Õppides tasub jälgida püha Aquino Thomase eeskuju. "Ta ei asunud kunagi lugema ega kirjutama ilma, et oleks kõigepealt palves Jumala poole pöördunud, ning tunnistas tagasihoidlikult, et kõik, mida ta teadis, ei olnud ta saavutanud mitte niivõrd enda õppimise ja vaevaga, vaid oli saanud Jumalalt," tõdes paavst Leo XIII kristlikule haridusele keskenduvas dokumendis.

Paavst Leo XIII (Gioacchino Pecci, 1810–1903) on üks jõulisemaid kaasaegse katoliku kiriku kujundajaid, kelle pontifikaadi (1878–1903) ajal seatud jõujooned mõjutavad Kiriku õpetust ja intellektuaalset elu tänini. Erilist tähelepanu pööras ta haridusele ja õpetamisele, nähes neis üht peamist vahendit nii kristliku usu edasiandmiseks kui ka kaasaja intellektuaalsete ja ühiskondlike eksituste vastu võitlemiseks. Selle programmi keskmesse seadis ta tagasipöördumise Aquino Thomase õpetuse juurde 1879. aasta entsüklikas „Aeterni Patris". Leo XIII pärand ulatub aga märksa kaugemale: ta käsitles põhjalikult Kiriku ja riigi suhteid, poliitilise võimu ja vabaduse olemust, perekonda, omandit, tööd ja kapitali ning teisi moodsa ühiskonna keskseid küsimusi. 1891. aasta entsüklika „Rerum novarum" pani aluse katoliku sotsiaaldoktriini kaasaegsele arengule. Nõnda kujunes Leo XIII pontifikaadi ajal terviklik katoliiklik vastus modernse maailma probleemidele.

PAAVST LEO XIII ENTSÜKLIKA AETERNI PATRIS

Auväärsetele vendadele tervitus ja apostellik õnnistus.

(1) Igavese Isa ainusündinud Poeg, kes ilmus maa peale, et tuua inimsoole pääste ja jumaliku tarkuse valgus, osutas maailmale tõepoolest suure ja imelise heateo, kui uuesti taevasse minnes andis apostlitele käsu: „Minge ja õpetage kõiki rahvaid" (Mt 28:19); enda rajatud Kiriku jättis ta aga rahvaste ühiseks ja kõrgeimaks õpetajaks. Sest inimesi, kelle tõde oli vabastanud, tuli ka tõe abil hoida; ning taevase õpetuse viljad, mille kaudu on inimesele pääste kätte võidetud, ei oleks kaua püsinud, kui Issand Kristus poleks rajanud alalist õpetusametit [magisterium], et inimeste vaimu usus kasvatada. Kirik aga, kes on oma jumaliku Rajaja tõotustest julgust saanud ning samuti tema armastust jäljendanud, täitis talle antud käsu nõnda, et on alati silmas pidanud ja üle kõige taotlenud seda, et õpetada usku ning võidelda lakkamatult eksituste vastu. Sellele on suunatud nii üksikute piiskoppide valvsad pingutused kui ka kirikukogudel vastu võetud seadused ja dekreedid, ennekõike aga Rooma paavstide igapäevane hool, kellel kui apostlite vürsti, õndsa Peetruse järglastel tema primaadis on nii õigus kui ka kohustus vendi usus õpetada ja kinnitada. Kuna aga, nagu Apostel manitseb, tavatsetakse „filosoofia ja tühja pettuse kaudu" (Kl 2:8) kristlaste vaime eksitada ja inimestes usu puhtust rikkuda, siis on Kiriku kõrgeimad karjased alati pidanud oma ametikohustuseks edendada kõigest väest tõelise nime väärilist teadust ning erilise valvsusega hoolitseda selle eest, et kõiki inimlikke teadusi õpetataks kõikjal kooskõlas katoliku usu normiga, iseäranis aga filosoofiat, millest kahtlemata sõltub suurel määral teiste teaduste õige käsitlusviis. Sedasama tuletasime teiste asjade seas lühidalt meelde ka Meie, auväärsed vennad, kui pöördusime esimest korda teie kõigi poole entsüklilises kirjas [Inscrutabili Dei consilio, 1878]; nüüd aga sunnivad asja kaalukus ja praeguste aegade asjaolud Meid teiega taas käsitlema sellist korda, mida filosoofiaõpingutes tuleb järgida ning mis vastaks sobivalt nii usu hüvele kui ka inimteaduste endi väärikusele.

