Koroonaapartheid on viimaks ometi tühistatud, ent nüüd tuleb hakata tegutsema selle nimel, et apartheidirežiimi korraldajad vastutusele võtta, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Rohkem kui pool aastat kestnud koroonaapartheid (kuigi sugugi mitte kõik piirangud) on selleks korraks möödas. Nüüd on aeg rääkida vastutusest.
Kui mõni arvab, et Ukraina sõja ning suurte hinnatõusude taustal peaks juhtunu ära unustama ja eluga edasi minema, siis arvaku uuesti. Isikuvabaduste armulik jagamine võimude poolt vastavalt kellegi „vaktsineerimisstaatusele" on Eesti põhiseaduse alusideede räige rikkumine. Et see sai üldse juhtuda ja kesta üle poole aasta, jääb alatiseks Eesti riigi häbiplekiks.
Jah, just nimelt riigi, mitte ainult mõne ametniku või poliitiku või erakonna. Kuigi Eesti põhiseaduse preambulis deklareeritakse pidulikult, et meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, ei seisnud mitte ükski oluline riiklik institutsioon vaktsineerimata inimeste isikuvabaduste ja õiguste eest, õiglusest rääkimata.
Kaks järjestikust Eesti presidenti ei näinud taolises elanike segregatsioonis probleemi, vaid pigemini leidsid, et tegemist on igati õige ja vajaliku sammuga.
Parlament ei sekkunud, kinnitades järjekordselt, et Eesti on parlamentaarne riik vaid nominaalselt – tegelikult pannakse kõik paika täitevvõimu tasandil. Samas ma ei kahtle, et Reformierakond ja Keskerakond oleksid riigikogus vajalikud eelnõud läbi surunud, kui valitsus oleks seda vaid soovinud.
Niisiis, vabariigi valitsus kehtestas üldkorraldusega apartheidirežiimi ja jõustas selle lõppastmes politseilise jõu abil. Režiimi olemust kirjeldab kõige selgemini inimesi diskrimineerimast keeldunud Kalamaja kohviku MEM Cafe jõhker ja ülekohtune sulgemine (mh kumminuia kasutades) ning väikeettevõtte suurte trahvidega surmamine.
Abi ei olnud ka Eesti kohtusüsteemist, mis ei suutnud või õigemini ei tahtnud minna vastasseisu ei valitsuse ega ilmselt paljude kodanikega, kes mittevaktsineeritutes ohtu nägid või nende keeldumist ei aktsepteerinud. Ühe küsitluse järgi pidas tervelt 43% inimestest õigeks vaktsineerimise kohustuslikuks muutmist, s.t nende meelest olnuks õige sundida inimesi vastu nende tahtmist riiklike karistuste ähvardusel valitsuse poolt nõutud aineid manustama.
Ka õiguskantsler, kes enne apartheidirežiimi kehtestamist kaitses sõnakalt Eestis kehtivat vaktsineerimisvabaduse põhimõtet, kadus ühtäkki vaikselt kuhugi ära. Ah jaa, ta soovis ametisse jääda uueks perioodiks, mida poliitikud talle ka lahkesti võimaldasid.
Mõni ehk leiab, et mis tohutu probleem see nüüd ikka oli, et inimesed ei saanud kohvikus saiakest süüa – võrreldes sellega, et praegu surevad Ukrainas mehed, naised ja lapsed!
Esiteks, minu arvates ei pea mujal maailmas sündivale kurjusele ja ülekohtule viidates pisendama seda ebaõiglust ja ülekohut, mis leiab aset Eestis. Teiseks, asi polnud ju ainult saiakeste söömises, vaid vaktsineerimata inimeste süstemaatilises väljatõukamises nii ajaveetmis- (söögikohad, ööklubid), meelelahutus- (kinod jm), kultuuri- (muuseumid, teatrid, kontserdid jm kultuuriüritused), spordi- (spordiklubid) kui teadussfäärist (teaduskonverentsid jm). Selleks kõigeks polnud vähimatki meditsiinilis-teaduslikku ja ka mitte faktilist põhjust – tegemist oli surveabinõuga, et hoolimata vaktsineerimisvabaduse printsiibist sundida inimesi vaktsineerima.
Teisisõnu, Kaja Kallase valitsus otsustas inimesi labaselt kiusata ja alandada, et n-ö nügida nad „õiget sammu" tegema.
Ma olen algusest peale selle poliitika kohta kasutanud mõistet apartheid ja leian, et see on tabavaim termin kirjeldamaks seda, mida valitsus Eesti inimestega tegi. Elanikkonna segregatsioon nn koroonapassi alusel – vaktsineerimata isikute teatud avalikesse kohtadesse mittelubamine või karistuse ähvardusega jõustatud keeld neid teenindada on erakordselt ränk põhiõiguste rikkumine. Vaktsineerimisele sundimine töökoha kaotamise ähvardusel on kahtlemata veelgi rängem rikkumine.
Vähim, mida apartheidirežiimi rakendajad ja kaasinimeste õiguste piiramist õigustanud tegelased teha saaksid, on andekspalumine. Pisaratega siiras patukahetsus – sellest tuleks alustada.
Samas me vajame rohkemat kui lihtsalt ühiskondlikku hukkamõistu. Siin on ilmselgelt tegemist mastaapse kuriteoga või kuritegudega, millega on seotud nii teatud vastutavad poliitikud (Kaja Kallas, Tanel Kiik, Kristian Jaani) kui ametnikud (Elmar Vaher, terviseameti töötajad jt). Vaevalt et nende kamraadid prokuratuurist kuriteoteate peale kriminaalasja algatavad – on ju mõned kohtunikudki inimestele nende õiguste kaitsmise asemel lihtsalt näkku naernud. Kuid see ei tohi panna asjale käega lööma.
Apartheidirežiimi põhiseadusvastasuse kohta ja selle kehtimise ajal toime pandud riigivõimu kuritegude osas tuleks kokku panna toimik, mis tooks kõik väära ühemõtteliselt ühiskonna ette. Seda on võimalik teha kodanikena. Inimsusevastased kuriteod on aegumatud ning ühel hetkel me jõuame ka nende menetlemiseni.
Viimselt on kaalul see, kas Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele või on need tühipaljad sõnakõlksud.