Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets. Foto: Wikimedia Commons

Viiruse leviku peatamiseks peaks Tartu Ülikooli rakubioloogia professori Toivo Maimetsa hinnangul vaktsineerima vähemalt 60–70% Eesti rahvastikust. Kuna praegused küsitlused aga pigem näitavad, et vabatahtlikke jääb meil väheks, ei näe ta teadlasena muud võimalust kui muuta vaktsineerimine kohustuslikuks, vahendab Maaleht.

"Kui uus peaminister Kaja Kallas ütleks, et homsest on COVID-19 vastu vaktsineerimine kohustuslik, poleks see ilmselt kuigi populaarne samm," nendib Maimets. "Raske on olla poliitik ja öelda, et nüüd hakkame inimestele midagi peale suruma. Aga ma kardan, et meil pole väga muid võimalusi. Me saame ju loota, et 60–70% Eesti elanikest on nõus end vabatahtlikult vaktsineerima. Sel juhul tekiks viiruse vastu üldine immuunsuse foon. Praegused küsitlused aga pigem näitavad, et vabatahtlikke jääb meil väheks."

Sellisel juhul ei näe ta teadlasena muud võimalust, kui muuta vaktsineerimine kohustuslikuks, kuna ta kardab, et tervishoiutöötajad enam kaua vastu ei pea.

Maimets: kasutegur on ohtudest suurem

Vaktsiinivastaste või -pelgajate üheks argumendiks on professori sõnul see, et keegi ei saa tõendada, et see on sajaprotsendiliselt ohutu.

"Ei olegi, igal asjal on mingid riskid olemas," nendib ta. "Praegu on ravimist saadav kasu aga suurem kui võimalike kõrvaltoimete tekitatud kahju. Vaktsineerimisest keeldudes on oht surra, vaktsineerides on tavalisemad kõrvaltoimed aga punetav süstikoht ja väike palavik."

Näitena toob ta Iisraeli, kus on vaktsineeritud juba umbes 40% elanikkonnast, kuid tõsisemaid kõrvalnähte on olnud väidetavalt vaid 8–9 inimesel.

Maimetsa sõnul on olemas ka võimalus nakatuda koroonaviirusesse pärast vaktsineerimist, aga sellisel juhul põetakse kergemat varianti ning nakatumise tõenäosus on ikkagi üsna väike.

Kui pikk on praegu kasutusel olevate COVID-19 vaktsiinide toime, ei oska teadlased veel öelda. Maimets märgib, et raske on anda teaduslikku nõu, kui vaktsiin on olnud kasutusel vähem kui pool aastat, kuid praegu ollakse arvamusel, et selle mõju on vähemalt pool aastat.

Toimetas Martin Vaher