(2) Kui keegi vaatleb tähelepanelikult meie karme aegu ning püüab mõista avalikus sfääris ja eraelus toimuvat, leiab ta kindlasti, et nii käesolevate kui ka kardetavate hädade peamine põhjus peitub väärades arusaamades jumalikest ja inimlikest asjust. Need on juba ammu filosoofide koolidest väljunud, salamisi kõigisse ühiskonnakihtidesse imbunud ning leidnud väga paljude heakskiidu. Kuna inimesele on loomu poolest omane juhinduda oma tegudes mõistusest, siis kui intellekt milleski eksib, kaldub kergesti samasse ka tahe. Nõnda juhtub, et intellektis asuvate väärarvamuste rikutus kandub üle inimeste tegudesse ja moonutab neid. Seevastu, kui inimeste vaim on terve ning toetub kindlalt tugevatele ja tõestele printsiipidele, toob see rohkesti hüvesid nii avalikus sfääris kui ka eraelus. Meie oleme kaugel sellest, et omistada inimlikule filosoofiale nii suurt jõudu ja autoriteeti, et peaksime seda võimeliseks kõiki eksitusi täiesti kõrvale tõrjuma või välja juurima. Sest nagu kristliku religiooni rajamisel taastati maailm oma algses väärikuses usu imelise valguse läbi, mida levitati „mitte inimliku tarkuse veenvate sõnadega, vaid Vaimu ja väe osutamisega" [1Kr 2:4], nõnda tuleb ka praegu loota eelkõige Jumala kõikvõimsale väele ja abile, et eksituste pimeduse hajudes tuleksid inimeste vaimud taas mõistusele. Põlata ega kõrvale jätta ei tohi siiski ka loomulikke abivahendeid, mis on inimsoole kättesaadavad tänu jumalikule tarkusele, kes kõike vägevalt ja leebelt korraldab. Nende abivahendite seas on kahtlemata esikohal filosoofia õige kasutamine. Sest Jumal ei ole asjata istutanud inimvaimu mõistuse valgust; ning usu lisandunud valgus ei kustuta ega vähenda intellekti jõudu, vaid hoopis täiustab ja tugevdab seda ning teeb ta võimeliseks kõrgemate asjade tunnetamiseks.

(3) Seega nõuab jumaliku Ettehoolduse kord, et rahvaste tagasikutsumisel usu ja pääste juurde otsitaks abi ka inimlikust teadusest. Muistsed allikad tunnistavad, et selline kiiduväärne ja tark teguviis oli kõige väljapaistvamatele kirikuisadele omane. Nad olid nimelt harjunud usaldama mõistusele kaalukaid ja tähtsaid ülesandeid, mille suur Augustinus võttis väga lühidalt kokku, omistades sellele teadusele ülesande, „mille kaudu kõige päästvam usk sünnib, toitub, kaitstakse ja tugevneb" [De Trin. XIV, 1].

(4) Esiteks, kui targad filosoofiat õigesti kasutavad, suudab see teataval viisil sillutada ja kindlustada teed tõelise usu juurde ning valmistada oma õpilasi ette ilmutuse vastuvõtmiseks. Seepärast ei ole muistsed seda põhjuseta nimetanud kord „kristlikule usule teed valmistavaks õpetuseks" [Clem. Alex., Stromata, I, 16], kord „kristluse ettevalmistuseks ja abiks" [Orig. ad Greg. Thaum.], kord „kasvatajaks evangeeliumi juurde" [ad Evangelium paedagogus] [Clem. Alex., Stromata, I, 7, 3]. Ja tõepoolest, heldeim Jumal ei ole jumalike asjade kohta usu valguse kaudu ilmutanud mitte üksnes neid tõdesid, milleni inimlik arusaamisvõime ei küüni, vaid on avaldanud ka mõningaid selliseid, mis ei ole mõistusele täiesti kättesaamatud, et need Jumala autoriteedi toel saaksid kohe ja ilma eksituse segunemiseta kõigile teatavaks. Sellest on tulenenud, et mõningaid tõdesid, mida kas esitatakse jumalikult uskumiseks või mis on usuõpetusega tihedalt seotud, tunnetasid isegi paganarahvaste targad pelgalt loomuliku mõistuse valgusel ning tõestasid ja kaitsesid neid sobivate argumentidega. „Sest tema nähtamatuid [omadusi]," nagu ütleb Apostel, „nähakse maailma loomisest alates tehtu kaudu mõistetuna, samuti tema igavest väge ja jumalikkust" [Rm 1:20]; ning „paganad, kellel ei ole Seadust, [—] näitavad ometi Seaduse teo olevat kirjutatud oma südamesse" [Rm 2:14–15]. Neid tõdesid, mille isegi paganate targad olid kindlaks teinud, on aga ülimalt kohane kasutada ilmutatud õpetuse heaks, et seeläbi näidata, kuidas ka inimlik tarkus ja koguni vastaste endi tunnistus toetavad kristlikku usku. Selline teguviis ei ole sugugi uus, vaid seda kasutasid sageli juba pühad kirikuisad. Enamgi veel, need auväärsed usuliste pärimuste tunnistajad ja hoidjad nägid selle mingit eeskuju ka heebrealaste teos, kes Egiptusest lahkudes said käsu võtta kaasa egiptlaste hõbe- ja kuldnõud ning hinnalised rõivad, et need asjad, mis olid varem häbiväärsete riituste ja ebausu teenistuses, pühendataks oma otstarbe muutumise järel tõelise Jumala teenimisele. Gregorius Neocaesareast [Gregorius Thaumaturgus, u 213–270] kiidab Origenest [u 185–253] just selle eest, et too noppis leidlikult paganate õpetustest palju sellist ning pööras siis selle otsekui vaenlastelt röövitud relvadena erakordse osavusega kristliku tarkuse kaitseks ja ebausu hävitamiseks. Samasugust väitlemisviisi kiidavad ja tunnustavad Gregorius Nazianzosest [u 329–390] ja Gregorius Nyssast [u 335–395] Basileios Suure puhul. Hieronymus aga soovitab seda tungivalt apostlite jüngri Quadratuse, Aristidese, Justinuse, Irenaeuse ja väga paljude teiste puhul. Augustinus ütleb: „Kas me ei näe, kui rohke kulla, hõbeda ja rõivaste all lookas väljus Egiptusest Cyprianus [210–258], sulnis õpetaja ja õndsaim märter? Kui rohkega Lactantius? Kui rohkega Victorinus, Optatus ja Hilarius? Ja et ma elavatest vaikiksin – kui rohkega lugematud kreeklased?" [De doctr. christ. II, 40]. Kui nüüd loomulik mõistus andis nii rikkaliku õpetuse saagi juba enne, kui Kristuse vägi selle viljakaks muutis, siis kindlasti annab ta veel palju rikkalikuma saagi pärast seda, kui Päästja arm on inimvaimu loomupärased võimed taastanud ja neid suurendanud. Kes aga ei näeks, et sellise filosofeerimisviisi kaudu sillutatakse tasane ja kerge tee usu juurde?

