Vabas ühiskonnas ei peaks eraisikute vaheliste solvangute ühiskondliku hukkamõistu vahendiks olema jõustruktuuride poolt riikliku karistusvõimu rakendamine – rääkimata selle rakendamisest selgelt ebaseaduslikul ja ebaproportsionaalsel moel, kantuna meedia ja muude huvigruppide poolt üles köetud hüsteeriast, toonitab Varro Vooglaid.
Eile keskpäeva paiku helistasin Politsei- ja Piirivalveameti kommunikatsioonibüroosse, et paluda vastust mõnele küsimusele seoses juudi pearabi suunal lendu lastud solvangutega algatatud menetlusega. Kahjuks ei soovinud politsei pressiesindaja suuliselt küsimustele vastata ning vastust ei laekunud ka vastavalt politseilt saadud juhistele kirjalikult saadetud küsimustele.
Küsimused, mille ma politseile esitasin, on põhimõttelise tähtsusega ega lähtu vähimalgi määral soovist õigustada pearabi solvamist. Alljärgnevalt esile toodud küsimuste taga on põhimõtteline mure olukorra pärast, kus meedia ja muude huvigruppide poolt ühe intsidendi ideoloogilise ja poliitilise ekspluateerimise ja ülevõimendamise tõttu hakkavad õiguskaitseorganid tegutsema elementaarseid õiguslikke põhimõtteid eiraval ja rikkuval viisil.
Tere!
Kirjutan portaalist Objektiiv seoses politsei poolt algatatud menetlusega juudi pearabi suunal öeldud solvangutega. Koostades sel teemal artiklit, palun selguse saamiseks PPA kommentaari mõnele küsimusele.
(1) Delfi vahendusel („Politsei: vaenukuritegude menetlusel on kahtlusaluse kodu "läbipuistamine" tavaline", 18.03.19) saab lugeda, et menetlus algatati vaenu õhutamise keelu ehk karistusseadustiku §-i 151 alusel, mille kohaselt tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. Samas ei ole kõnealuses intsidendis keegi esitanud kolmandatele isikutele mingit üleskutset vägivallaks, vihkamiseks ega diskrimineerimiseks ning samuti pole tekitatud reaalset ohtu vaenule kutsuvate väljaütlemiste objektiks oleva isiku või isikute grupi elule, tervisele või varale. Miks algatas politsei väärteomenetluse hoolimata tõsiasjast, et vähemalt kahes aspektis ei vasta faktilised asjaolud karistusseadustiku §-i 151 koosseisulistele tunnustele?
(2) Väärteomenetluse seadustiku §-i 44 lg 1 kohaselt võib isikut, kelle kohta on põhjendatult alust arvata, et ta on toime pannud väärteo, kuni 48 tundi kinni pidada, eeldusel et (a) ta püüab põgeneda, (b) ei ole tuvastatud tema isikut, (c) ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid, (4) ta võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoida. Mis annab politseile alust pidada põhjendatuks isiku 48-ks tunniks kinnipidamist ehk millele tuginedes leiab politsei, et kahtlustatavana kinnipeetu võiks panna toime uusi väärtegusid, takistada väärteomenetlust või väärteomenetlusest kõrvale hoida (ilmselgelt ei ole isik püüdnud põgeneda ning tema isik on politseile teada)?
(3) Põhiseaduse §-i 33 kohaselt on kodu puutumatu ning kellegi eluruumi ei tohi tungida ega ka seda läbi otsida ilma väga kaalukate põhjendusteta seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Et kahtlustatava kodu läbiotsimine on väga tõsiselt eraomandi ja eriti kodu puutumatuse põhiõigust riivav menetlustoiming, rakendatakse seda väärteomenetluses väga harva. Millisele õiguslikule alusele ja millistele eriti tõsistele kaalutlustele tuginedes leiab politsei selle meetme rakendamise olevat antud menetluses põhjendatud, pidades silmas, et kriminaalmenetluse seadustiku §-i 91 lg 1 kohaselt on läbiotsimise eesmärk leida asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kriminaalmenetluses arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav? Mida sellist oli politseil põhjendatud kahtlus läbiotsimise käigus leida?
(4) Delfile antud kommentaaris selgitab politsei, et "laupäeva hommikul aset leidnud Eesti pearabi vastase verbaalse rünnaku laadsete "vaenukuritegude" menetlusel [on] "läbipuistamine" tavaline protseduur." Kui palju on Eestis viimase 10 aasta jooksul nn vaenukuritegusid (vaenu õhutamine on tegelikult põhikoosseisu tasandil teatavasti väärtegu) toime pandud, et politsei saab pidada põhjendatuks rääkida nende menetlemisel "läbipuistamisest" kui tavalisest protseduurist? Ja miks peab politsei kodu "läbipuistamist" kõnealust tüüpi asjade menetlemisel tavaliseks protseduuriks, olgugi et väärteomenetluses tuleks seda kodu puutumatuse põhiõigust väga tõsiselt riivavat meedet rakendada nii harva kui võimalik ja üksnes viimase vahendina?
Olen tänulik, kui leiate võimaluse vastata tööpäeva jooksul.
Lugupidamisega
Varro Vooglaid
Nagu öeldud, et laekunud politseilt neile küsimustele päeva jooksul mingit vastust. Samuti ei ole seda laekunud täna hommikuks, mistõttu avaldan artikli ilma politsei kommentaarideta.
