Mustad elud loevad liikumise aktivistid põletasid Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeval 4. juulil New Yorkis riigi lippe. Foto: Scanpix

Mustad elud loevad liikumine soovib ümber kirjutada kogu lääne kultuuri- ja ajaloo. Ühendkuningriigi ajakirjanik Melanie Phillips võrdleb musti- ja teisi läänes elavaid rahvusvähemuste kogukondi ja leiab, et mustadele nende väidetava ohvrirolli ümber ehitatud identiteet – kuigi see võib olla tõhus vahend hüvede väljapressimiseks – on pisut pikemas perspektiivis neile hoopis kahjulik.

Diasporaa juutidele on vägagi tuttav kogemus, mida tähendab elada vähemusena vaenuliku kultuuri keskel.

Samas tänases maailmas paistab, et musta- ja juutide kogemuste vahel on väga suur vahe, millest ühele ei pöörata pea üldse tähelepanu.

Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides on viimase kuu jooksul hoo sisse saanud liikumine, mis soovib kirjutada ümber nii Briti kui Ameerika ajaloo ja mille eesmärgiks on nende riikide kultuuri muutmine. Nimetatud liikumise suurimaks süüdistuseks on, et valge ühiskond on üdini rassistlik.

Valge rassismi olemasolu tõestab väidetavalt Lääne ühiskonna võimetus tunnistada orjanduse ja kolonialismi kultuuripatte. Kui Lääs ei viska ajaloo prügikasti kõike ja kõiki, millel ja kellel on olnud midagi pistmist orjanduse ning kolonialismiga, siis tõestab see ainult, et jätkuvalt võimutseb “valge eesõigus” (valge privileeg).

Jätame siinkohal kõrvale fakti, et selline valge ühiskonna demoniseerimine on iseenesest rassistlik. Jätame kõrvale samuti fakti, et Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid on ennast oma haridussüsteemide kaudu kolonialismi ning orjanduse eest piitsutanud pikki aastakümneid.

Kui te tähelepanelikult kuulate, siis “valge eesõiguse” põhjustatud viha all tuksub veel midagi. Kui kurdetakse, et kolonialismist ei räägita piisavalt palju, on selle taga suurem vaevus: äng, et mustad inimesed ei näe ennast sellel pildil, mida Lääne ühiskonnas koolides õpetatakse.

1980. leiti, et mustad lapsed ei suuda haridussüsteemiga suhestuda, kuna nad ei näe ennast hariduskäigus õpetatavates lugudes. Nii asemel, et rääkida mustadele lastele ainulaadsetest institutsioonidest ja sündmustest, mis tegid Ühendkuningriigist ja Ühendriikidest tänased riigid, õpetatakse mustadele lastele midagi, mida nimetatakse nende oma ajalooks Briti ja Ameerika orjanduse ajal.

Mustadele lastele ei räägita sellest, et kolonialism ja orjus on universaalsed nähtused. Neile räägitakse hoopis, et need on ainult valgele ühiskonnale omased patud.

Selline lähenemine on kõige parem viis, kuidas panna mustad inimesed tundma ennast tähtsusetuna. Selleks, et mustad inimesed hakkaksid tundma ennast võrdsete kodanikena, on neile esmalt vaja teha selgeks kultuurikeskkond, milles nad elavad. Selleks, et mingis kultuuris hakkama saada, tuleb seda tundma õppida. Kui selliseid teadmisi tsenseeritakse, siis seab see inimesed alatiseks ebasoodsasse olukorda.

Diasporaa juudid on sellest alati aru saanud. Juudid, kes saabusid 20. sajandi alguses Ameerikasse ja Ühendkuningriiki, said aru, et kui nad soovivad, et nende lastel läheks hästi, peavad nad tundma õppima uute kodumaade kultuuri.

Baljud mustad- või rahvusvähemused soovivad oma lastele samuti parimat. Neil pole põhimõtteliselt midagi valgete inimeste vastu ja eriti mustad kristlased, on juutide suhtes meelestatud äärmiselt sõbralikult.

Kuid miks siis on suur osa mustadest kogukondadest nii vaenulikud valge ühiskonna vastu ja suhtuvad juutidesse vaenuliku eelarvamusega? Miks tunnevad mustad iimesed põhjatut vajadust, et avalikkus tunnistaks nende grupiviisilist ohvristaatust?

Kui ultra-ortodokssed juudid välja arvata, ei näe juudid selles ohtu, kui neile õpetatakse Lääne kultuuri. Kuigi enamus neist tunneb muret antisemitismi pärast, ei tunne nad ennast selle pärast haavatavatena, et Briti või Ameerika haridussüsteem ei tunnusta piisaval määral nende rõhumist.

Pealegi, kui Lääne ajaloost või kirjandusest heita välja kõik, kes on üles näidanud antisemitismi märke, jääks Lääne kultuurist alles väga vähe. Juutidele pole vaja, et Lääne kultuur neid tunnustaks, sest judaism saab ise hakkama oma liikmetele nende identiteedi ja elu eesmärkide selgitamisega.

Sellise lähenemise vastapoolel on inimesed, kes soovivad, et Lääne ühiskonna lugu kirjutatakse ümber ja selle keskseteks teemadeks oleks koloniaalne rõhumine ning mustade orjade pidamine. Pole ime, selliseid ümberkorraldusi soovivad inimesed tunnevad ennast maailmas väga ebakindlalt.