(5) Ent sellisest filosoofiast saadav kasu ulatub veelgi kaugemale. Jumaliku tarkuse sõnad mõistavad karmilt hukka nende inimeste rumaluse, kes „nähtavatest hüvedest ei suutnud ära tunda Teda, kes on, ega tegudele märkajadki tundnud ära, kes on meister" [Trk 13:1]. Niisiis on inimliku mõistuse esimene suur ja silmapaistev saavutus see, et see tõestab Jumala olemist: „sest loodu suurusest ja ilust võib nende Looja tunnetades ära tunda" [Trk 13:5]. Seejärel näitab mõistus, et Jumalas on kõik täiused kõige kõrgemal määral, eeskätt lõpmatu tarkus, mille eest ei saa miski kusagil varjule jääda, ning ülim õiglus, mida ükski väär kalduvus ei saa kunagi mõjutada. Seetõttu ei ole Jumal mitte ainult tõtt kõnelev [verax], vaid tõde ise, ega saa eksida ega eksitada. Sellest järeldub ilmselgelt, et inimlik mõistus kinnitab Jumala sõna täielikku usaldusväärsust ja autoriteeti. Samuti näitab mõistus, et evangeeliumi õpetus säras juba oma algusest peale imeliste tunnustähtede kaudu, mis kinnitasid selle tõde; seetõttu ei võta need, kes evangeeliumit usuvad, seda vastu mõtlematult, otsekui „osavasti väljamõeldud lugusid" järgides [2Pt 1:16], vaid allutavad oma arusaamisvõime ja otsustuse Jumala autoriteedile täiesti mõistuspärases kuulekuses. Mitte vähem väärtuslik pole seegi, et mõistus näitab selgelt, kuidas Kristuse rajatud Kirik on, nagu õpetab Vatikani kirikukogu, „oma imelise leviku, väljapaistva pühaduse ja ammendamatu viljakuse, katoliikliku ühtsuse ja vankumatu püsivuse tõttu suur ja kestev alus usu usutavusele ning oma jumaliku läkitatuse ümberlükkamatu tunnistus" [Vatikani I kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon Dei Filius, 3 (1870)].

