Ühtki erakonda, mis toetaks ausate kodanike sundimist enesekaitseks omatavate relvade loovutamisele, ei saaks konservatiivseks pidada, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Paraku mitte üllatuslikult on Lihula tragöödiat asutud ära kasutama, et survestada seadusandjat piirama kodanike õigust omada enesekaitseks tulirelvi. Kõik toimuv järgib ammu teada mudelit, mille kohaselt kasutatakse mõne üksiku kurjategija vastutustundetut käitumist ettekäändena vastutustundlike relvaomanike õiguste kallale minemiseks.
Niisugust sõnumit on liberaalse meedia abil kõlama pannud nii PPA peadirektor Elmar Vaher, Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jüri Saar kui ka mitmed teised. Halva üllatusena panustas selle narratiivi võimendamisse ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees, siseministri ametit pidav Mart Helme, kes väljendas paari päeva eest seisukohta, et Eestis ei peaks olema poolautomaatsed relvad tsiviilkäibes lubatud ning et enesekaitseks piisaks kodanikele vaid revolvri omamise õigusest.
Kuigi Helme lisas, et totaalset relvakeeldu ta ei poolda, on selge, et erakonda, mis toetaks seadusemuudatust, millega sunnitaks seadusekuulekad kodanikud riigivõimu nõudmisel loovutama enesekaitseks soetatud püstoleid ja püsse, ei saaks mitte kuidagi konservatiivseks pidada. Väidetavalt oli Helme lausutu eksitus, aga kui nii, siis tuleks see selgelt välja öelda ja kinnitada toetust õigele konservatiivsele positsioonile.
Tõsiasi on see, et enese ning oma lähedaste ja vara kaitseks tulirelvade omamise õigus on üks vaba ühiskonna peamistest tunnustest, mis kujutab endast mitte riigivõimult saadud kingitust või privileegi, vaid kodanike loomulikku põhiõigust – põhiõigust, mida riigivõim peab tunnistama ja austama, piirates selle õiguse teostamist nii vähe kui võimalik. Kui riigivõim võtab tõsiselt õigust elule, tuleb võtta tõsiselt ka õigust vahenditele, millega oma elu kaitsta. Veelgi enam, ultimatiivselt on kodanike relvaomamise õigus ka garantiiks riigivõimu kuritarvitamise vastu.
Just sellisena on konservatiivid alati seisnud relvade omamise ja kandmise õiguse eest, nähes selles lahutamatut osa vabadest ja väärikatest kodanikest moodustuva ühiskonna ideaalist, mis baseerub isikliku vastutuse põhimõttel, mitte visioonil riigist kui täielikku jõumonopoli omavast hoolekandeinstitutsioonist. Konservatiivide jaoks on oluline kasvatada lapsi maast madalast selle visiooni kohaselt tõelisteks kodanikeks, mitte lähtuda eeldusest, et inimesed ei kanna oma vastutustundetuses tõelise kodaniku visiooni välja.
Seevastu vasakpoolsed on järjepidevalt seisnud relvade omamise õiguse pideva koomale tõmbamise ja lõpuks üldse äravõtmise eest. Sedasi on nii Nõukogude Liidus kui ka sotside poolt valitsetud Lääne ühiskondades viidud ellu laiemat ideoloogilist programmi, mille kohaselt tuleb teha inimesed maksimaalselt riigivõimust sõltuvaks, et kujundada mitte vabadest kodanikest moodustuvat ühiskonda, vaid võimalikult ulatuslikult võimule allutatud ja selle poolt manipuleeritavat, ilma religioosse, rahvusliku ja perekondliku identiteedita maksumaksjate ja tarbijate massi.
Mitmetes Euroopa riikides ongi vasakpoolsetel ühiskonna seesugune ümberkorraldamine õnnestunud, mistõttu nt Belgias ei või üldse enesekaitseks tulirelvi omada, rääkimata nimetatud põhjusel relvade kandmisest. Pidevalt kasvava massiimmigratsiooni ja sellega kaasas käiva kuritegevusega on põlisrahvas jäetud armetusse, vaba kodaniku ideaali naeruvääristavalt kaitsetusse seisundisse.
Lõpuks taandub küsimus sellele, mida üldse konservatiivne ilmavaade tähendab. Kas see rajaneb selgelt määratletud printsiipidel ja seisneb nende printsiipide kaitsmises või on see lihtsalt oportunistlik, vastavalt olukorrale printsiipidest taganev või koguni printsiipe vahetav hoiak? Just nagu ei kaitse tõeline konservatiiv abielu pelgalt selle pärast, et eesti rahvas ei ole selle ümbermääratlemiseks valmis, nii ei kaitse konservatiiv ka relvade omamise õigust üksnes eeldusel, et ei leidu kurjategijaid, kes seda õigust kuritarvitaks.
Konservatiivid teavad, et langenud inimloomuse tõttu pole võimalik ehitada nii head ühiskonda, et inimesed ei peagi enam head olema. Seega teavad nad ka seda, et kurjategijad saavad alati olema ühiskonna osaks, just nagu saavad seda olema ka relvakuriteod, sest täiuslikku maist ühiskonda ei ole ega tule.
Ometi ei tohiks konservatiividel olla midagi pistmist vasakpoolsete alalise püüdlusega jätta kuritegevuse väljajuurimise nimel ausad kodanikud ilma oma loomulike õigusteta, sh õiguseta omada kohaseid vahendeid nii enese kui ka oma lähedaste ja vara kaitsmiseks. Vastasel juhul panustatakse konservatiivsuse loosungite kattevarjus vasakpoolse ideoloogilise programmi elluviimisse ja seeläbi ühiskondlikku vabadust väljajuuriva totalitaarse riigikorralduse süvendamisse.
Konservatiivide vastutus enesekaitseks relvade omamise õiguse kaitsmisel on seda olulisem, et kui nemad seda ei tee, siis ei tee seda mitte keegi. Et valelikult end liberaalideks nimetavatest jõududest on saanud kõige suurem oht ühiskondlikule vabadusele, kehtib see paraku ka kõigi muude põhiõiguste ja -vabaduste kohta, alates veel sündimata laste eluõigusest ning lõpetades sõna-, usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabaduse ning era- ja perekonnaelu, vanemlike õiguste ja eraomandi puutumatusega.