Nimetatud ebakindlusest sünnib äge vimm ühiskonna vastu, mille kultuur on (või oli) kindlalt piiriteldud ja enesekindel. Veelgi hullem, mustadele nende ohvrirolli pidevalt meelde tuletava haridussüsteemi poolt loodud vaakum tagab, et kogu must identiteet konstrueeritakse viidatud vimma ümber.

Sellist musta ilmajäetuse tunnet toidavad lisaks veel mitmed asjaolud. Esimeseks selliseks on, et nii afroameeriklaste kui afrokariibide kogukondades on perekonnad valdavalt katki.

Loomulikult lähevad lõhki ka paljud valged pered ja on hulgaliselt näiteid, kuidas üksikvanemate peredest pärit lapsed osutuvad vastu kõiki ootusi edukateks.

Kuid üldisemalt rääkides saadavad lapsi, kes on pärit katkistest peredest, suur hulk kestvaid nõrkuseid ja probleeme. Üheks selliseks, eriti poiste ja noorte meeste seas, on põhimõtteline viha maailma vastu.

Nimetatud viha tõttu jäävad paljud üksikvanemate lapsed, nii mustad kui valged, jänni haridusteel ja langevad narkootikumide ning vägivaldse kuritegevuse küüsi. Vastupidiseks näiteks võib tuua, kuidas Läänes elavad vähemused nagu juudid, indialased või hiinlased on teistest märksa edukamad, sest neis kogukondades kasvavad lapsed üles tugevates ja traditsioonilistes perekondades.

Teiseks põhjuseks on usupuudus. Eluks vajalikku tuge ei paku mitte ainult usulised kombetalitused ja reeglite järgimine, vaid usk annab inimestele ka eesmärgi ning nende elule tähenduse.

Kolmandaks inimestel, kes defineerivad ennast orjade järglastena, pole kollektiivset ajalugu mille üle nad võiksid uhkust tunda.

Viimasena, kuid mitte ainult, võib välja tuua ühe eriti hukutava nähtuse. Pascal Bruckner osutab oma raamatus “Süü türannia” (The Tyranny of Guilt), et kuigi orjandus levis üle maailma, oli see Lääs, mis sellest lahti ütles. Autor küsib, et miks ometi süüdistatakse kunagises orjapidamises ainult Läänt, samas kui Aasia ja Aafrika on vastutusest täielikult vabastatud?

Nagu Shelby Steele kirjutab samanimelises, 2006. aastal avaldatud raamatus, on vastuseks valge süü.

Steele kirjutab, et must raev kasutab ära valge rõhuja tajutava nõrkuse ja seda isegi juhul, kui tegemist pole millegi ülekohtusega.

Must raev sai Ameerikas alguse peale 1960. aastate suuri tsiviilõiguste võite. Valge süü tegi toona rassismist mustade ameeriklaste jaoks kasuliku väljapressimisvahendi. See andis neile poliitilise identiteedi, millel polnud muud eesmärki kui vage süüga manipuleerimine.

Järgnev mustade pantrite liikumine sõnastas marksistliku dogma, mis kõlas järgnevalt: kapitalism lõi võimusuhted ja rõhumise, mille tõttu on valged inimesed võimukad rõhujad. Kapitalismi taga on juudid, seega on ka juudid rõhujad. Kapitalism, kuna see on valge, on paha. Juudid on valged, kuna nad on kapitalistid.

Sellise lähenemise pööras kultuurimürgiks väga mõjukas Columbia ülkooli kirjandusprofessor Edward Said. Ta segas kokku Ameerika rassismi, Euroopa kolonialismi ja esitas palestiinlasi kui algseid tumadamanahalisi “idamaalasi,” kes on kõige mainitu ohvrid. Sedasi ühe joonega joonistas ta Iisraelist valge ülemvõimluse kehastuse.

Nende jaoks, kes Saidi lähenemist toetavad, sai Iisraelist valgete kolonistide ettevõtmine. Seda isegi hoolimata tõsiasjast, et enamus iisraellastest on tõmmud, kuid tänases tagurpidi maailmas pole valgesus mitte nahavärv, vaid ideoloogia.

Juuni alguses toimus Londoni Ülikooli Orientaal- ja Aafrika uuringute instituudis (University of London’s School of Oriental and African Studies) töötuba, mis kandis pealkirja “Juudid ja valgesus koloniaalsetes ruumides.” Töötoas käsiteldi sioniste, Aafrika- ja läbi ajaloo Lähis-Idas elanud Mizrahi juute ühtse “valge” grupina, mis teeb neist kõigist rõhujad.

Kas see üllatab kedagi? Tänane postmodernistlik akadeemiline dogma, “kriitline rassiteooria” väidab, et teadus, loogiline arutlemine ja faktipõhisus on “valge” teadmine. Kas see ei kõla hullumeelsena?

Esimesel juulil toimusid New Yorkis ja Washingtonis Iisraelis elavaid araablasi (nn “palestiinlasi”) toetavad mustad elud loevad aktivistide meeleavaldused, millel karjuti loosungeid nagu “surm Iisraelile,” “surm Ameerikale” ja “Gazast Minnesotani, üleilmastage intifada.”

Tõlkis Karol Kallas