(6) Kui nõnda on rajatud kõige kindlamad alused, on endiselt tarvis filosoofia pidevat ja mitmekülgset kasutamist, et püha teoloogia omandaks tõelisele teadusele omase kuju ja iseloomu. Selles kõige ülevamas teaduses on nimelt hädatarvilik, et taevase õpetuse arvukad ja erinevad osad koonduksid otsekui üheks ihuks, et igaüks neist leiaks selles oma õige koha, tuleneks omaenda printsiipidest ja oleks teistega sobivalt seotud ning et lõpuks nii tervikut kui ka selle üksikuid osi kinnitataks neile omaste ja ümberlükkamatute argumentidega. Samuti ei tohi vaikides mööda minna ega vähetähtsaks pidada usutõdede täielikumat ja sügavamat tunnetamist ning usumüsteeriumide endi, niivõrd kui see on võimalik, selgemat mõistmist. Seda kiitsid ja taotlesid nii Augustinus kui ka teised kirikuisad ning ka Vatikani kirikukogu tunnistas selle väga viljakaks. Sellise tunnetamise ja mõistmiseni jõuavad kindlasti täielikumalt ja kergemini need, kes ühendavad laitmatu elu ja innuka usuga filosoofiliste distsipliinide kaudu haritud vaimu. Seda enam, et Vatikani kirikukogu õpetab: sellist pühade dogmade mõistmist „tuleb otsida nii analoogiast sellega, mida tunnetatakse loomulikul teel, kui ka müsteeriumide endi omavahelisest seosest ja nende seosest inimese viimse eesmärgiga" [samas].

(7) Lõpuks kuulub filosoofiliste teaduste ülesannete hulka ka jumalikult edasi antud tõdede kaitsmine ning vastuseismine neile, kes söandavad neid rünnata. Seetõttu on filosoofiale suureks kiituseks, et teda peetakse usu kantsiks ja otsekui religiooni tugevaks kindluseks. Nagu tunnistab Aleksandria Clemens, on „Päästja õpetus iseenesest täiuslik ega vaja midagi, sest see on Jumala vägi ja tarkus. Kui aga sellele lisandus kreeka filosoofia, ei muutnud see tõde vägevamaks; ent kuna see teeb jõuetuks sofistide argumendid ja tõrjub salakavalad püünised tõe vastu, on seda nimetatud viinamäele sobivaks taraks ja kaitsevalliks" [Stromata, I, 20]. Tõepoolest, nagu katoliku nime vaenlased ammutavad religiooni vastu võideldes oma sõjavarustuse enamasti filosoofilisest mõtlemisest, nõnda ammutavad ka jumalike teaduste kaitsjad filosoofia varamust palju sellist, mille abil nad saavad ilmutatud dogmasid kaitsta. Samuti tuleb kristliku usu suureks võiduks pidada seda, et vastaste relvad, mille inimmõistus on valmistanud kahju tekitamiseks, lööb inimmõistus ise vägevalt ja hõlpsalt tagasi. Sedalaadi usuvõitlust kasutas juba rahvaste Apostel ise, nagu meenutab püha Hieronymus, kirjutades [Rooma kõnemehele] Magnusele: „Kristliku sõjaväe väejuht Paulus ja võitmatu kõnemees, kaitstes Kristuse asja [pro Christo causam agens], pöörab oskuslikult isegi juhuslikult ettetulnud raidkirja usuliseks argumendiks [vrd Ap 17:23]; sest ta oli tõeliselt Taavetilt õppinud vaenlaste käest mõõka haarama ja ülbeima Koljati pead tolle enese mõõgateraga maha raiuma" [Epist. ad Magn.]. Kirik ise mitte ainult ei soovita kristlikel õpetajatel otsida filosoofiast seda kaitset, vaid koguni käsib seda teha. Sest Lateraani V kirikukogu [1512–1517], olles sätestanud, et „iga valgustatud usu tõega vastuolus olev väide on täiesti väär, kuna tõde ei saa kuidagi tõega vastuolus olla", käsib filosoofiaõpetajatel usinalt tegelda petlike argumentide ümberlükkamisega; sest nagu tunnistab Augustinus: „Kui esitatakse arutluskäik, mis on vastuolus jumalike Pühakirjade autoriteediga, siis olgu see kuitahes teravmeelne, petab see tõe näivusega; tõene see olla aga ei saa" [Epist. 143].

(10) Kui te nüüd, auväärsed vennad, vaatate filosoofia ajalugu, siis te näete, et kõik, mida me äsja ütlesime, leiab kinnitust tegelikkuses. Vanaaja filosoofid, kellel puudus usu and, eksisid paljudes asjades rängalt, isegi need, keda peeti kõige targemateks. Te ju teate, kui sageli õpetasid nad mõningate tõdede kõrval valesid ja mõttetuid asju ning kui palju ebakindlaid ja kaheldavaid seisukohti esitasid Jumala tõelise olemuse, asjade algupära, maailma valitsemise, Jumala etteteadmise, kurjuse põhjuse ja alguse, inimese viimse eesmärgi ja igavese õndsuse, vooruste ja pahede ning muude küsimuste kohta, mille tõene ja kindel tundmine on inimsoole ülimalt vajalik. Seevastu Kiriku esimesed isad ja õpetajad mõistsid hästi, et Jumala tahte kohaselt on ka inimliku teadmise taastajaks Kristus, kes on „Jumala vägi ja Jumala tarkus" [1Kr 1:24] ning „kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded" [Kl 2:3]. Seepärast uurisid nad vanaaja tarkade raamatuid ja võrdlesid nende seisukohti ilmutatud õpetusega. Hoolikalt vahet tehes võtsid nad omaks selle, mis neis oli tõeselt öeldud ja targalt mõeldud, ülejäänu aga parandasid või lükkasid tagasi. Sest nagu kõikenägev Jumal äratas Kiriku kaitseks türannide julmuse vastu vaprad märtrid, kes ei säästnud oma elu, nõnda äratas ta väärfilosoofide ja hereetikute vastu ka suure tarkusega mehi, kes kaitsesid ilmutatud tõdede varamut inimmõistuse abil.

