Euroopa Parlamendi liige, endine sotsiaaldemokraatliku erakonna juht Sven Mikser leiab sotsiaalmeediapostituses, et nn "evolutsiooniline" lähenemine samasooliste paaride abieluõiguse suunas enam ei tööta. Mikseri sõnul on aeg kõrvaldada perekonnaseaduse tema sõnul ebaõiglased sätted, mis samasooliste abielu ei luba.
Objektiiv avaldab Mikseri postituse täismahus:
Ükskõik, kas pidada opositsioonijuhtide seisukohta (või selle puudumist) abieluvõrdsuse küsimuses poliittehnoloogiaks või lihtsalt ettevaatlikkuseks, on Krister Parisel (äsja avaldatud arvamusloos – toim.) peamises küsimuses õigus: praegune hetk nõuab liberaalse parlamendiopositsiooni juhtidelt tunduvalt rohkemat, kui nad on seni valmis olnud pakkuma.
Ka kõigile neile (või peaksin ütlema – meile?), kes me ehk seni arvasime, et abieluvõrdsuse ja samasooliste paaride võrdsete õiguste poole tuleb liikuda sammhaaval ja n-ö evolutsiooniliselt, peaks praeguseks olema selge, et see lähenemine enam ei tööta.
Mis on muutunud? Kõige olulisemana see, et Eestis on võimule tulnud äärmuslased, kes vilistavad põhiseaduse alusväärtustele ja võrdse kohtlemise põhimõtetele ning on asunud jõuliselt vähemuste õigusi kitsendama ja juba antud õigusi-vabadusi tagasi pöörama. Oleme ausad: selleks ajaks, kui opositsioon jõuab kooseluseaduse ammuunustatud rakendusaktid kuueteistkümnendat korda Riigikogu menetlusse anda, on meie riik Helme-valitsuse juhtimisel juba ammu omadega p… Poolas!
Seda allakäiku alalhoidlikult kõrvalt kaedes osutume kaasvastutajateks. On tähelepanuväärne, kui paljud apoliitilised arvamusliidrid on vastuseks Mart Helme räigele LGBT-vastasele rünnakule liberaalse ühiskonna kaitsjatena "kapist välja" tulnud ja oma tõekspidamisi avalikult väljendanud. Poliitilised liidrid ei tohi neid (ja kümneid tuhandeid teisi, kes on tänaseks abieluvõrdsuse petitsiooni allkirjastanud) alt vedada. Vaba Eesti hoidmine on ühine asi.
Martin Luther King ütles kunagi, et moraalse universumi kaar on pikk, aga see paindub õigluse poole. Ka eesti ühiskondlik mõte areneb ajas aeglaselt, aga järjekindlalt õigluse suunas. Järjest suurem osa inimestest on valmis uskuma, et ühiskond, kus vähemustel on enamusega võrdsed õigused, on tervikuna õnnelikum, turvalisem ja edukam. Järjest enam inimesi leiab, et vähemuste vaenamine on vale ja ebamoraalne. Päev, mil selline arusaam muutub ühiskonnas valdavaks, jõuab ükskord vältimatult kätte, aga see päev saabub tunduvalt varem, kui need, keda rahvas on usaldanud riiki juhtima, julgevad avalikult välja öelda, millesse nad usuvad.
Ütleme siis, et Perekonnaseaduse sätted, mis annavad õiguse omavahel abielluda üksnes erinevast soost inimestele, piiravad ebamõistlikult samast soost elukaaslaste õigusi ja et me soovime selle ebaõigluse kõrvaldada!
Ma tean, et paljud konservatiivselt mõtlevad inimesed põhjendavad täna kehtivat ebaõiglust "traditsiooniga". Püüdes mõista nende ettevaatlikkust ühiskonnas aastakümneid või isegi -sadu domineerinud tavade ja hoiakute ümbervaatamise suhtes, kutsun ka neid inimesi sügavalt mõtlema iga taolise traditsiooni põhjendatuse ja moraalse õigustatuse üle.
On palju ilusaid ja hoidmist väärivaid traditsioone (näiteks laupäevaõhtune saunas käimine, laulukaare all isamaaliste laulude laulmine, jõulude ajal lähedastele kingituste tegemine jpm). Aga ma olen veendunud, et nendest positiivsetest ja meie identiteeti defineerivatest traditsioonidest tuleb selgelt eristada juhtumid, mil "traditsiooni" kaitsmise varjus püütakse põlistada ajale jalgu jäänud ja moraalselt õigustamatuid privileege.
Maailma eri paigus on aegade jooksul kehtinud palju taolisi diskrimineerivaid "traditsioone": et naised ei osale riigielu küsimuste otsustamisel, et erineva nahavärviga inimesed ei joo samast joogikraanist ja nii edasi ja nii edasi. Selliste ebavõrdset kohtlemist põlistavate "traditsioonide" muutmine ja neid legaliseerivate sätete seadustest välja rookimine on alati ja kõikjal olnud vaevaline ning kohanud tugevat vastuseisu priviligeeritute poolt, kes ei soovi põhjendamatutest eesõigustest loobuda. Ja selleks, et murrang toimuks, on vaja liidreid, kes julgevad võtta moraalselt õige positsiooni sõltumata sellest, kas see on mingil hetkel mugav või populaarne.
Kui ebaõiglust ja ebavõrdset kohtlemist on vähem, saab tegelikult kõigil parem, ka neil, kes seni nautisid eksklusiivseid privileege. Mõelgem nii: kui näiteks sõnavabadus ei laiene ühiskonnas igaühele, vaid sellest saab osa vaid mingi priviligeeritud grupp (mustad või valged, kristlased või moslemid, tööandjad või palgatöölised), siis ei ole ühiskonnas tervikuna sõnavabadust. Sama lugu on abieluvõrdsusega. Ja teispidi: kui kõigi õigused, perekonnaõnn ja -turvalisus on võrdselt kaitstud, siis on paremini kaitstud igaühe õigused, elagu ta siis koos samast või erinevast soost kaasaga.
Toimetas Jaanus Vogelberg