Markus Järvi: Lauri Vahtre, Karl Popper ja lääne uusmetslaste filosoofia

Sõnad nagu “sallivus”, “ksenofoobia”, “homofoobia”, “tolerantsus” ja “demokraatia” ei olegi mõeldud selgete piiride ja määratletud sisuga mõistetena, vaid ebamääraste ja poolreligioossete tootemitena, mille eesmärgiks on tekitada modernses metslases masside teadvust suunavate üksmeele meisterdajate poolt kontrollitud tunnete laviin ning kutsuda seeläbi üles soovitud käitumine, kommenteerib Markus Järvi Lauri Vahtre suurepärast artiklit Postimehes. 

Lauri Vahtre avaldas hiljuti Postimehes tabava artikli (Lauri Vahtre: sallimatusest on saanud tont) Karl Popperi sallivuse paradoksist, mis pahemliberaalse massiinimese poolt vulgariseerituna omandab tavaliselt järgmise vormi: kuna sallivus on ülim väärtus, siis on sallivatele igati kohane mitte sallida mitte sallijaid. Või nagu Lauri Vahtre selle sõnastab: “[…] salliv ühiskond peab selleks, et püsida, olema sallimatu sallimatuse suhtes.”

Selle põhimõtte erinevaid variante võite kohata seitsmenda klassi ühiskonnaõpetuse tunnis sõna võtvate ninakate noorte suust kuni ERRi saadete ja Vilja Kiisleri intervjuudeni välja.

Sallivusest on saanud dogmaatiline mõiste, mida ei määratleta ja mis pillutakse infantiilse enesekindlusega aruteludesse, eeldades selle samasugust infantiilset omaksvõttu. Kes sellisele sõnakasutusele ei allu, on juba iseenesest sallimatu ning teda võib rahulikult tembeldada “natsipasaks”, kellele teatavasti kuulub valgustatud sallijate põlgus ja sallimatus.

Lauri Vahtre kirjeldab Popperi avatud ühiskonna aluseks oleva printsiibi mandumist hoiakuks, kus “[…] esiteks kuulutatakse natsismiks peaaegu kõik, mis ei meeldi; teiseks on Popperi piiratud sallimatus asendatud piiramatuga: õige on olla sallimatu iga sallimatuseavalduse suhtes, olgu see tegu, sõna, mõte või koguni tegevusetus. Ollakse juba niikaugel, et natsid on kõik, kes natsidega vihaselt ei võitle.”

Selles punktis avaldub aga midagi väga olulist. Vahtre teeb sellest küll möödaminnes juttu, kuid pikemalt sellel ei peatu. Nimelt väljendub sõnade ja mõistete mantra-laadses kasutuses ja nende masinlikus kordamises lääne ühiskonna egalitaristlik ehk täielikust võrdsuseideest lähtuv mõttekultuuri mandumine.

Sõnad, mille lausumisel ei osale aju, vaid Pavlovi koera instinktiivsusega toimiv tuim automaatsus kõnelevad meile massiinimese psühholoogiast. See on viis, kuidas tuimaks tambitud ja ajupestud mass teeb filosoofiat.

Massile on vaja sisse istutada mõned koodsõnad, mis vallandavad mitte seesmise ratsionaalse arutelu, mille käigus mõelda näiteks mõistete piiride, nende kasutusvõimaluste ja tähendusväljade üle erinevates kontekstides, vaid ürgse ja ebamäärase tunnete laviini, mille poolused – hea ja halb, lubatud ja lubamatu, külgetõmbav ja eemaletõukav – pannakse paika masside meelsust kontrolliva aparatuuri poolt.

Täna on selleks aparaadiks eelkõige massimeedia ja meelelahutustööstus ning nendest mõjutatud avaliku arvamuse väli.

Sõnad nagu “sallivus”, “ksenofoobia”, “homofoobia”, “tolerantsus” ja “demokraatia” ei olegi mõeldud selgete piiride ja määratletud sisuga mõistetena, vaid ebamääraste ja poolreligioossete tootemitena, mille eesmärgiks on tekitada modernses metslases tunnete laviin, mis kutsub käituma teatud viisil ning vältima kohese ja karmi kollektiivse hukkamõistu kartuses vastupidist käitumist.

“Demokraatia”, “transfoobia” ja “nats” on signaalid maskide taha varjunud šamaanidelt ja need on mõeldud mõjuma samamoodi nagu metslastele koodsõnad “vihm”, “äike”, hõimujumala nimi või mõni peamine kiskja (karu, tiiger, lõvi).

Kuhu massiinimese ehk põhimõtteliselt oma enda naudinguid taga ajava ja mitte kedagi endast kõrgemana tunnistava metslase n-ö filosofeerimine eelnevate revolutsioonide käigus välja viis, selle toob Lauri Vahtre väga tabavalt oma essees ära:

“Just sedaviisi toimib ka meie agressiivsemate sallijate loogika: sallimatu tuleb olla igasuguse sallimatuse vastu ja meie olemegi, sest meie sallimatus ei loe. See pole see sallimatus. Meie asume kõrgemal, meie viha on armastus. Me ei kutsugi üles kedagi vihkama, me lihtsalt nimetame teisi natsideks ja s…hunnikuteks. Üldiselt ei või, aga meie võime. Ja nõnda edasi. Rea lõpus on bolševikud oma praktikaga: me tegutseme kõikide õnne nimel ja selleks tuleb suur osa inimesi maha tappa.”

Nii toimus see Nõukogude Liidus, kus teatavasti üks filosoofia ja selle praktika jõudis massideni. Kuhu jõuab välja liberaalsete tootemite ümber kargav moderne metslane oma metsiku mõtlemisega, seda saame veel näha. Ilmselt annab märatsev ja ropendav hõimusõdurite jõuk nimega “Antifa” sellest veidi eelmaitset.  

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.