(14) Seejärel võtsid keskaja õpetlased, keda nimetatakse skolastikuteks, ette suure töö: koguda hoolikalt kokku püha kirikuisade mahukates teostes laiali olev viljakas ja rikkalik õpetuse saak ning koondada see tervikuks järeltulevate põlvede kasutuseks ja hüvanguks. Milline aga oli skolastilise õpetuse päritolu, iseloom ja väärtus, seda on siinkohal, auväärsed vennad, sobiv pikemalt selgitada meie eelkäija, ülimalt targa Sixtus V [1521–1590] sõnadega: „Tema jumaliku annina, kes üksi annab teadmise, tarkuse ja mõistmise vaimu ning kes rikastab oma Kirikut läbi aegade vastavalt vajadusele uute hüvedega ja annab talle uut tuge, kujundasid meie ülimalt targad eelkäijad välja skolastilise teoloogia. Seda viljelesid ja kaunistasid oma väljapaistva andekuse, lakkamatu õppimise, suure töö ja valvamisega eeskätt kaks kuulsusrikast õpetajat, ingellik püha Thomas ja seeravlik püha Bonaventura, selle teaduse kõige väljapaistvamad esindajad. Nad korraldasid selle parimal viisil, arendasid seda mitmel moel suurepäraselt edasi ning andsid nõnda järeltulevatele põlvedele edasi."

(17) Skolastiliste õpetajate seas tõuseb aga kõikide vürsti ja õpetajana esile Aquino Thomas. Nagu märgib Cajetan [1469–1534], näib ta seetõttu, et „austas ülimalt muistseid pühi õpetajaid, olevat teataval viisil pärinud nende kõigi mõistuse [intellectum omnium quodammodo sortitus est]". Nende kuulsate meeste õpetused, otsekui ühe ihu laialipillatud liikmed, kogus Thomas kokku ja ühendas tervikuks, seadis imelisse korda ning rikastas neid sedavõrd oluliste lisandustega, et teda peetakse õigusega katoliku Kiriku eriliseks kaitsjaks ja auks. Ta oli õppimisaldis ja terava mõistusega, hea ja kindla mäluga, laitmatu eluviisiga, üle kõige tõe armastaja ning rikkalikult varustatud nii jumaliku kui ka inimliku teadmisega. Päikesega võrrelduna soojendas ta maailma oma vooruste soojusega ja täitis selle oma õpetuse säraga. Pole ühtki filosoofia valdkonda, mida ta poleks käsitlenud ühtaegu suure mõtteteravusega ja põhjalikult. Arutlemise seadustest, Jumalast ja kehatutest substantsidest, inimesest ja teistest meeltega tajutavatest asjadest, inimlikest tegudest ja nende printsiipidest käsitles ta kõike nõnda, et tema juures ei jää puudu ei küsimuste rikkalikust hulgast, osade sobivast korraldusest ega parimast käsitlusviisist; ei printsiipide kindlusest ega argumentide jõust; ei väljenduse selgusest ja täpsusest ega oskusest seletada ka kõige raskemini mõistetavaid asju.

(18) Lisaks tungis Ingellik Doktor oma filosoofilistes uurimustes asjade põhjuste ja printsiipideni. Need on kõige üldisemad ning sisaldavad endas otsekui peaaegu lõputute tõdede seemneid, mida hilisemad õpetajad said omal ajal väga viljakalt edasi arendada. Kuna ta kasutas sedasama filosofeerimisviisi ka väärõpetuste ümberlükkamisel, suutis ta üksinda võita kõiki varasemate aegade eksitusi ning andis ühtlasi võitmatud relvad nende vastu, mis pidid edaspidi ikka ja jälle esile kerkima. Peale selle eristas ta, nagu kohane, mõistuse selgelt usust, ühendades need siiski sõbralikult teineteisega. Nõnda säilitas ta mõlema õigused ja kandis hoolt mõlema väärikuse eest, nii et Thomase tiibadel inimliku kõrguse tippu tõstetud mõistus vaevalt suudab enam kõrgemale tõusta; usk aga vaevalt võib mõistuselt oodata rohkem või tugevamaid abivahendeid kui need, mille ta on Thomase kaudu juba saanud.

