Orbáni Fideszi partei korraldas pärast võimuletulekut muudatused, mis võimaldasid tal tugevdada kontrolli riigi sõltumatute asutuste üle. 2018. aasta võtmesündmuste seas tuuakse esile, et Ungari parlament kiitis heaks seaduse, mis nõuab valitsusväliste organisatsioonide puhul, mis saavad rohkem kui 26 000 dollarit aastas välismaalt toetust, välismaised rahastajad avalikustada. Samuti kiitis parlament heaks kõrgharidusseaduse muudatused, mis muutsid Ameerika-Ungari Kesk-Euroopa ülikooli tegevuse ebaseaduslikuks. 2019. aasta võtmesündmusena tuuakse esile, et Ungari valitsus jätkas sisserändajate ja varjupaigataotlejate suhtes karmi poliitikat, ning tema rändepoliitika on vastuolus Euroopa institutsioonidega. 

Näib, et need otsused olid Ungari kodanike vaba valik, aga selgub, et kodanike valikud muudavad Ungari vähem liberaaldemokraatlikuks. Aga kas ka vähem demokraatlikuks?

Selgub, et mitte. Polity poolt Ungarile antud demokraatia reiting on alates 1990. aastast jätkuvalt maksimaalne, 10. Seega on Ungari demokraatia olukord laitmatu, ning on paradoksaalne, et etteheiteid Ungari demokraatiale on tehtud ka nende riigipeade poolt, kus demokraatia reiting on madalam, nagu näiteks Prantsusmaa (9) või Belgia (8).

Euroopa Liidu segane valitsemismudel, kus parlament ei kontrolli täitevvõimu, ei kvalifitseeruks Polity järgi aga üldse demokraatiaks. Küll aga on Euroopa Liidu bürokraatia võtnud pigem liberaalse demokraatia suuna, mida kajastab ka teksti alguses toodud näide Euroopa Komisjoni käsiraamatust.

Rida riike aga, mis saavad Freedom House'i järgi Ungarist parema liberaaldemokraatia reitingu, on Polity järgi halvema demokraatia kvaliteediga. Näiteks ka ülalmainitud Ghana (8), Senegal (7) ja Namiibia (6). 

Niisiis võime järeldada mitte ainult seda, et liberaalne demokraatia ei ole samastatav demokraatiaga, vaid kohati isegi vastandub demokraatiale. Ning seda, et kui demokraatia tähendab ka riikide suveräänsust, siis liberaalne demokraatia on globalistlik, eeldades, et kõigile ühiskondadele sobivad sarnased väärtused. 

Kas kodanike poolt referendumil tehtud otsused vastanduvad liberaalsele demokraatiale?

Vastus on, et kindlasti mitte a priori. Sest rahvahääletuse otsus võib olla kooskõlas just liberaalse demokraatia suunaga, nagu näiteks hiljutine Šveitsi kodanike referendumil tehtud otsus, millega keelati diskrimineerivad väljaütlemised geide suhtes ning viha õhutamise nende vastu. Ent võivad olla ka vastuolus, ehk kooskõlas rahvuskonservatiivse aatesuunaga, nagu sealsamas Šveitsis rahvahääletusel tehtud otsused, millega keelati massiimmigratsioon ja minarettide ehitamine. Kõik need otsused on aga demokraatlikud. 

Demokraatliku vaate kohaselt on ühiskond tervik, kus kõik aatesuunad saavad oma väärtuste võidulepääsu üle ausas võistluses konkureerida. Vastuseis otsedemokraatiale tähendab niisiis ka vastuseisu demokraatiale – olukorrale, kus kodanikke usaldatakse nende vaba valiku tegemisel. Just erinevate ideoloogiate aus konkurents tagabki edu. Läänemaadele on taganud õitsengu demokraatia, mitte liberaalne demokraatia.

Artikkel on algselt avaldatud Postimehes. Objektiiv avaldab teksti autori loal.