Küll aga saime juba eile õhtul lugeda uudist, millest selgus, et politsei tunnistab, et vaenu õhutamist keelava karistusseadustiku paragrahvi alusel menetluse algatamine oli ebaseaduslik, mistõttu kvalifitseeriti väärtegu ümber avaliku korra rikkumiseks, mille eest (ühtlasi narkootilise ja psühhotroopse aine tarvitamise eest) karistati süüdistatavat kaheksapäevase arestiga.
Ühelt poolt on muidugi positiivne, et politsei tunnistab oma ilmselget viga kõnealuse teo vaenu õhutamiseks kvalifitseerimisel. Ent teiselt poolt jääb endiselt küsimuseks, kuidas on võimalik, et politsei seda juhtumit õiguslikult nii jämedalt vääralt kvalifitseeris ja asus selle väärkvalifikatsiooni alusel uljalt kasutama selgelt ebaproportsionaalselt isiku põhiõigusi riivavaid menetlustoiminguid, nagu kodu läbiotsimine. Samuti jääb küsimuseks, kuidas läks sellise ilmselge väärkvalifikatsiooniga kaasa kohus, kiites selle alusel heaks isiku kodu läbiotsimise.
Kas tõesti elamegi ühiskonnas, kus piisab vaid meedial hüsteeria üleskloppimisest, et politsei tõttaks kohe alusetu vaenu õhutamise kahtlustuse pinnalt inimest kahtlustavana 48-ks tunniks kinni pidama ja tema kodu läbi otsima – kusjuures kohus annab selleks lahkelt loa, näidates seega, et ka kohtunik on valmis asja ilmselge väärkvalifikatsiooni suhtes silmas kinni pigistama? Kui kodu on juba läbi otsitud, siis teatatakse, et ah, tegelikult pole vaenu õhutamise kahtlustuseks alust, aga mis seal ikka. Olgem ausad, mina küll ei tunne niisuguses olukorras, et minu põhiseaduslik õigus kodu puutumatusele oleks kaitstud.
Samuti jääb juhtumi niisugusest lahendamisest kõlama järeldus, et Eesti Vabariigis ei ole inimesed mitte oma õiguste poolest võrdsed. Kui keegi solvab juudi pearabi, siis peab ta arvestama ilma pikema jututa 48-ks tunniks kinnipidamise, kodu läbiotsimise ja kaheksa päevase arestiga. Aga kui nt Indrek Tarand esitab sotsiaalmeedias kaudseid tapmisähvardusi või kui Florian Hartleb sõimab inimesi seaduslikul ja rahumeelsel meeleavaldusel fašistideks, siis ei järgne õiguskaitseorganite poolt mingit reaktsiooni.
Lõpetuseks toonitan veel kord, et juudi pearabi vastu suunatud solvangud on vaieldamatult matslikud ja väärivad sellisena ühiskondlikku hukkamõistu. Aga vabas ühiskonnas ei peaks eraisikute vaheliste solvangute ühiskondliku hukkamõistu vahendiks olema jõustruktuuride poolt riikliku karistusvõimu rakendamine – rääkimata selle rakendamisest selgelt ebaseaduslikul ja ebaproportsionaalsel moel, kantuna meedia ja muude huvigruppide poole üles köetud hüsteeriast. Et reaalselt käivad asjad risti vastupidi, siis on meil kõigil põhjust muret tunda, sest jõustruktuuride ebaseaduslik tegevus võib saada suunatud ka meie endi vastu. Nagu näha, piisab selleks vaid meedia ja muude huvigruppide poolt piisava surve avaldamisest.
Lisatud politsei kommentaar (20. märts 2019):
Vastab Kesklinna politseijaoskonna juht Kaido Saarniit:
Laupäeval Tallinnas pearabi solvanud ja päev hiljem kinni peetud 27-aastasele mehele määras kohus eile toimunud istungil avaliku korra rikkumise ning narkootilise ja psühhotroopse aine tarvitamise eest karistuseks kaheksa päeva aresti. Meest on varem karistatud erinevate süütegude eest.
Menetlust alustati karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb vaenu õhutamist. Seaduses on vaenu õhutamise eelduseks, et kutsutakse üles vihkamisele ja vägivallale, millega kaasneb oht kellegi elule, tervisele või varale. Kuna selle juhtumi puhul puudus üleskutse ja seega reaalne oht, siis kvalifitseerimise väärteo ümber avaliku korra rikkumiseks ning kohus nõustus sellega. Ei ole tavapäratu, et menetlust alustatakse ühe paragrahviga, kuid uurimise käigus selguvad täiendavad asjaolud, mille tõttu kvalifitseeritakse paragrahv ümber. Menetluse läbi viimine annabki meile võimaluse uurida välja kõik sündmuse asjaolud, mis sündmuse toimumise hetkel ei pruugi kohe selged olla.
Meie reageerimine sündmusele oli kiire ja resoluutne, sest igal inimesel on õigus end Eestis turvaliselt tunda. Veendumaks, et mees ei kujuta oma hoiakute tõttu kellelegi täiendavat ohtu, palusime mehel loovutada meile talle kuuluvad andmekandjad, mida ta ka vabatahtlikult tegi. Neid andmeid käisimegi esmaspäeval mehe kodust koos temaga toomas. See ei olnud läbiotsimine. Eesmärk oli selgeks teha, kas mehe agressiivsus piirdus hetkeajendil toimepandud verbaalse rünnakuga või kujutab mees endast täiendavat ohtu. Selle ohu välja selgitamiseks pidasime ka mehe 48 tunniks kinni. Meie reageerimise ja kohtu määratud karistuse eesmärk on saata selge signaal nii konkreetsele menetlusalusele ja kõikidele teistele, et ka verbaalselt agressiivsele käitumisele avalikus ruumis ei ole kohta.