(24) Kuid kuueteistkümnenda sajandi alguses hakkas esile kerkima uus filosofeerimisviis. Selle pooldajad püüdlesid küll kiiduväärselt tõelise filosoofia poole, kuid ei toetunud küllaldaselt muistsele tarkusele ning loobusid järk-järgult kindlast ja viljakast pärandist, mille olid jätnud kirikuisad ja skolastikud. Sellest sündis filosoofia, millel oli küll varasemast suurem vabadus, kuid mitte suurem tarkus. Sest selle asemel, et rajada oma otsingud muistsete õpetusele ning täiendada ja edasi arendada juba avastatud tõdesid, eelistasid paljud filosoofid rajada uusi õpetussüsteeme omaenda mõistusele. Kuna need süsteemid rajati inimliku meelevalla järgi ja erinevatele alustele, oli paratamatu, et ka filosoofilised arvamused muutusid arvukaks ning et isegi inimteadmise kõige tähtsamates küsimustes tekkis ebakindlus ja kahtlus. Arvamuste rohkusest jõuti väga sageli kõhkluse ja eksituseni; kõhklusest ja eksitusest aga, nagu igaüks teab, on inimvaimul kerge langeda täielikku kahtlusse. Seda uudsuse taotlemist hakkasid jäljendama ka mõned katoliiklikud filosoofid. Muistse tarkuse pärandit kõrvale jättes eelistasid nad pigem uusi õpetusi välja mõelda kui vanu uute avastustega rikastada ja täiustada. See polnud kindlasti kuigi tark tegu ning kahjustas ka teadusi. Sest need mitmesugused õpetused, mis toetuvad üksnes üksikute õpetajate autoriteedile, rajanevad ebakindlal alusel ega suuda seetõttu anda filosoofiale seda kindlust, püsivust ja tugevust, mis oli omane vanale filosoofiale.

(25) Seda öeldes ei mõista me sugugi hukka neid õpetatud ja võimekaid mehi, kes rakendavad filosoofia arendamiseks oma töökust ja teadmisi ning uuemate avastuste rikkust; sest me mõistame hästi, et see aitab kaasa teadmiste edenemisele. Kuid tuleb hoolega vältida, et kogu või peamine tähelepanu ei koonduks üksnes sellisele tööle. Samamoodi tuleb otsustada ka püha teoloogia üle. Meile on meelepärane, et seda toetatakse ja valgustatakse mitmekülgse õpetatuse abil, kuid on täiesti hädavajalik käsitleda seda skolastikutele omase põhjalikkusega, et ilmutuse ja mõistuse ühendatud jõul jääks see ka edaspidi „usu võitmatuks kantsiks" [Sixtus V, Triumphantis Hierusalem].

(26) Oleme suure rõõmuga teada saanud, et paljud teie seast, auväärsed vennad, on selle kavatsuse omaks võtnud. Kiites väga nende innukust, manitseme neid kindlalt oma ettevõtmise juurde jääma. Ühtlasi tuletame teile kõigile meelde, et meie esimene ja kõige kallim soov on, et te annaksite õppivale noorsoole [studiosa iuventus] rikkalikult ja külluslikult seda kõige puhtamaid tarkusevooge, mis voolavad lakkamatult Ingelliku Doktori hinnalisest allikast [purissimos sapientiae rivos ex Angelici Doctoris pretioso fonte iugiter manantes].

(27) Põhjusi, miks me seda nii väga soovime, on mitu. Esiteks, kuna meie tormilisel ajal rünnatakse kristlikku usku alatasa teatava petliku tarkuse sepitsuste ja kavalusega, tuleb kõiki noori, eriti aga neid, kellest kasvab Kiriku tulevikulootus, toita tugeva ja kosutava õpetuse vaimutoiduga. Nõnda saavad nad jõudu ning, olles varustatud rikkaliku relvastusega, harjuvad juba varakult kaitsma religiooni asja kindlalt ja targalt, olles apostli manitsuse kohaselt „alati valmis vastama igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on" [1Pt 3:15], ning suutelised „manitsema terve õpetuse varal ja ümber lükkama vasturääkijaid" [Tt 1:9]. Teiseks tunnistavad väga paljud neist, kes on usust võõrdunud ja katoliikliku korra vastu vaenulikud, oma ainsaks õpetajaks ja teejuhiks mõistuse. Nende tervendamiseks ja katoliku usuga lepitamiseks ei pea me peale Jumala üleloomuliku abi midagi sobivamaks kui kirikuisade ja skolastikute kindlat õpetust. Nemad näitavad usu vankumatuid aluseid, selle jumalikku päritolu ja kindlat tõde, seda toetavaid argumente, inimsoole osaks saanud hüvesid ning usu täielikku kooskõla mõistusega niisuguse selguse ja jõuga, millest on küll ka kõige tõrksamate ja vastumeelsemate vaimude veenmiseks.

