Alkoholiaktsiiside tõstmine pole andnud meile oodatud muutust, sest alkoholi ostmine liikus edasi Lätti ning alkoholitarbimine tõenäoliselt hoopis kasvas. Me ei saa muuta inimeste käitumist väliste teguritega, vaid muutused algavad seest. Muutused algavad inimeste valikutest, kirjutab EKRE Kristlaste Ühenduse esimees Tarmo Hints vastuseks Mari-Vivian Ellami lugejakirjale.
Täna köitis minu tähelepanu artikkel, mis rääkis aktsiisilangetusest. Mari-Vivian Ellam kirjutas seal sellest, et aktsiiside langetamine on laenamine tuleviku arvelt.
Ükski seadus ega aktsiis ei muuda tegelikult üldpilti. Vaidleksin antud hetkel otsustavalt vastu. Kokku on räägitud viimastel aastatel 100 miljoni euro maksude laekumisest Lätti. Kõige suurema numbri käis välja 2018. a sügisel Postimees. Meil ei ole tegelikult andnud aktsiiside tõstmine oodatud muutust, sest alkoholi ostmine liikus edasi Lätti ning sisulist muutust see inimeste tarbimisharjumustele kaasa ei toonud.
Väga paljud tõid Lätist alkoholi suuremates kogustes. Paljud müüsid seda ka edasi oma sõpradele-tuttavatele. See, et me räägime alkoholi tarvitamise vähenemisest on paljuski seotud sellega, et meil puudub otsene statistika, kui suurt osa etendas üldse Eestis Lätist ostetud alkohol. Näiteks eraüritustel domineeris paljuski Läti alkohol.
Alkoholitootjatel ei ole tegelikult vahet, kust ostetakse. Kui võtta puhtmatemaatiliselt, oleks neil isegi see kasulikum, et eestlane käiks endiselt toomas Lätist.
Rääkides asja puhtalt psühholoogilisest aspektist: kui mindi Lätti, siis osteti alkoholi suuremates kogustes, sest sinna ei mindud ju ühe-kahe pudeli pärast, vaid seda toodi nii endale kui teistele.
Harvad ei olnud need nähtused, kui odavat alkoholi tassiti ära suurtes kogustes. Kui selline „laadung" koju jõudis, siis loomulikult seda ka tarvitati. Kui varasemalt aga inimene läks poodi ja ostis paar pudelit kuni 6-packi, siis nüüd olenes kõik juba joodud alkoholi kogusest.
Kui tarvitajal oli „hammas verel", siis tal polnud vaja kaugele minna, vaid oma keldrisse või külmkapi juurde ning uus pudel lahti korkida. Samuti ei ole vähenenud alkoholitarvitamistunnustega rooli istumine. Ainuüksi 9. juunil tabas politsei roolist 32 alkoholi tarvitanud juhti. Korrutame selle arvu kahega, sest umbes teine samapalju jäi tabamata. Mis näitab meile väga drastilisi numbreid.
Läti alkoholiaktsiisi ei tõsta. Antud hetkel teeb Läti hoopis vastupidise käigu, et mitte kaotada Eestist tulnud kliente. Alates 1. juulist kehtima hakkav aktsiisilangetus ei pruugi üldse tuua soovitud tulemusi, sest 1) on eestlased juba harjunud Lätis käima ning avastanud, et lisaks alkoholile on seal ka odavam toidukaup ja ka autokütus, 2) me veel ei tea, kui suur on Läti aktsiisilangetus.
Igatahes nagu ütles Viktor Trasberg ERR-is, on aktsiisisõda Lätiga juba ammu kaotatud. Ning asja teeb kurvaks, et meil puudub absoluutselt ülevaade sellest, kui palju tegelikult Eesti inimene alkoholi tarbib. Kui eelnevalt oli võimalik seda näha ning välismaalaste ostetud alkohol Eestis oli statistikas sees, siis nüüd ei saa seda enam kontrollida.
Ka sellel probleemil on tegelikult lahendus. Alguseks tuleb tõdeda, et aktsiisidega poleks pidanud üldse mängima hakkama, kui paralleelselt poleks pakutud alternatiivset lahendust. Praegu jäi riigist mulje, et tahetakse läbi priskema aktsiisi lihtsalt turgutada Eesti riigikassat, sest küll eestlane ostab. Aga asi ei läinud nii.
Me ei ole riigina adunud, kui suur kahju tegelikult alkoholist tuleb. Aga seda poolt ei saa muuta seadustega. Antud juhul siis aktsiisidega mängimisega.
Me oleme riigina teinud alkoholitootmisest ja tarvitamisest meie leivanumbri. Praegugi on tänavapildis ju Saku Originaali reklaampildid. Alkoholi tarvitamine tehakse popiks ning ükski pidu ei saa mööda ilma. Miks nii? Miks meie ühiskond ei ole suuteline pakkuma alternatiivi. Miks seda ei pakuta välja? Kus on Tervise Arengu Instituut nüüd oma kampaaniatega? Kus on kohalikud omavalitsused või riik, et pakkuda midagi enamat?
Ka kogudustel on siin oma osa teha, et meil alkoholi liigtarvitamine väheneks. Me ei saa muuta inimeste käitumist väliste teguritega, vaid muutused algavad seest. Muutused algavad inimeste valikutest.
Loodetavasti on lisaks praegusele aktsiisilangetusele võimalik näha ka natuke aktiivsemat tegutsemist riigi poolt, et pakkuda alternatiive. Tulevikult ootaksin seda, et meie majandus ei oleks nii palju kinni selles äris, vaid kasvaksid üles ka teised majandusharud.
Eestil tasuks tulevikku silmas pidades võtta eeskuju Šveitsist. Omaaegne sajanditetagune Euroopa mülgas on muutunud praeguseks üheks kõige tugevamaks majanduseks maailmaks, mille erinevad tööstusharud toovad sellele väikesele riigile korralikult tulu. Prioriteedid tuleb paika panna, mida tegelikult tahetakse. Sest alkohol ei ole tegelikult pikemas perspektiivis ainukese suure majandusharuna paraku jätkusuutlik.