(28) Ka perekondlik ja poliitiline ühiskond, mis väärate arvamuste leviku tõttu on, nagu me kõik näeme, sattunud suurde ohtu, oleks kindlasti palju rahulikum ja kindlam, kui ülikoolides ja koolides õpetataks tervemat ning Kiriku õpetusametiga paremini kooskõlas olevat õpetust, nagu seda sisaldavad Aquino Thomase teosed.

(29) See, mida Aquino Thomas õpetab vabaduse tõelisest olemusest, mis meie ajal kaldub muutuma piirideta vabaduseks [in licentiam abeuntis]; iga võimu jumalikust päritolust; seadustest ja nende jõust; valitsejate isalikust ja õiglasest võimust; kuulekusest kõrgematele võimudele ning kõigi vastastikusest armastusest – see kõik ja muu samalaadne suudab suure ja võitmatu jõuga murda uue õiguse printsiibid, mis on teatavasti ohustavad ühiskonna rahulikku korda ja avalikku julgeolekut. Lõpuks võivad kõik inimlikud teadused sellest meie kavandatud filosoofiliste distsipliinide taastamisest loota edenemist ning tõotada endale sellest väga suurt tuge. Sest filosoofiast kui juhtivast tarkusest ammutavad teised teadused oma terve mõtteviisi ja õige meetodi ning saavad sellest otsekui ühisest eluallikast oma vaimu. Tegelikkus ja pidev kogemus kinnitavad, et vabad kunstid õitsesid kõige enam siis, kui filosoofia püsis oma aus puutumatuna ja otsustusvõimes targana; kui aga filosoofia alla käis ning eksitustesse või mõttetustesse takerdus, jäid need hooletusse ja vajusid peaaegu unustusse. Seepärast ei saa ka loodusteadused, mida nüüd nii kõrgelt hinnatakse ja mis oma arvukate suurepäraste avastustega kõikjal erilist imetlust äratavad, muistsete filosoofia taastamisest mingit kahju, vaid saavad sellest hoopis väga suurt tuge. Nende viljakaks praktiseerimiseks ja edendamiseks ei piisa nimelt üksnes faktide uurimisest ja looduse vaatlemisest; kui faktid on kindlaks tehtud, tuleb tõusta kõrgemale ning pühenduda kehaliste asjade loomuste tunnetamisele, uurida seadusi, millele need alluvad, ja printsiipe, millest tulenevad nende kord ja ühtsus mitmekesisuses ning omavaheline seos. On imekspandav, kui palju jõudu, valgust ja abi võib skolastiline filosoofia sellistele uurimustele anda, kui seda targalt õpetatakse.

(30) Sellega seoses on kohane ka meelde tuletada, et skolastilisele filosoofiale heidetakse äärmiselt ebaõiglaselt ette, nagu takistaks see loodusteaduste edenemist ja arengut. Sest skolastikud, järgides pühade isade õpetust, lähtusid antropoloogias üldiselt seisukohast, et inimintellekt jõuab kehatute ja mittemateriaalsete asjade tunnetamiseni üksnes meeltega tajutava kaudu. Seetõttu mõistsid nad, et filosoofile pole midagi kasulikumat kui uurida hoolikalt looduse saladusi ning pühenduda põhjalikult looduse tundmaõppimisele. Seda kinnitasid nad ka oma tegudega. Püha Thomas, õnnis Albert Suur ja teised väljapaistvad skolastikud ei pühendunud üksnes filosoofilisele mõtisklusele, vaid nägid palju vaeva ka looduse tundmaõppimisega. Veelgi enam, selles valdkonnas leidub nende õpetustes rohkesti seisukohti ja tähelepanekuid, mida ka uuemad õpetlased heaks kiidavad ning tõega kooskõlas olevaks tunnistavad. Pealegi tunnistavad just meie ajal mitmed väljapaistvad loodusteadlased avalikult ja selgesõnaliselt, et uuema loodusteaduse kindlate järelduste ja skolastilise filosoofia printsiipide vahel ei ole mingit tõelist vastuolu.

(31) Niisiis, kuulutades, et kõik, mis keegi on targalt öelnud ning kasulikult avastanud või välja mõelnud, tuleb meeleldi ja tänulikult vastu võtta, kutsume teid kõiki, auväärsed vennad, tungivalt üles taastama püha Thomase kuldset tarkust ning levitama seda võimalikult laialdaselt katoliku usu kaitseks ja auks, ühiskonna hüvanguks ning kõigi teaduste edendamiseks. Me ütleme: püha Thomase tarkust. Sest kui skolastilised õpetajad on midagi uurinud liigse peensusega või esitanud vähese kaalutlusega; kui miski ei sobi hästi kokku hilisemal ajal kindlaks tehtud õpetustega või ei ole mingil muul põhjusel usutav, siis ei ole meil mingit kavatsust seda meie ajale järgimiseks esitada. Teie poolt hoolikalt valitud õpetajad püüdku juurutada Aquino Thomase õpetust õpilaste vaimudesse ning tuua selgelt esile selle kindlus ja üleolek. Teie rajatud või rajatavad ülikoolid selgitagu ja kaitsku seda õpetust ning kasutagu seda levinud eksituste ümberlükkamiseks. Et aga tõe pähe ei joodaks sisse võltsi ega puhta asemel rikutut, kandke hoolt selle eest, et Thomase tarkust ammutataks tema enda allikatest või vähemalt neist voogudest, mis on lähtunud otse sellest allikast ning mis õpetatud meeste kindla ja üksmeelse hinnangu järgi voolavad siiani puhta ja rikkumatuna. Neist aga, mille kohta küll öeldakse, et need on sealt lähtunud, kuid mis tegelikult on paisunud võõrastest ja ebatervislikest vetest, hoidke noorte vaimud eemal.

(32) Me teame aga hästi, et meie püüdlused jäävad viljatuks, kui meie ühist ettevõtmist, auväärsed vennad, ei toeta Tema, keda Pühakirjas nimetatakse „teadmiste Jumalaks" [1Sm 2:3, Vulgata 1 Reg 2:3: quia Deus scientiarum Dominus est]. Sealsamas tuletatakse meile meelde, et „iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt" [Jk 1:17]. Ja taas: „Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkusest, siis ta palugu Jumalalt, kes annab kõigile heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse" [Jk 1:5]. Järgigem seepärast ka selles Ingelliku Doktori eeskuju. Tema ei asunud kunagi lugema ega kirjutama, ilma et oleks kõigepealt palves Jumala poole pöördunud [vt Palve enne õpinguid (Ante studium)]; samuti tunnistas ta siiralt, et kõik, mida ta teadis, ei olnud ta omandanud niivõrd oma õppimise ja vaevaga, kuivõrd saanud Jumalalt. Palugem siis kõik üheskoos alandlikult ja üksmeelselt Jumalat, et ta saadaks Kiriku lastele teadmise ja mõistmise vaimu ning avaks nende meeled tarkust mõistma. Et aga pälvida Jumala headuse veel rikkalikumaid vilju, otsige Jumala ees ka Tarkuse Trooniks nimetatud kõige õndsama Neitsi Maarja vägevat eestkostet; samuti võtke eestkostjateks püha Joosep, kõige puhtama Neitsi abikaasa, ning suured apostlid Peetrus ja Paulus, kes uuendasid tõega eksituse rüvedusest rikutud maailma ning täitsid selle taevase tarkuse valgusega.

(33) Järgigem seepärast ka selles Ingelliku Doktori eeskuju. Ta ei asunud kunagi lugema ega kirjutama ilma, et oleks kõigepealt palves Jumala poole pöördunud, ning tunnistas tagasihoidlikult, et kõik, mida ta teadis, ei olnud ta saavutanud mitte niivõrd enda õppimise ja vaevaga, vaid oli saanud Jumalalt. Palugem siis kõik alandlikult ja üksmeelselt Jumalat, et ta annaks Kiriku lastele teadmise ja mõistmise vaimu ning avaks nende meeled tarkuse vastuvõtmiseks. Et aga tema headusest veel rikkalikumat vilja saada, otsige ka kõige õndsama Neitsi Maarja, keda nimetatakse Tarkuse trooniks, vägevat eestkostet. Samuti võtke eestkostjateks püha Joosep, kõige puhtama Neitsi abikaasa, ning apostlite vürstid Peetrus ja Paulus, kes puhastasid tõega eksituse poolt rüvetatud maailma ning täitsid selle taevase tarkuse valgusega. 

(34) Lõpuks, lootes Jumala abile ja usaldades teie karjaseinnukust, anname teile kõigile, auväärsed vennad, kogu vaimulikkonnale ja igaühe hoolde usaldatud rahvale armastusega Issandas apostelliku õnnistuse kui taevaste andide pandi ja meie erilise heatahtlikkuse tunnistuse.

Roomas, Püha Peetruse juures 4. augustil 1879, meie pontifikaadi teisel aastal.

LEO XIII

Lühendanult tõlkinud: Sven-Olav Paavel

Allikas: Leo XIII, Aeterni Patris, in: Sancti Thomae Aquinatis Opera omnia iussu impensaque Leonis XIII P. M. edita, t. I, Romae, 1882.